Saare võimalikkus. Michel Houellebecq
Читать онлайн книгу.
omandas see aga vägagi suure kaalu. See oluline edasiminek loogika vallas tõstis kummalisel kombel taas au sisse ühe vanaaegse kirjandusžanri, mis on oma olemuselt üsna sarnane sellega, mida kunagi nimetati autobiograafiaks.
Eluloolisel jutustusel ei ole kindlaksmääratud reegleid. See võib alata ükskõik millisest ajahetkest, nagu võib esimene pilk peatuda ükskõik millisel maali punktil; oluline on, et vähehaaval joonistuks välja tervik.
daniel1,2
Vaadates, kui menukad on autovabad pühapäevad ja jalutamine kaldapealsetel, võib vägagi hästi ette kujutada, mis edasi juhtuma hakkab…
Praegu ei suuda ma enam sugugi meenutada, miks ma abiellusin oma esimese naisega; kui ma temaga tänaval kokku juhtuksin, ei tunneks ma teda ilmselt äragi. Mõned asjad unustatakse, unustatakse jäägitult; on täiesti ekslik arvata, et kõik asjad säilitatakse mälu pühamus; mõned sündmused – ja isegi enamik neist – lihtsalt kustutatakse, neist ei jää ühtegi jälge, ja see teeb sama välja, nagu poleks neid kunagi olnudki. Kui tulla tagasi minu naise juurde, täpsemalt mu esimese naise juurde, siis me elasime koos vist mingi paar-kolm aastat; kui ta rasedaks jäi, lasksin enam-vähem kohe jalga. Tollal ei olnud ma sugugi edukas, ta sai väga armetuid alimente.
Sel päeval, kui mu poeg enesetapu tegi, valmistasin ma endale tomatiga omletti. „Elus koer on parem kui surnud lõvi,” öeldakse Koguja raamatus vägagi õigustatult. Ma ei olnud seda last kunagi armastanud: ta oli sama loll kui tema ema ja sama kuri kui tema isa. Tema surm polnud mingi katastroof; ilma selliste tüüpideta saab väga hästi hakkama.
Minu esimesest etendusest oli möödunud kümme aastat, mida iseloomustasid episoodilised ja ebarahuldavad armulood, kui ma kohtusin Isabelle’iga. Olin kolmkümmend üheksa aastat vana, tema oli kolmkümmend seitse; olin juba üpris kuulus. Kui ma teenisin oma esimese euromiljoni (selles mõttes, et kui ma olin selle tõesti kätte saanud, maksud maha arvatud, ja kindlas kohas hoiustanud), sain ma aru, et ma ei ole balzaclik tegelane. Enamik balzaclikke tegelasi hakkaks pärast esimese euromiljoni teenimist nuputama, kuidas teenida teine – nende väheste eranditega, kes hakkaksid unistama sellest, et neil on kümneid miljoneid. Minu ainus küsimus oli, kas ma võiksin oma karjääri pooleli jätta – leidsin, et ei või.
Oma kuulsuse ja rikkuse tõusutee alguses olin ma ajutiselt maitsnud tarbimismõnusid, mille poolest meie ajastu annab ikka kõvasti silmad ette kõigile eelmistele. Võib lõpmatuseni arutada selle üle, kas inimesed olid eelnevatel sajanditel õnnelikumad või mitte; võib kommenteerida usundite hääbumist, seda, et armastuse kogemisega on raskusi, arutleda sellest tulenevate plusside ja miinuste üle; sedastada demokraatia ilmumist, religioosse tunnetuse kadumist, sotsiaalsete sidemete murenemist. Eks tegin seda minagi, rääkisin kõigest sellest terves hulgas sketšides, olgugi et koomilises võtmes. Küsimärgi alla võis seada koguni teadusliku ja tehnilise progressi, arvata näiteks, et meditsiinitehnika arengu hinnaks on suurenenud sotsiaalne kontroll ja elurõõmu üleüldine vähenemine. Aga tõsi ta on, et tarbimise koha pealt on 20. sajand vaieldamatult teistest peajagu üle: mitte miski mitte üheski teises tsivilisatsioonis mitte ühelgi teisel ajastul ei ole mobiilse täiuslikkuse poolest võrreldav täistuuridel töötava kaasaegse kaubanduskeskusega. Niisiis tarbisin ma rõõmuga, peamiselt ostsin kokku jalatseid; seejärel tüdinesin vähehaaval ja taipasin, et mu elu ilma nende ühteaegu nii elementaarse ja samas aina uueneva igapäevase naudingu pidepunktideta ei kujune lihtsaks.
Isabelle’iga kohtumise hetkel olin vist umbes oma kuuenda euromiljoni juures. Balzaclik tegelane ostaks selles staadiumis uhke korteri, täidaks selle kunstiga ja laostuks siis mingi tantsijanna pärast. Mina elasin täiesti tavalises kolmetoalises korteris 14. linnajaos ja ma polnud kordagi maganud mõne tippmodelliga – ma polnud seda isegi ihaldanud. Üks kord vist küll magasin ühe B-kategooria mannekeeniga; mulle ei jäänud sellest kustumatuid mälestusi. Tüdruk oli täitsa kenake, pigem rinnakas, aga lõpuks ka mitte nii väga rinnakam kui paljud teised; olin kokkuvõttes vähem ülehinnatud kui tema.
Intervjuu toimus minu garderoobis pärast üht etendust, mille kohta võib õigusega öelda, et see oli triumf. Isabelle oli tollal Lolita peatoimetaja, enne seda oli ta pikalt töötanud ajakirjas 20 ans. Selle intervjuu väljavaade polnud minus esimese hooga just erilist vaimustust tekitanud; ajakirja lehitsedes olin tõesti üllatunud, millise häbituse tasemeni olid laskunud tütarlastele mõeldud väljaanded: kolm numbrit liiga väikesed T-särgid, valged liibuvad šortsid, igalt poolt välja piiluvad stringid, Chupa-Chupside kaalutletud limpsimine… just seda kõike seal leiduski. „Jah, aga sellel ajakirjal on oma nišš täitsa olemas…” oli pressiesindaja mulle peale käinud. „Ja peatoimetaja tuleb isiklikult kohale, see juba tähendab midagi…”
Ilmselt on olemas inimesi, kes ei usu armastusse esimesest silmapilgust; selge see, et seda väljendit ei peaks võtma sõna-sõnalt, samas on ilmne, et vastastikune tõmme tekib igal juhul kiirelt; esimestest kohtumisminutitest Isabelle’iga teadsin ma, et meil tuleb lugu, ja et see on pikk lugu; ja ma teadsin, et ka tema tajus seda. Pärast paari sissejuhatavat küsimust minu lavanärvi kohta või et kuidas ma etenduseks valmistun ja muud taolist, jäi ta vait. Lehitsesin uuesti ajakirja.
„Need pole päris õiged Lolitad…” ütlesin lõpuks. „Nad on kuusteist, seitseteist aastat vanad.”
„Jah,” nõustus Isabelle. „Nabokov pani viie aastaga mööda. Enamikule meestele ei meeldi see, mis eelneb puberteedile, vaid see, mis sellele vahetult järgneb. No ega ta ei olnudki suurem asi kirjanik.”
Ka mina polnud kunagi seedinud seda keskpärast ja peenutsevat pseudopoeeti, saamatut Joyce’i matkijat, kellel polnud õnne omada sedagi hoogu, mis hullu iirlase puhul teinekord lokkavast raskepärasusest üle aitab. Untsuläinud lehttainas, just seda oli Nabokovi stiil mulle alati meenutanud.
„Aga just nimelt,” jätkas Isabelle, „kui nii halvasti kirjutatud raamat, mis koguni sellise asjaga nagu peategelase vanus puusse paneb, on siiski väga hea raamat ning suudab koguni püsiva müüdi luua ja selle igapäevasesse käibesse tuua, siis see tähendab, et autor on tabanud ära midagi väga olemuslikku.”
Kui me igas punktis ühel nõul olime, tekkis oht, et intervjuu tuleb magedavõitu. „Võiksime õhtusöögilauas jätkata…” pakkus Isabelle välja. „Ma tean ühte Tiibeti restorani Abbesses’i tänaval.”
Nagu ühe tõsise loo puhul ikka, läksime loomulikult juba esimesel õhtul voodisse. Lahti riietudes läks Isabelle korraks kohmetuks, seejärel aga uhkeks: tema keha oli uskumatult prink ja pehme. Alles mõnda aega hiljem sain teada, et ta oli kolmekümne seitsme aastane; ma oleksin talle kõige rohkem kolmkümmend pakkunud.
„Kuidas sa ennast vormis hoiad?” küsisin ma.
„Balletiga.”
„Ei mingit stretching’ut, aeroobikat ega muud taolist?”
„Ei, see kõik on puhas lollus; usu mind, ma tean, mis ma räägin, ma töötan juba kümme aastat naisteajakirjades. Ainus, mis päriselt töötab, on ballett. Ainult et see on karm asi, eeldab tõelist distsipliini; aga mulle see sobib, ma olen psüühiliselt pigem jäik tüüp.”
„Sina ja psüühiliselt jäik?”
„Jajah… küll sa näed.”
See, mis mind Isabelle’i peale mõeldes tagantjärele jahmatab, on meie suhte äärmine ausus, seda alates esimesest hetkest ja ka küsimustes, milles naised tavaliselt eelistavad säilitada teatud salapära, uskudes ekslikult, et salapära lisab suhtele tiba erootikat, samal ajal kui enamikku mehi erutab seksuaalsuhetes hullupööra hoopis otsekohesus. „Ei ole üldse keeruline mehele naudingut pakkuda,” ütles ta nagu muuseas meie esimesel õhtusöögil Tiibeti restoranis, „vähemalt minul on see alati õnnestunud.” Ta rääkis tõtt. Ta rääkis tõtt ka siis, kui väitis, et tema nipis pole midagi erakordset ega kummalist. „Piisab, kui pidada meeles,” jätkas ta ohates, „et meestel on munad. Et meestel on peenis, seda naised teavad, teavad liigagi hästi; sellest ajast, kui mehed on taandatud seksuaalobjektideks, on peenis naistel lausa kinnisideeks;