Oota mind ombupuu all. Santa Montefiore
Читать онлайн книгу.
sõnas Santi kummardudes ja võttis õel jalast kinni. Kiire liigutusega tõstis ta tüdruku üles, nii et too võis toetada kõhu esimesele oksale. Pärast seda sai Maria juba ise hakkama.
Seejärel ronis ka Santi puu otsa, tehes seda kergusega, mis hämmastas kõiki, kes teda tundsid. Väikese lapsena polot mängides oli temaga õnnetus juhtunud ning sellest saadik lonkas ta pisut. Vanemad, kes kartsid, et see puue võib teda hilisemas elus segada, viisid ta lennukiga Ühendriikidesse, kus ta käis kõikvõimalike spetsialistide juures. Kuid neid poleks olnud vaja tülitada. Santi oli arstide ennustusi trotsinud ja leidnud võimalusi, kuidas nende täitumist vältida. Väikese poisina suutis ta joosta kiiremini kui kõik tema nõod – isegi need, kes olid temast paar aastat vanemad –, kuigi ta jooksis pisut iseäralikul viisil, üks jalg sissepoole pööratud. Noormehena oli ta rantšos parim polomängija. „Pole kahtlustki,” ütles tema isa uhkusega, „et noores Santiagos on seda harukordset vaprust, mida tänapäeval sageli ei kohta. Ta jõuab veel kaugele. Ja ta on iga sammu oma eduteel auga välja teeninud.”
..Fantastiline, kas pole!” lausus võidutsev Sofia naerust särades, kui onupoeg tema juurde jõudis. „Kas sul taskunuga on? Ma tahan midagi soovida.”
„Mida sa seekord soovida kavatsed? See ei lähe ju täide,” ütles Santi oksale istudes ja jalgu kõlgutades. „Ei tea, miks sa üldse vaeva näed.” Ta krimpsutas nina. Aga Sofia käsi libises juba üle puutüve ja otsis koores nende mineviku jälgi.
„Oh jaa, läheb küll, võib-olla mitte sellel aastal, vaid ühel päeval, kui see on tõepoolest tähtis. Sa ju tead, et puu teab, milliseid soove täita ja millised tähele panemata jätta.” Ning ta patsutas tüve hellalt.
„Nüüd tahad sa mulle öelda, et see pagana puu mõtleb ja tunneb,” irvitas Santi higise käega tihedaid blonde juukseid laubalt kõrvale lükates.
„Sa oled lihtsalt rumal, Santi, aga kunagi saad targemaks. Oota ainult. Ühel päeval on sul tõepoolest vaja, et sinu soov täituks, ja siis, kui keegi ei näe, hiilid sa pimedas siia üles, et oma märk puutüvesse lõigata.” Tüdruk hakkas naerma.
„Ma lähen parem linna La Vieja Bruja juurde. Sellel vanal nõial on rohkem võimalusi minu tulevikku suunata kui mingil tobedal puul.”
„Mine pealegi tema juurde, kui tahad – kui suudad nii kaua hinge kinni hoida, et sa tema haisu ei tunne. Ohoo, siin see ongi,” hüüatas ta, leides ühe hilisema puusselõigatud soovi. See oli jätnud korraliku valge armi nagu vana haav.
Maria jõudis nende juurde, pingutusest õhetav. Tema kollakaspruunid juuksed langesid lokkidena õlgadele ning kleepusid ümaratele leemendavatele põskedele.
„Vaadake, milline oivaline vaade!” lausus ta õhku ahmides ja lasi pilgul ringi käia. Kuid onutütart ei huvitanud enam vaade, vaid ta oli ametis puukoorelt oma kunstiteoste otsimisega.
„Ma arvan, et see siin on minu,” ütles ta ja astus Santi kohal asuvale oksale, et lähemalt uurida. „Jah, kindlasti minu – minu märk, kas näed?”
„Poole aasta eest võis see küll märk olla, aga nüüd on ta paljalt plekk,” ütles Santi end üles vinnates ja ühele teisele kühmulisele puuharule istudes.
„Ma lõikasin tähe – tähed tulevad mul üsna hästi välja,” kostis Sofia uhkelt. „Hei, Maria, kus sinu oma on?”
Maria nihkus ebakindlate sammudega mööda oksa ülespoole. Pärast seda, kui ta oli hetkeks ringi vaadanud, möödus ta Santist ja istus madalamale oksale tüve lähedale. Leidnud oma armi, kompis ta seda nostalgiliselt.
„Minu märgiks oli lind,” ütles ta ja naeratas seda meenutades.
„Mida see pidi andma?” küsis Sofia usalduslikult alla tema kõrvale hüpates.
„Sa hakkad naerma, kui ma sulle ütlen,” vastas Maria häbelikult.
„Ei hakka me midagi,” kostis Santi. „Kas see läks täide?”
„Muidugi mitte, ja ei lähe ka kunagi, kuid tasub siiski soovimist,” ütles tüdruk.
„Noh?” käis Sofia peale, olles nüüd pahane, et onutütar ei taha neile öelda.
„Olgu peale. Ma soovisin endale ilusat häält, et võiksin ema kitarri saatel laulda,” lausus Maria, tõstis siis oma sõstrakarva silmad ja nägi, et mõlemad naeravad.
„Lind tähendab siis laulu,” lausus Santi laialt naeratades.
„Ma arvan küll, kuid päris sellepärast ma seda ei lõiganud.”
„Milleks siis, rumaluke?”
„Sellepärast, et mulle meeldivad linnud ja üks neist oli parajasti puu otsas, kui ma oma soovi lõikasin. Ta oli päris lähedal. Oivaline. Papa räägib kogu aeg, et märgil ei ole sinu sooviga midagi tegemist. Sa pead lihtsalt mingi märgi tegema. Minu linnu juures ei ole igatahes midagi naljakat – ja see oli terve aasta tagasi. Ma olin sel ajal ainult neljateistkümnene. Kui minu soov on nii naljakas, mis sina siis soovisid, Sofia?”
„Mina soovisin, et papa laseks mul mängida Copa Santa Catalina’l,” vastas Sofia upsakalt ning ootas, kuidas Santi sellele reageerib. Nagu ta oligi arvanud, puhkes onupoeg laginal naerma.
„Santa Catalina karikamatšil! Ega sa seda ometi tõsiselt ei mõtle?” hüüatas poiss hämmeldunult, tõmbas kahvaturohelised silmad ülbelt pilukile ja kõverdas uskmatust väljendades nägu.
„Täiesti tõsiselt,” vastas tüdruk väljakutsuvalt.
„Mille pärast siis täht?” küsis Maria ja hõõrus õlga, kus sammal oli särgi ära määrinud.
„Ma tahan olla polostaar,” ütles Sofia neile ükskõikselt, nagu kuulutaks ta, et tahab lapsehoidjaks saada.
„Mentirosa! Täht on tõenäoliselt ainus asi, mida sa suudad joonistada, Chofi – Maria on ainus kunstnik selles peres.” Ning Santi toetas selja vastu oksa ja kihistas naeru. „La Copa Santa Catalina. Sa oled ju alles laps.”
„Alles laps, sa üleolev tobu!” nähvas tüdruk pahurust teeseldes vastu. „Ma saan aprillis kuusteist. See on juba kolme kuu pärast ja siis olen ma naine.”
„Chofi, sinust ei saa kunagi naist, sest sa pole kunagi tüdruk olnud,” ütles Santi onutütre poisilikule loomusele vihjates. „Tüdrukud on sellised nagu Maria. Ei, Chofi, sina pole üldse tüdruk.”
Sofia vaatas, kuidas ta puuoksale istus. Tema teksad olid laiad ja kulunud ning puusadelt alla vajunud. T-särk oli rinnuni üles libisenud, paljastades lameda pruuni kõhukese ja niudeluud, mis tungisid esile, nagu oleks ta nälginud. Kuid Santi sõi kõigist rohkem. Ta hävitas toitu sellise ägedusega nagu inimene, kes ei ole kaua aega süüa saanud. Tüdruk tahtis libistada sõrmedega üle tema naha ja teda kõditada. Ükskõik mis ettekäändel teda puudutada. Nad rähklesid päev otsa lähestikku ja kehaline kontakt erutas teda. Kuid ta polnud puudutanud teda juba tund või kaks, nii et iha seda teha oli vastupandamatu.
„Kus sinu märgid siis on?” küsis ta endale uuesti tähelepanu nõudes.
„Oh, ma ei tea ja ei tahagi teada – see on niikuinii jama.”
„Ei ole,” kinnitasid tüdrukud ühes suust.
„Kas sa ei mäleta, et papa sundis meid igal suvel oma soove puusse lõikama?” meenutas Sofia heldinult.
„Ka nemad tegid lastena nii. Ma olen kindel, et leiame nende märgid üles, kui otsime,” lisas Maria õhinal.
„Need on ammu läinud, Maria. Ma arvan, et nad kaovad aasta või paariga,” ütles Santi kõiketeadvalt. „Igatahes läheb selleks vaja suurt võlujõudu, et Paco laseks Sofial mängida Copa Santa Catalina’l.” Ning ta hakkas uuesti naerma, hoides kahe käega kõhtu, et näidata, kui naeruväärsed tüdruku ambitsioonid talle tunduvad. Sofia hüppas oma oksa pealt nõtkelt tema omale ning libistas käega üle poisi kõhu, kuni too naudingust ja valust karjuma pani.
„Ära tee seda siin üleval, Chofi. Me kukume mõlemad alla ja