Järvemaja. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kate Morton
Читать онлайн книгу.
võigaste kuritööpaikade mälestus – sundis teda vaatama üles. Seal, mähitud ümber puu jämedaima oksa, oligi nööri narmendav ots, peaaegu koore sisse kadunud, nähtav üksnes muhkliku vorbina. Sealsamas kõrval rippus maa poole veel teinegi ning selle küljes kõlkus vettinud ja pehastunud lauajupp. Niisiis polnud see poomisnöör, vaid kiik.
Sadie ajas end püsti, pühkis mudaseid põlvi ja tegi aeglaselt tiiru ümber tolkneva köie. Oli pisut kõhe leida siin mahajäetud paigas midagi, millel oli kunagi mänginud laps, aga enne kui ta jõudis hakata selle üle sügavamalt järele mõtlema, pistis Ash uuesti jooksu; peatunud korraks, et vaadata, miks Sadie ei tule, tormas ta edasi, täis otsustavust leida oma vend. Sadie heitis nööridele viimase pilgu ja lippas koerale järele. Nüüd hakkas ta märkama asju, mis tal varem kahe silma vahele olid jäänud. Ridastikku kasvavates jändrikes jugapuudes tundis Sadie korraga ära heki – ehkki hooletusse jäetud ja metsistunud, oli see kahtlemata hekk; põhja poole vaadates eristas ta kaugel eemal kahe suure metsalillede puhma vahel midagi, mis meenutas silda; lagunenud aiavärav, mille vahelt ta läbi oli roninud, polnud tema meelest nüüd lihtsalt algeline tõke, mis kunagi eraldas kahte maatükki, vaid endisaegne piir tsivilisatsiooni ja metsiku looduse vahel. See tähendas, et paik, kus ta praegu kõndis, polnud tavaline harimata maalapp, vaid aed. Või oli seda igatahes kunagi olnud.
Teiselt poolt jugapuuhekki kostis ulgumist; Ash vastas sellele valjult ja kadus roheluse keskel olevasse läbikäiku. Sadie järgnes talle, aga jäi teisele poole jõudes järsult seisma. Tema ees laius tintmust veeväli, mille pind oli puudest ümbritsetud lagendiku vaikuses klaasjalt sile. Järve ümbritsesid veepiiril kasvavad pajud ja selle keskel kõrgus omamoodi saarekesena mudane küngas. Kõik kohad olid täis parte, lauke ja tiigikanu ning kõige üle lasus rammus, viljakas hõng. Oli pisut õõvastav tunda, et sind jälgivad lindude tumedad läikivad silmad.
Ramsay ulus jälle ja tema kutset järgides hakkas Sadie minema edasi mööda järvekallast, mis oli partide väljaheidetest aastakümnete jooksul ligaseks muutunud. Jalgealune oli libe ja Sadie kõndis ettevaatlikult puude alutsi. Ash haukus vennaga võidu, seistes järve kaugemas otsas puidust paadisillal, koon taeva poole, otsekui annaks häiresignaali.
Sadie lükkas leinapaju oksad kõrvale ja kummardus, et pugeda roostes keti otsas rippuva veidra klaaskupli alt läbi. Oma teel möödus ta veel neljast samasugusest; kõik olid ühtviisi räämas ja ämblikud olid kudunud neisse aastate jooksul võrke. Ta libistas käega õrnalt üle ühe kupli alumise serva, imetledes klaasmunade isevärki ilu ja arutledes endamisi, mis võis kunagi olla nende otstarve. Siin lehtede vahel rippudes meenutasid need kummalisi puuvilju.
Paadisillani jõudes nägi Sadie, et Ramsay on vajunud tagajalga pidi läbi pehastunud puidus oleva augu. Koer kartis ning Sadie kõndis kiiresti, kuid ettevaatlikult mööda laudu edasi. Ta laskus põlvili, silitas rahustavalt Ramsay kõrvu, tehes samal ajal kindlaks, et suurt vigastust ei tohiks tal olla, ning hakkas kaaluma, kuidas oleks parem loom välja aidata. Lõpuks ei osanud ta välja nuputada midagi targemat kui haarata koerast kinni ja sikutada. Ramsay ei ilmutanud erilist tänulikkust, tema küüned libisesid plankudel ning ta haukus valust ja nördimusest. „Tean, tean,” pomises Sadie. „Mõni kohe on selline, et ei salli, kui teda aidatakse.”
Lõpuks õnnestus Sadiel Ramsay vabastada; ta ise vajus seejärel selili sillale, et hinge tõmmata, kuna koer, närvis, kuid pealtnäha vigastamata, volksas sillalt kuivale maale. Sadie pani silmad kinni ja hakkas naerma, kui Ash tal tänutäheks keelega üle kaela tõmbas. Sisehääl manitses teda, et lauad võivad iga hetk murduda, aga ta oli liiga väsinud, et sellest hoolida.
Päike oli tõusnud nüüd taevas kõrgele ja oli jumalik tunda näol selle soojust. Sadie ise polnud küll just mediteerija, aga sel hetkel sai ta aru, millest nood inimesed räägivad. Tema huulilt vallandus rahulolev ohe, ehkki rahulolu oli viimane sõna, mida ta viimasel ajal oma hingeseisundi iseloomustamiseks oleks kasutanud. Ta kuulis omaenda hingetõmbeid, tajus pulssi, mis tuksles meelekohal õhukese naha all, nii selgesti, nagu hoiaks merikarpi kõrva ääres ja kuulaks sellest kostvat kohinat.
Nüüd, kui silme ees polnud midagi tähelepanu kõrvale juhtimas, oli kogu maailm ühtäkki täis hääli: tema all sillaposte nooliva vee loksumist, järvepinnale laskuvate partide sulpsatusi ja tiivalööke, päikeses soojenevate laudade naginat. Kuulatades sai Sadie teadlikuks üminast, mis lasus üle kõigi teiste helide nagu paks tekk – tundus, otsekui töötaksid korraga sajad tillukesed mootorid. See ümin oli just nagu suve sünonüüm, selle allikat oli esimese hooga raske kindlaks teha, aga siis sai Sadie aru. Putukad, tohutu hulk putukaid.
Sadie tõusis istukile ja kissitas ereda valguse käes silmi. Maailm oli mõnda aega valge, enne kui kõik jälle kuju võttis. Vesiroosilehed läikisid veepinnal nagu südamekujulised plaadid; lillede ilusad käed sirutusid taeva poole, justkui tahaksid seda puudutada. Nende ümber lendles sadu väikseid tiivulisi putukaid. Ta upitas end jalule ja kavatses juba hõigata koerad enda juurde, kui märkas vastaskaldal midagi.
Keset päikeses kümblevat lagendikku seisis maja. Telliskivist ja kahe viiluga, välisuks sammastega eeskoja varjus. Kivikatusest turritas välja hulk korstnaid ja kolmel korrusel helkisid otsekui päikesele vandeseltslaslikult silma tehes mosaiikakende read. Hoone tellisfassaadi külge oli haakunud laiutav lopsakate lehtedega ronitaim, mille väätide vahel lendasid sisse-välja väikesed linnud, jättes mulje, nagu oleks see roheline vaip pidevas liikumises. Sadie vilistas vaikselt. „Mida teeb niisuguses kohas sinusugune uhke vanadaam?” Ta oli öelnud seda tasa, aga ometi kõlas tema hääl võõralt ja kohatult ning nali sunnitult – sissetungijana selle aia põhjatus looduslikus lopsakuses.
Sadie hakkas kõndima piki järvekallast maja poole – see tõmbas teda ligi nagu magnet. Pardid ja metsalinnud ei teinud temast väljagi, nende ükskõiksus oleks justkui sulanud ühte päeva palavuse ja järve lämbe niiskusega, süvendades omakorda siinset eraldatusest tiinet õhustikku.
Teisele poole jõudes märkas ta teerada; võimust võtma hakanud viirpuud olid selle küll suuresti enda alla matnud, ent ometi pääses seda mööda otse maja välisukseni. Sadie hõõrus jalgealust pinda kinganinaga. Kivi. Kunagi arvatavasti roosakaspruun, seesama kohalik materjal, mida oli kasutatud kõigis küla kivimajades, oli see unarusse jäetuna aastate jooksul mustunud.
Maja ise, nagu ta lähemale jõudes nägi, jättis sama mahajäetud mulje kui aed. Katuselt oli mõni kiviplaat puudu – neist osa lebas kildudena sealsamas, kuhu oli kukkunud – ja ülemisel korrusel oli üks aken katki. Klaasijäänuseid kattis paks linnusõnnikukiht ning katusele kogunenud setted rippusid siin-seal räästaservast alla ja varisesid läikivatele lehtedele.
Just nagu sooviks näidata, et laiutavad lillepuhmad kuuluvad talle, lendas katkise klaasi tagant välja väike lind ja sööstis otse alla, ent muutis siis kiiresti suunda ning tuhises Sadiel kõrva äärest mööda. Ta võpatas, kuid ei liikunud paigast. Väikesi linde, keda ta oli märganud juba järve ääres, olid kõik kohad täis. Nad sõelusid väänkasvupadriku tumedatest avadest sisse ja välja, ajades omavahel sädistades juttu. Just nagu lindudest olnuks veel vähe, kubises lehestik kõikvõimalikest putukatest; liblikad, mesilased ja teised, kellele Sadie ei osanud nime anda, jätsid mulje, nagu kihaks majas lakkamatult elu, ning see oli ajahambast puretud hoone välimusega veidras vastuolus.
Olnuks ahvatlev arvata, et maja on maha jäetud, aga Sadie oli pidanud käima nii paljude eakate inimeste kodus, et teadis: kui hoone on väljast armetu, avaneb sees pahatihti veel kurvem vaatepilt. Rebasepeakujuline tuhmunud vaskkoputi oli pragunenud välisuksel ripakile vajunud ning ta sirutas juba käe selle poole, ent laskis siis jälle alla. Mida ta ütleb, kui keegi peaks vastama? Sadie painutas sõrmed ükshaaval rusikasse ja mõtles. Polnud mingit põhjust, miks ta praegu siin viibib. Tal pole end millegagi vabandada. See tal veel puudus, et teda süüdistataks võõrastesse valdustesse tungimises. Aga ta ei jõudnud oma mõtetega veel lõpunigi, kui teadis, et muretseb asjatult. Tema ees seisev maja oli maha jäetud. Seda oli raske sõnadesse panna, aga hoone välimuses, sellest õhkuvas auras oli midagi, mis ei jätnud mingit kahtlust. Sadie lihtsalt teadis.
Ukse kohale oli paigaldatud dekoratiivne klaaspaneel: neli pikas rüüs inimkuju, igaüks eri aastaaja taustal. Niipalju kui Sadie aru sai, polnud pildid religioossed, aga tekitasid ometi