Bellagrand. Paullina Simons
Читать онлайн книгу.
põlgas ametiühingute kirjutatud lepinguid, sest need julgustasid töölisi rahul olema ja klassivõitlust hülgama. Tema ja Naeratav Joe jutlustasid endiselt vägivalda kui vahendit eesmärgi saavutamiseks ning ei toetanud mitte ainult üldstreiki, vaid ka Ameerika kapitalismi kui sellise kukutamist. „Töölised võtku tekstiilivabrikud enda valdusse, määraku ise endale palgad ja töötunnid,” kisendas Joe poodiumilt, kui Bill hilisel õhtupoolikul väsinud oli ja Harry läheduses seisis ning pealt vaatas. „Kuni seda ei juhtu, pole millestki kasu!”
Harry abiga kogus Haywood raha streikijate toitmiseks. Gina töötas vabatahtlikuna supiköögis. Kuni ta ei lahkunud Corpus Christi kiriku keldrist, kus ta toitu valmistas, soostus Harry leppima tema väikese panusega sõjategevusse. Angela mitte. „Mida sa siis ootasid?” küsis Mimoo Harrylt. „Kaks sitsiillannat puksivad nagu muulad. Mõistuse hääl ei saa võita, sest selles linnas niisugust häält polegi.”
Gina küpsetas leiba ja keetis toorsiirupis ube, sellal kui õiguskaitseorganid ja Lawrence’i ärihaid iga päev üheskoos Suurt Billi needsid.
Haywood hoidis oma nõudmised nimme pöörased ja William Wood vastas endiselt samaga: ta ütles, et läheb pigem pankrotti, kui laseb end šantažeerida.
„Palgatõusu, tööleasumise, miilitsa lahkumise ja telgede töötamise teel seisab Ameerika tööstuse ajaloo kõige revolutsioonilisem organisatsioon,” kõmistas ringkonnakohtu prokurör Tribune’i lehekülgedel. Floyd Russell lõi käega ja lahkus linnast nagu Gomperski.
Linnapea vaikis. Ta tahtis sama aasta novembris taas valituks osutuda. Ta ei tahtnud rahvast veelgi rohkem marru ajada.
„Esimene vägivallas, kõige sügavamalt poris, seadusevastane, inetu, halvasti lehkav, lugupidamatu, uus; asula kui ülekasvanud tolkam, „kaabakas” linnade seas, vaatemäng kogu riigile,” kirjutas reporter Lincoln Steffens raamatus „Linnade häbi”.
Lawrence’i linn varises kokku: tööd ei tehtud, American Woolen ei täitnud tellimusi, jaemüüki ei olnud. Linn vajus anarhia ja pankroti mülkasse ning ummikust polnud väljapääsu.
Keegi pidi järele andma. Kuid ube keetes ja paludes Angelat, et too tänavatel marssimise lõpetaks ning hakkaks Mimoo seltsis bussiga mõnda neile veel jäänud maja koristamas käima, tundis Gina, et sellest ei tule midagi head.
Ühel jaanuari lõpu hilisel hommikul aitas Gina Püha Vincenti heategevusõdedel saabunud annetusi sorteerida, kui nende väikesesse misjonimajja Püha Maarja kirikla vastas astus sisse Suur Bill. Ta ajas nunnadele hirmu peale ja nood ei tõstnud tema poole pilkugi. Nunnasid polnud niisama lihtne hirmutada. Vabal ajal hoolitsesid nad pidalitõbiste eest. Bill ajas ka Ginale hirmu nahka, kuid just tema poole mees pöörduski, niisiis ei jäänud Ginal muud üle kui vastata. Bill ütles, et väljas on kibekülm ja protestivad naised on nii õnnetud, et mõtlevad loobuda ja koju minna. Ta ei saanud seda lubada. Kas talle oleks anda palituid ja veekindlaid saapaid, et naised sooja saaksid ja endiselt tänavatele jääksid?
Gina ja õed ruttasid mõnda tosinat sooja kehakatet tooma. Sellest ei piisanud, aga algus oli tehtud.
„Kas sa aitaksid mul need käruga kohale viia?” küsis Bill. „Sa oled Harry naine, eks ole?” Mees mõõtis teda jultunult oma ainsa terve silmaga.
Gina noogutas ning aitas mehel palitud ja saapad kärusse laadida.
„Miks ta sind peidab? Miks sa kunagi tema kõrval ei ole? Tema toob iga päev oma naha turule, aitab õiglasele üritusele kaasa. Miks sina naisi ei toeta?”
Gina ei tahtnud talle tõtt rääkida. Gina ei tahtnud talle midagi rääkida.
„Ma töötan siin,” vastas ta napisõnaliselt. Kui Harry polnud Billile lapsest rääkinud, ei kavatsenud tema seda kindlasti teha. Kui Harry polnud Billile rääkinud, et Gina töötab supiköögis ja valmistab streikijatele lõunat, ei kavatsenud ka tema seda teha.
„Kas sa pole meie poolel?” Mees vahtis teda oma ainsa silmaga.
„Ma olen teie poolel,” vastas Gina väga vaikselt.
Mees unustas tema poole pöörata oma tervet näopoolt, niivõrd, kuivõrd seda oli, ning laskis tal endale otse näkku vaadata. Gina pomises tuimalt midagi kangastelgedest ja misjonitest ja tööst kiriku heaks. Kogu trots oli temast kadunud. Ta hakkas aru saama, miks tema abikaasa ei saanud sellele mehele ei öelda. Gina oli rase. Ta ei tahtnud meest vaidlema innustada. Mees oli äärmiselt hirmutav.
„Tule aita mind,” ütles Bill. „On peaaegu lõunaaeg.”
„Jah, ma tean,” vastas Gina. „Mina valmistan toitu. Kuumi ube. Leiba.”
„Aa. Väga hea. Kuid täna saad aidata mul naisi teenida.”
„Ma ei saa.”
„Sa pead. Tüdruk, kes mind tavaliselt aitab, on haige. Nunnad saavad paar tundi ilma sinuta läbi, või mis?”
„Ei saa.”
Õed kinnitasid Ginale, et saavad.
„Ma pean kõigepealt Harryga rääkima,” pomises Gina.
„Tule, otsime ta koos üles. Pane mantel selga.”
Gina läks koos Billiga, püüdes kõigest väest mitte vaadata jubedat tühja koobast, kus kunagi oli olnud silm. Käisid kõlakad, et Bill oli kaheksaaastaselt ragulkat vestes endal noaga silma peast välja torganud. Gina püüdis käia mehe paremal käel, nii et mees sammuks kõnnitee serva pool, aga ühtäkki ei häbenenud Bill enam oma silmapuuet. Oli tuuline ja külm ning sadas jäist vihma. Billil oli seljas hall villane rätsepa tehtud palitu ja ta ei tahtnud, et pori- ja lörtsipritsmed seda tabaksid, kui hobused mööda kappasid. Mees ründas Ginat lõputu sõnadevooluga, kuid naine tõmbas kübara kõrvadele ja silmadele, nii et ta meest ei kuulnud ega pidanud tema surnud, piimjat, moondunud silma vaatama. Gina uppus muresse selle pärast, et ta suundus otse Union Streetile, ehkki oli Harryle lubanud, et hoiab eemale. Mees kindlasti ei ärritu, kui kuuleb, et tema ülemus sundis naist seda tegema. Madam Camilla tõepoolest! Ainus tõeline raha, mis neil oli, oli palk, mida see mees tema abikaasale maksis. Gina kuulis mitme kvartali kauguselt rahvasumma melu, isegi läbi kübara ja üle Billi kõmiseva hääle.
Rahvahulgast ei pääsenud läbi. Ainult sellepärast, et Gina oli koos Billiga, suutsid nad läbi trügida. Bill suutnuks ka läbi kivibarrikaadi tungida. Nad jaotasid kehvad mantlid mõne puidutöökoja ees piketeeriva naise vahel ning läksid läbi madala raudaia Corpus Christi kiriku lõunasöögitelki.
„Bill, ma pean tõesti oma mehega rääkima,” ütles Gina. „Sa ütlesid, et otsid ta üles?”
„Ma ütlesin, et otsin ta üles,” kordas mees pilkavalt. „Jah, nüüd olen ma sinu jooksupoiss.”
„Ma lähen meeleldi ise. Tulen kohe tagasi.”
Mees sirutas käe. „Jää siia. Teeninda naisi. Ma otsin ta üles.”
Gina käed värisesid nii hullusti, et ta suutis hädavaevu ube kulbiga kaussidesse tõsta. Kört valgus ikka ja jälle üle ääre ning ärritas naisi.
Vaevalt oli Bill lahkunud, kui inimmerest ilmus Gina malmpoti juurde tosin ratsapolitseinikku, kes ütlesid, et kui ta ei taha tänaval märatsevate kriminaalkurjategijate abistamise ja mässu õhutamise eest vangi minna, tuleb tal oma tegevus lõpetada ning koju varjule minna. Leides, et see on ilmselgelt ja õnnistusrikkalt mõistlik nõuanne, Gina eemaldus, kavatsedes mööda kõrvaltänavaid Summer Streetile tormata. Kuid sadakond tema kuumade ubade poti ääres karjuvat naist keelas tal end liigutamast ja käskisid neid toita, milleks ta sinna oli tulnud, toita neid, kes võitlesid tema õiguste eest. Politseinikud käskisid veel kord tal lahkuda.
Vimm kasvas, kehad nihkusid lähemale.
Mõne hetkega läks lärm nii tuikavalt valjuks, et Gina suutis raevukisa tõttu hädavaevu mõelda. Ta teadis vaid, et tahtis ära … mitte praegu, mitte hiljem, vaid pool tundi tagasi. Ta needis päeva, mil Harry oli Suure Billi kätt surunud. Ta needis päeva, mil oli viinud Angela Emma Goldmani vaatama, saatuslikku päeva, mil tutvustas