Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad. Haruki Murakami
Читать онлайн книгу.
Otsekui oleks tal oma hea pea pärast piinlik. Kuid väiksemat kasvu inimestele omaselt (tema kasv ulatus vaevu 160 sentimeetrini), olles kord juba midagi otsustanud, ei andnud ta ka kõige triviaalsemate asjade puhul niisama lihtsalt alla. Ta vihastas sageli tõsimeelselt nii ebaloogiliste reeglite kui ka õpetajate peale, kes ei vastanud tema nõudlikele standarditele. Kaotamist ta vihkas – ta tusatses alati, kui jäi tennises kaotajaks pooleks. Seda, et ta vilets kaotaja oleks olnud, siiski öelda ei saa, kuid ilmselgelt jäi ta sellistel hetkedel vaiksemaks. Ülejäänud neljale tegi Aka selline tujukus nalja, mistõttu nad lõõpisid tihtilugu tema kallal. Lõpuks hakkas ta ise ka enda üle naerma. Aka isa oli Nagoya ülikooli majandusõppejõud.
Ao oli laitmatu kehaehitusega ragbimeeskonna ründaja. Keskkooli kolmandal aastal sai temast koguni meeskonna kapten. Ta oli laiaõlgne, tugeva rindkere ja kõrge otsaesise, suure suu ja laia ninaga. Sahmiva mängijana oli tal pidevalt kuskil mõni värske haav. Eriti õpihimuline nooruk ta ei olnud, kuid loomult oli ta rõõmsameelne ja meeldis paljudele. Vesteldes vaatas ta inimesele otse silma sisse ja rääkis sageli kandval häälel. Tal oli üllatavalt suur söögiisu, nautides kõike, mis talle ette tõsteti. Inimese nime ja näo jättis ta kohe meelde ning ütles väga harva kellegi kohta midagi halvasti. Ta oli tähelepanelik kuulaja ja sündinud juht. Tsukurul oli siiani elavalt meeles, kuidas Ao enne ragbivõistlust meeskonna enda ümber kutsus ning neile ergutava kõne pidas.
„Kuulete, jah?!” möirgas ta. „Me läheme võitma! Meie jaoks on küsimus vaid selles, kuidas võita ja kui paljuga võita. Mingit kaotuse varianti meil ei ole. On selge? Kaotuse varianti meil ei ole!”
„Ei ole!” kordasid võistlejad valjul häälel ja hajusid siis väljakule laiali.
Paraku ei olnud nende kooli ragbimeeskond teab mis tugev. Ao ise oli andekas ja nutikas võistleja, kuid meeskonna üldpilt oli keskpärane. Minnes vastamisi võimsate erakoolide meeskondadega, kuhu oli stipendiumiga meelitatud üle riigi parimaid mängijaid, jäi nende oma sageli peksupoisiks. Ao aga ei lasknud sellistel puhkudel mängu lõppedes end kaotusest häirida. „Oluline on võidutahe kui selline!” ütles ta sageli. „Päriselus ei saa me alati võita. On nii võite kui kaotusi.”
„Ja on ka päevi, mil halva ilma tõttu mäng edasi lükatakse,” lisas küünik Kuro.
Ao raputas kurvalt pead. „Sa ajad ragbi pesapalli ja tennisega segi. Ragbi puhul mängu juba halva ilma tõttu ära ei jäeta!”
„Kas võistlus toimub siis ka meeletu sajuga?” küsis Shiro üllatunult. Tal ei olnud spordi vastu mitte mingit huvi ega ka teadmisi.
„Nii on,” sekkus Aka tõsimeelselt jutusse. „Ragbivõistlust ei jäeta ära, sadagu palju tahes. Seepärast upub igal aastal nii mõnigi sportlane võistluse ajal.”
„Uh! Kui kole!” piiksatas Shiro.
„Rumaluke! Selline jutt on ju ilmselge nali!” poetas Kuro tülpinult.
„Jutt läks teemast kõrvale…” ütles Ao. „Mida ma öelda tahan, on see, et võime kaotust vastu võtta on üks olulisemaid oskusi spordis.”
„Ja sina teed selle nimel iga päev kõvasti trenni,” õrritas Kuro.
Shiro oli iidset Jaapani nukku meenutava kauni näo ja kõhna kehaehitusega modelli tüüpi neiu. Tema pikad süsimustad juuksed läikisid kaunilt. Paljud inimesed, kes temast tänaval möödusid, pöördusid tahtmatult ringi ja vaatasid talle järele. Ta ise jättis mulje, nagu ei oskaks ta oma iluga midagi peale hakata. Loomult tõsise inimesena ei tahtnud ta endale kellegi tähelepanu tõmmata. Shiro mängis imeliselt klaverit, kuigi võõraste ees ta oma oskusi näitama ei kippunud. Vaid tugiõpperühmas lastele kannatlikult klaverit õpetades näis ta erakordselt õnnelik. Kusagil mujal ei olnud Tsukuru nii rõõmsameelset ja elevil Shirot näinud. Neiu väitis, et mitmed lapsed ei pruugi ehk õpingutes edukad olla, kuid neil on loomulik muusikaline anne, mille niisama varjujäämine oleks kahetsusväärne. Paraku oli koolis kõigest üks pianiino ja sellegi võinuks pigem antiikesemete hulka liigitada. Seepärast võtsid viis noort kätte ning hakkasid energiliselt uue klaveri jaoks raha koguma. Suvevaheajal tegid kõik osaajatööd. Noored käisid ka klaverivabrikus nendepoolset toetust palumas. Pikkade jõupingutuste tulemusel said nad lõpuks keskkooli kolmanda aasta kevadel koolile tiibklaveri. Nende nõnda kindlameelne vabatahtlik tegevus jäi ka teistele silma ning neist kirjutati isegi ajalehes.
Shiro oli üldiselt vaikne, aga kuna talle meeldisid loomad, siis koertest ja kassidest kõneldes muutus tema ilme täielikult ning ta sekkus innukalt vestlusse. Tema unistuseks oli saada loomaarstiks, kuigi Tsukuru ei suutnud kuidagi endale ette kujutada Shirot, terav skalpell käes, labradori kõhtu lahti lõikamas või kätt hobuse pärakusse pistmas. Kui ta aga veterinaarkooli õppima läheks, siis oleks selline praktika loomulikult vajalik. Shiro isa juhtis Nagoyas sünnitus- ja günekoloogiahaiglat.
Kuro oli välimuselt üle keskmise. Tema ilmes oli õhinat ja sarmi. Ta oli piisavalt priske ja juba kuueteistkümneaastaselt tulid esile tema lopsakad rinnad. Ta oli loomult sitke ja igati iseseisev neiu, kelle mõistus töötas sama kiiresti kui suu. Humanitaarainetes olid ta hinded suurepärased, matemaatikas ja füüsikas oli ta aga täiesti lootusetu. Tema isa pidas Nagoyas maksuametibürood, kuid vaevalt et Kurost seal mingit kasu oleks olnud. Tsukuru oli see, kes aitas Kurol matemaatika kodutöid teha. Neiu võis sageli olla salvavalt sarkastiline, aga kuna tal oli siiras huumorimeel, oli temaga rääkimine lõbus ja meeliergutav. Lisaks oli Kuro innukas lugeja, kel oli alati raamat käes.
Shiro ja Kuro käisid põhikoolist alates ühes klassis ning tundsid teineteist juba enne viieliikmelise grupi tekkimist üsna hästi. Koos pakkusid nad suurepärast vaatepilti – kaunis ja uje kunstiinimene kõrvuti nutika ja sarkastilise koomikuga. Milline unikaalne ja fantastiline kooslus!
Tazaki Tsukuru oli grupis ainus, kelles ei olnud mingit erilist isikupära. Hinded olid tal veidi üle keskmise. Õppimise vastu tal küll erilist huvi ei olnud, kuid ta kuulas tunnis tavaliselt tähelepanelikult, et piisaks vaid kodutööde tegemisest ja kordamisest. Miskipärast oli juba väiksena saanud sellest talle harjumus. Nagu enne sööki käte ja pärast sööki hammaste pesemine. Seega, tema õpitulemused polnud teistega võrreldes teab mis väljapaistvad, kuid eksamitel sai ta kõigis ainetes vajalikud punktid kokku. Ning seni, kuni erilisi probleeme polnud, ei virisenud vanemad poisi hinnete üle, ega sundinud teda ettevalmistuskursustel käima või eraõpetaja käe all õppima.
Sporti Tsukuru just ei vihanud, ent nii aktiivselt ta sellega ei tegelenud, et oleks mõne spordiklubiga liitunud. Ta lihtsalt mängis aegajalt pereliikmete või sõpradega tennist, vahel käis suusatamas, vahel ujulas ujumas. Tema nägu oli meeldiv ja vahel talle seda ka öeldi, aga pigem pidi see tähendama, et „kõneväärt puudusi ei olnud". Kui ta aga ise peeglist oma nägu vaatas, tundis ta sageli lootusetut üksluisust. Sügavamat huvi kunsti vastu tal ei olnud, erilisi hobisid ega oskusi samuti mitte. Ta oli pigem vaiksemapoolne, kergesti punastuv ning vilets suhtleja, keda uute inimestega kohtumine rahutuks tegi.
Kui üldse tema puhul midagi erilist välja tuua, siis vahest ehk see, et grupi liikmetest oli tema pere arvatavasti kõige jõukam, või siis et tema emapoolne tädi oli näitleja – mitte küll staar, kuid siiski piisavalt tuntud. Kui aga Tsukurust endast rääkida, siis vähemalt tema enda arvates polnud tal ühtegi omadust, mille üle uhke olla või mida esile tõsta. Ta oli kõiges keskpärane. Teisisõnu – lihtsalt värvitu.
Tal oli siiski üks hobi – üle kõige meeldis Tazaki Tsukurule raudteejaamu uudistada. Miks, seda ei teadnud ta isegi, kuid ajast, mil ta asju mäletama hakkas, kuni tänase päevani kütkestasid teda kõikvõimalikud raudteejaamad. Oli see siis hiiglaslik shinkansen’i jaam või väike, üherööpmelise raudtee külavahejaam või siis hoopis kaubarongijaam – vahet polnud. Peaasi, et oli raudteejaam. Kõik jaamadesse puutuv vallutas ta meeled.
Nagu paljud, nii oli ka tema väiksena hull raudteemudelite järele, kuid see, mis teda ühe mudeli juures tõeliselt huvitas, ei olnud mitte detailselt viimistletud vedur ja vagunid, ka mitte keerukalt ristuvad rööpad, ega ka mitte üksikasjalikult paika pandud dioraamid, vaid justkui muuseas sinna lisatud raudteejaama makett. Talle meeldis vaadata, kuidas rongid jaamast mööduvad või aegamisi hoogu