Minu võitlus. 1. raamat. Surm perekonnas. Karl Ove Knausgard
Читать онлайн книгу.
ta armastab neid hetki, kui saab meiega omaette olla, joob limonaadi ning lobiseb ja pärib kõikvõimalikke asju, nagu kas taevas on millegi küljes kinni, kas miski võiks sügise saabumist takistada või kas ahvidel on luukere. Kui see rõõm, mis mind siis valdab, polegi just ülevoolav, vaid lähemal rahulolule või rahule, on see siiski puhas rõõm. Ja erilistel hetkedel võib-olla isegi õnn. Ja kas sellest ei piisa? Kas sellest siis ei piisa? Noh, kui eesmärk oleks õnn, siis piisaks. Aga minu eesmärk ei ole õnn, see pole kunagi mu eesmärk olnud, mis ma sellega pihta hakkaksin? Mu eesmärk ei ole ka perekond. Kui see oleks nii ja ma võiksin kogu oma aja ja jõuvaru selle peale kulutada, oleks see kindlasti täiesti võrratu. Siis võiksime elada Norras, käia talvel suusatamas ja uisutamas, kaasamoon ja termos kotis, minna suvel paadiga merele, käia ujumas ja kalal, telkida, sõita teiste lastega perede seltsis välismaale puhkama, elada korras kodus, veeta aega maitsvat toitu valmistades, olla koos sõpradega, olla rõõmsad ja õnnelikud. Oh, see kõlab nagu karikatuur, kuid ma näen iga päev peresid, kelle elu lastega just niiviisi sujub. Lapsed on puhtad ja ilusasti riides, nende vanemad on rõõmsad, ja kui nad tõstavadki vahel häält, siis ei röögi nad laste peale nagu poolearulised. Nad käivad nädalavahetusel väljasõitudel, üürivad suveks Normandias maja ja nende külmkapp pole kunagi tühi. Nad töötavad pangas või haiglas, it-firmas või kohalikus omavalitsuses, teatris või ülikoolis. Miks peab minu kirjanikuamet mu tollest maailmast välja lülitama? Miks peab minu kirjanikuametiga kaasnema see, et kõik meie lapsevankrid näevad välja, nagu oleksime need prügimäelt leidnud? Miks peab minu kirjanikuametiga kaasnema see, et ma jõuan lasteaeda, pilk sõge ja nägu frustratsioonist groteskseks maskiks tardunud? Miks peab minu kirjanikuametiga kaasnema see, et lapsed panevad tagajärgedest hoolimata oma tahte maksma? Kust see segadus meie elus pärit on? Ma tean, et suudan selle taanduma sundida, tean, et ka meist võib niisugune perekond saada, aga siis pean ma seda tahtma ja siis peab kogu elu keerlema vaid selle ümber. Ja seda ma ei taha. Perekonna heaks teen ma kõik, mis vaja, see on minu kohus. Ainus, mida ma elult olen õppinud, on see irinata välja kannatada ja nõnda siginev igatsus kirjutamisega ära põletada. Kust see ideaal pärit on, pole mul õrna aimu, ja kui ma seda enda ees nüüd must valgel näen, paistab see lausa perversne: miks pigem kohustus kui õnn? Küsimus õnnest on banaalne, mitte aga järgnev küsimus mõttest. Mul tulevad pisarad silma ilusat maali vaadates, aga mitte siis, kui ma oma lapsi vaatan. See ei tähenda, et ma neid ei armasta, armastan küll, kogu südamest, ent mõte, mille nad annavad, ei saa täita tervet elu. Vähemalt minu oma. Varsti saan neljakümneaastaseks, ja kui ma juba neljakümnene olen, siis varsti saan viiskümmend. Kui olen viiekümnene, siis varsti ka kuuekümnene. Kui olen kuuekümnene, siis varsti ka seitsmekümnene. Ja sellest aitab. Siis võiks hauakiri kõlada nii: Siin puhkab mees, kes oma risti kandis. See talle lõpuks surmahoobi andis. Või äkki hoopis:
Siin puhkab mees, kes leppis kõigega
ja elas sestap poole vinnaga.
Viimased ta sõnad enne pauku,
kui ta lendas surmaauku,
olid: isver, siin on külm kui Koola,
kas mõni pakuks elu soola?
Või äkki hoopis:
Siin puhkab kirjanik,
tõtt-öelda tore jõnn,
kuid oli liiga tõsilik
ja tundmata jäi õnn.
Kord sõnu täis tal oli suu,
nüüd on seal muld ja muu.
Hei, ussid-vaglad, tulge
ja seda raibet sööge,
säh, pistke pintsli silm tal,
see ammu vaikselt mulla all,
ärge nii pepsid olge.
Aga kui mul on ees veel kolmkümmend aastat, pole garanteeritud, et ma jään ikka samasuguseks. Nii et äkki pigem midagi sellist?
Kõigi meie poolt sulle, armas Jumal,
säh, võta see lõpnud kirjatsura,
Karl Ove Knausgård vedru välja viskas,
isegi kaua ta meie leiba raiskas.
Kõik sõbrad ta eemale peletas,
et olla rahus kraakjalgade ja poldiga,
madistas Pihu-Pille ja sulega,
klanis ja lakkus oma abitu stiiliga.
Siis võttis kooki, siis sügas tilu,
siis võttis kartulit, siis võttis kilu.
Siis võttis sea ja praadis vardas,
sõi nahka ja heil! röhitses hardalt.
Nats ma ei ole, aga pruun on lahe,
lähen ruunikirjale üle ja asi tahe!
Raamat tõugati tagasi ja mees pööras ära,
õgis ja röhitses ja tuult laskis pära,
vats porsus ninani, ees ootas muld,
pilk oli tige ja suu sülgas tuld:
„Mina arvasin, et tõde on kuld!”
Rasv tarretas südame ja liikmed
ja ühel päeval lõi valu sisse kui pikne:
appi, nüüd mu süda jääb seisma,
hankige elundidoonor, hüüdsin ma.
Aga arst ütles: tutkit, mees, ma su raamatut tean,
kärva nüüd, nagu rott kärvama peab.
Kas südamest käis läbi valujutt?
See ongi su ots, ja asi mutt!
Või äkki, kui veab, siis midagi vähem isiklikku?
Siin puhkab mees, kes suitsetas voodis
koos oma naisega, kes süttis samamoodi,
õieti
mitte nood kaks,
vaid peotäis tuhka, mis väljalt toodi.
KUI MU ISA OLI SAMA VANA kui mina praegu, murdis ta oma senisest elust välja ja alustas uut. Mina olin tookord kuueteistaastane ja käisin Kristiansandi katedraalikooli esimeses klassis. Kooliaasta algul olid mu vanemad ikka veel abielus ja kui neil ka oli probleeme, ei andnud miski mulle märku, mis suunas nende vahekord areneb. Elasime tookord Tveitis, kahe miili kaugusel Kristiansandist orgu rajatud asula servas vanas majas. Maja asus kõrgel kohal, selle taga oli mets ja eest avanes vaade jõele. Aga krundil oli ka suur ait ja kuur. Kui me tol suvel, kui ma kolmeteistaastaseks sain, sinna kolisime, ostsid mamps ja paps kanad, kes olid meil vist pool aastat, enne kui kadusid. Muruplatsi kõrval peenramaal kasvatas paps kartuleid, peenarde taha oli ta kompostihunniku teinud. Üks paljudest ametitest, mille vastu senine vahetada, nagu paps vahel fantaseeris, oli aedniku oma, ja tal oligi selle peale kätt – uusrajoonis, kust me ära olime kolinud, ümbritses meie maja ülikülluslik aed ja seal kasvas ka eksootilisi liike, nagu virsikupuu, mille paps istutas päikesepoolse seina äärde ja tundis suurt uhkust, kui see tõesti saaki andis –, nii et maalekolimisega oli tookord kaasnenud optimism ja tulevikuusk, millesse hakkas tilkhaaval, kuid kindlalt sugenema irooniat, sest üks vähestest konkreetsetest seikadest, mida ma isa elust neil aastatel mäletan, on repliik, mille ta lausus ühel suveõhtul laua taga, kui me – tema, ema ja mina – aias grillisime.
„Noh, kas me ei ela nüüd maailmatu toredasti?”
Iroonia oli lihtsakoeline, nii et isegi mina selle ära tabasin, aga samal ajal keerukas, sest ma ei taibanud selle põhjust. Selline õhtu oligi minu jaoks tore. Iroonia tegelik tähendus jooksis tol aastal allhoovusena läbi ülejäänud suve: käisime varahommikust saadik jões ujumas ja mängisime varjulistel muruväljakutel jalgpalli, sõitsime rattaga Hamresandeni kämpingusse ujuma ja tüdrukuid vahtima,