Kes teisele hauda kaevab. Yrsa Sigurðardóttir
Читать онлайн книгу.
uuesti märku andis. Oleks see varjatud viga midagi sellist, siis võiks seda asja ajama hakata küll.
„Sellega harjud ära,” ütles Jónas. Ta võttis telefoni ja valis numbri. „Tere. Ma saadan Thóra sinu juurde. Las keegi näitab talle toa kätte ja orgunni talle täna õhtuks massaažiaeg.” Ta jättis hüvasti ja lõpetas kõne. „Mine vastuvõttu; ma broneerisin sulle ühe parematest tubadest, vaade on suurepärane. Sa ei pea selles pettuma.”
Noor tüdruk juhatas Thóra vastuvõtust toa juurde. Ta oli väike kõhn olend, kes ulatus Thórale vaevalt õlani. Naisele tundus vale, et tüdrukunääps tema kohvrit kandma peab, kuid ta protestid olid asjatud. Thóral oli hea meel, et kandam polnud eriti raske, kuigi ta oli nagu ikka liiga palju asju kaasa võtnud. Ta oli kindel, et reisil olles kehtivad teised reeglid kui igapäevaelus ning just siis on õige aeg selga panna riided, mida ta tavaliselt kapist väljagi ei võta. Ent asi lõppes alati sellega, et Thóra käis ringi samades harjumuspärastes hilpudes. Thóra järgnes tüdrukule läbi pika koridori, mis tänu valgusele, mis piki katust kulgevast aknast sisse voogas, näis laiemana, kui tegelikult oli. Õhtune päike paistis Thóra ees kõndiva tüdruku õhukestele heledatele juustele. „Kas siin on hea töötada?” küsis Thóra, et midagi ütelda.
„Ei,” ütles tüdruk ilma tagasi vaatamata. „Ma otsin omale teist tööd. Aga pole midagi saanud.”
„Ahah,” ütles Thóra. Ta polnud oodanud nii ausat vastust. „Kas su kolleegid on ebameeldivad?”
Tüdruk heitis talle kiire pilgu, ilma et oleks sammu aeglustanud. „On ja ei ole ka. Enamikul pole viga. Aga mõned on väga ebameeldivad.” Tüdruk peatus, võttis taskust plastikust kaardi ja avas sellega ukse. „Mina ei ole võib-olla mingi ütleja, aga mind see jama, mida siin külalistele ette söödetakse, lihtsalt eriti ei huvita.”
Hotelli huvides lootis Thóra, et tüdrukul pole külalistega palju kokkupuudet. Kehastunud müügiagendiks oli teda raske pidada. „Ja sellepärast tahad sa töölt ära minna?” küsis ta.
„Ei. Mitte otseselt,” vastas tüdruk ja juhatas Thóra enda ees tuppa. „See on midagi muud. Ma ei oska seda isegi seletada. See on halb koht.”
Thóra oli uksest sisse astunud, ega näinud seetõttu tüdruku nägu, kui ta seda ütles. Ta ei adunud, kas tüdruk mõtles seda tõsiselt, kuid hääl kõlas küll sedamoodi. Thóra vaatas ilusas toas ringi ja läks suure klaasseina juurde, mis oli vaatega merele. Väljaspool oli väike veranda. „Mis mõttes halb?” küsis ta ja pööras end tüdruku poole. Vaade kõneles kõigest muust: merepind sädeles lainesäbrus ja ranna üle lasus vaikne rahu.
Tüdruk kehitas õlgu. „Lihtsalt halb. See on alati olnud halb koht. Kõik teavad seda.”
Thóra kulmud kerkisid. „Kõik teavad seda? Kes kõik?” Kui kohal oli halb maine, millest müüjad olid teadlikud, kuid mida nad polnud maininud, võis asja algatamiseks olla juba nõrk alus.
Tüdruk vaatas talle otsa nii, nagu see on omane üksnes šokeeritud teismelistele. „Noh, kõik. Kõik siin, igatahes.”
Thóra naeratas omaette. Tal polnud aimugi, kui suur oli Lõuna-Snæfellsnesi elanike arv, aga sai sellegipoolest aru, et kõik ei võinud sellega küll päri olla. „Ja mis see on, mida kõik teavad?”
Tüdruk nägi ühtäkki süüdlaslik välja. Ta pistis käed oma liiga suurte teksaste taskutesse ja suunas pilgu varvastele. „Ma pean minema. Ma ei tohiks sinuga tegelikult neist asjadest rääkida.” Ta pööras kannal ringi ja läks koridori poole. „Võib-olla hiljem.” Ukseavas peatus ta ja vaatas paluvalt Thórale otsa. „Palun ära Jónasele ütle, et ma sellest lobisesin. Ta ei taha, et ma külalistega liiga palju jutustaksin.” Ta mudis vasakut kätt pöidla ja nimetissõrme vahel. „Kui ma peaksin mõne uue töö leidma, on mul vaja soovituskirja. Ma tahaksin mõnes Reykjavíki hotellis töötada.”
„Ära muretse. Ma ei ole tavaline külastaja. Ma ütlen Jónasele, et sa olid erakordselt abivalmis ja küsin temalt luba sinuga mõnes rahulikus kohas pikemalt rääkida. Jónas palus mul siia tulla, et mõningaid asju natuke uurida. Ma usun, et sa saaksid mind ja seeläbi ka teda aidata.” Thóra naeratas tüdrukule, kes kissitas kahtlevalt silmi. „Mis su nimi on?” küsis Thóra, et tüdrukut järgmisel päeval üles leida.
„Sóldís,” ütles tüdruk. Ta seisis hetke ukseavas vaikselt paigal, nagu ei teaks, mida teha, kuid siis naeratas ta jahedalt, jättis hüvasti ja läks.
Bergur Ketilsson astus mõõduka sammuga, ehkki teadis, et abikaasa ootab teda kodus õhtusele kohvile. Parema meelega oleks ta veetnud õhtu üksinda looduses kui kodus koos naisega rõhuvas vaikuses ja võltsis abieluõnnes. Ta ohkas selle mõtte juures. Nad olid olnud abielus oma kakskümmend aastat, elanud enam-vähem üksmeeles, kuid teab mis suurt kirge polnud nende vahel kunagi olnud, isegi mitte lühikesel kihlusajal. Kumbki neist ei olnud seda tüüpi, vähemalt mitte naine. Bergur ise oli alles üsna hiljuti mõistnud, et temas endas võis midagi sellist leiduda. Avastus, milleks neljakümneselt on natuke hilja. Elu oleks kindlasti läinud hoopis teisiti, kui ta oleks selle peale tulnud enne, kui end selle kalaverelise Rósaga sidus. Ta oleks ehk Reykjavíki õppimagi läinud. Noorena oli ta islandi keele vastu huvi tundnud, aga ta polnud sellest kellelegi iitsatanud. Sellistest teadmistest oli üksildaste talutööde juures vähe tolku. Ta lasi murelikult pilgul üle hahapesade libiseda. Hiljutised öökülmad olid linnupoegade seas suurt laastamistööd teinud. Järgmisel aastal tuleb pesasid vähem.
Ta astus edasi. Kauguses rannakivide kohal nägi ta hotellikatust. Ta vaatas seda vaikides ja keskendunult ning püüdis kujundada oma arvamust seal toimuva kohta. Aga ei osanud. Ta kehitas õlgu ja jätkas teed. Ta tundis end halvasti ja otsustas pikema tee kasuks, mis viis läbi abaja. See polnudki päris ilmaasjata ring, sest ta tahtis näha, kuidas merelindude pesad külmadele vastu olid pidanud. Ta kiirendas sammu ja kõndis mõtlikult edasi. Selle emotsionaalse kriisi, mis teda nüüd valdas, oli põhjustanud hotell. Kui poleks ehitatud hotelli, oleks tema võinud oma elu rahus edasi elada, ei rõõmsalt ega kurvalt. Seepärast ei suutnud ta kuidagi lõplikku seisukohta võtta; hotell oli omal moel toonud talle liiga palju rõõmu ja ühtlasi liiga palju ahastust, et ta oleks suutnud loogiliselt mõtelda. Ta silmas linnupesa ja astus rahulikult selle juurde. Pesa keskel lebas kaks pisitillukest surnud linnupoega. Hahka ei olnud kuskil näha, võib-olla oli külm ka temaga oma töö teinud.
Abaja ääres näis valitsevat sama seis. Ta nägi vaid üksikuid linnupoegi pesades, mida oli igas kaljupraos. Selles oli teatavat lohutust. Võis oodata, et sügise poole tekib röövlindude ja saagi vahel uus tasakaal. Ta pööras kaljude juurest eemale ja astus kodu poole. Sammud olid rasked, sest ta ei tahtnud sinna minna. Isegi vaalakorjuse hais ei häirinud teda, pigem sobis see tema hetkemeeleoluga. Võib-olla peaks ta minema koju ja ütlema Rósale, et on leidnud teise naise. Toredama, targema, ilusama ja kõigele lisaks noorema naise. Igas suhtes Rósast etema. Hetkeks tundus see talle mõistliku lahendusena. Ta jätaks kõik Rósale: talu, lambad, hobused, hahakoloonia. Nii või teisiti ei tahtnud ta sellest kõigest oma uues õnnemaailmas enam midagi teada. Aga siis tema uneluspilt lagunes. Rósa ei suudaks mitte kunagi üksipäini talu pidada ja vaevalt ta taolise uudise üle rõõmu tunneks. Lõppude lõpuks ei läinud ju maaelu ega loodus naisele kõige vähematki korda. Ta reageeris kõigele, mis silme ette sattus, ühesuguse tuima, peaaegu et ükskõikse pilguga. Kass oli ehk ainus, kes temas mingeidki emotsioone äratas. Sama kehtis nende kooselu kohta: naine ei saanud kunagi ei tulivihaseks ega ülevoolavalt rõõmsaks. Imelik oli see, et Bergur oli olnud täpselt samasugune. Aga nüüd oli temast saanud täiesti uus inimene.
Rannaäärel komistas ta millelegi ja vaatas üllatunult jalge ette. Tavaliselt oli ta samm kindel ja sisseharjunud ning ta teadis täpselt, kuhu ümarate kivide ja libeda mererohu vahel jalga asetada. Nüüd vaatas ta maha ja nägi midagi sellist, mida ta polnud rannal kunagi varem näinud, kuigi meri oli aastate jooksul kõiksuguseid veidraid asju randa uhtunud. Esiteks oli tegemist suurima mererohuhunnikuga, mida ta abaja ääres kunagi oli näinud. Teiseks – mis olulisem – nägi ta mererohu alt paistmas inimese käsivart. Selles polnud mingit kahtlust. Sõrmed olid konksus viisil, mis ühelegi nuku- ega mannekeenimeistrile poleks pähegi tulnud. Bergur