Varblane. Mart Kivastik
Читать онлайн книгу.
juuksed silmadel, nagu idamaa munk, kes on oma südame mõneks ajaks seisma pannud. Enda arvates tal ehk süda tõepoolest seisis, kuid päris nii ei saanud see olla, sest asja, mis kindlalt seisma oleks pandud, ei saaks vallata ületamatult suur kurbus. Mida pimedamaks muutus pimedus, seda mustemaks kasvas kurbus. Lõpuks tuli kusehäda ja Varblane pidi südame seiskumisest hoolimata peldikusse minema, mis tähendas, et mingis mõttes oli ta selgelt elus – kurvastas ja hingas.
Üksi on külm. Üksi on kurb. Üksi on paha. Seetõttu saab igast üksikust inimesest pikapeale ikka luuletaja, kas siis neid laule heaks peetakse või mitte, on juba iseasi. Varblane kondas seinast seina, vahtis aknast prügimäge ja õunapuid ning lootis kõigest hingest, et vanamoor, kellest Egemon rääkis, ei ole veel hinge heitnud, saaks rääkida. Kuid vanamoorist ei olnud kippu ega kõppu. Varblane kikitas kõrvu, kuulatas seinu, aga ei kuulnud miskit peale sitikate nagina. Kui ta nii juba tükk aega sahkerdanud oli, hakkas ta välja mõtlema valet, millega kõlbaks vanamoorile külla minna. Ükstapuha mis, aga üksi ei tahtnud enam olla. Nii varisebki kokku suurmeeste iseloom, kes on kavatsenud ennast maailma eest peita, kloostritesse, kõrgmägedesse ja džunglitesse. Juba mõni tund pärast kauaoodatud rahu saabumist tahetakse metroosse tagasi, otsitakse üles lähim inimsööjate suguharu, peaasi et saaks kellelegi oma südame tühjaks rääkida.
Varblane ei viitsinud pikalt valesid mõelda. Tuleb öelda, et pirn on katki. Varblane pani pirni põlema, siis kustutas ära ja läks vanaeide ukse taha koputama. Neil, kes valetavad, lõigatakse keel suust välja, kes varastavad, nendel raiutakse käsi ära, ja päris mõrtsukad ning muidu kuriloomad lähevad pärast surma vanadesse majadesse põrandalaudade vahele kannatama. Siis sitikad söövad neid, aga abi ei tule kuskilt, enne kui aeg on täis. Varblane riskis kõigest keele kaotamisega.
Avama ei tulnud keegi. Varblane kõpsis alguses viisakalt, siis tungivalt, siis põrutas jalaga vastu ust. Uks vajus kääksudes lahti.
„Kukuu!”
Keegi ei vastanud. Mitte keegi ei iitsatanudki. Varblane astus edasi ja tõmbas enda järel ukse kinni. Tuba valgustasid küünlad, seintel olid pildid. See elamine ei olnud sugugi etem kui Varblase oma, ainult vanamooril oli posu mööblit, mis aastaid tagasi võis isegi ilus olla. Nikerdatud kummut, leentoolid ja mõned raamatud. No miks mitte. Toanurgas põlesid küünlad, palju väikseid värisevaid küünlaid, ja kui Varblane end liigutas, siis need võpatasid. Midagi muud ei olnud, ainult seinalt torkas üks pilt silma. See võis muidugi vanamoor ise olla, mitte praegu, aga nii sada viiskümmend aastat tagasi. Pildil oli heledate juustega tüdruk, siniste silmadega, limpsis jäätist ja vaatas Varblasele otsa. Kui ta pildile pikalt otsa oli põrnitsenud, tundus, et tüdruk vaatab talle vastu, siis näis, justkui oleks jäätis väiksemaks jäänud, aga siis oli tüdrukul nägu, et ta üldse seda jäätist ei taha, lihtsalt keegi oli talle selle vägisi pihku toppinud. Mingi krabin… mingi krabin?
„Kukuu!” hüüdis Varblane. Paremat tervitust ei suutnud ta välja mõelda. Ikka mingi krabin. See tuli põrandast, kurat. Varblane laskus põlvili ja pani kõrva vastu põrandat – olgu või inimsööjad, olgu kurikaelad või vaimud, koos on parem kui üksi.
„Kukuuu!”
Nii ilusat kukut polnud veel keegi kunagi hõisanud, kuid ometi ei pandud seda tähele. Varblane hüüdis oma võlusõna veel mitu korda ja võimalikult heleda häälega, kuid teda ei kuuldud. Tundus, et all on nii mehi kui naisi, siis tundus, et keegi matsutab või sööb midagi, ja lõpuks oli päris selge, et kärsahais tuli sealtsamast põrandast, kuhu Varblane üritas kuku hüüda. Ta lamas ju ise luugi peal! Viimast jõudu kokku võttes suutis Varblane selle lahti kangutada, prillid oleksid äärepealt alla lennanud, ja siis, kui ta luugi lahti oli saanud, ei mõistnud ta mingil moel oma rõõmu varjata, Varblase näol oli lollakalt õnnelik naeratus – keldris oli kolm inimest! Inimesed! Ikkagi inimesed! Varblane ei öelnud tükk aega midagi, lihtsalt tundis end õnnelikuna, ja kui ta lõpuks suu lahti tegi, siis ei taibanud ta muud öelda kui veel kord – „Kukuu!”
Keldris oli vanaeit ja kaks ätti. Nad vahtisid teda nagu lollakat. Varblane isegi ei mäletanud, millal ta viimati nii palju nii vanu inimesi kambas istumas nägi. Vanamoori üks silm vaatas eikuhugi, sellel oli kae, ning tema lõug püsis vist ainult rätiku abil ülemise osa küljes kinni. Mehed vaatasid teda ebasõbralikult, igal juhul mitte nii, et normaalne inimene oleks tahtnud edasi astuda. Varblane ei teinud välja, ta ronis redelit mööda alla ja jäi kohmetunult keset tuba seisma, käed taskus.
„No mis nüüd on?” küsis eit kareda häälega.
„Midagi,” ütles Varblane. „Ma olin lihtsalt väga üksi.”
„Ja siis?”
Varblane laiutas käsi. Rohkem ei olnud tal midagi öelda.
Nad vaatasid teda ükskõikselt, ebasõbralikult, kahtlustavalt, altkulmu ja umbusaldavalt. Kolm paari muldvanu silmi, millest ei olnudki aru saada, kas nad üldse midagi näevad, naise vana sinine ja kaega, meeste hallid ja mustad, mis olid nagu paduvihm ja öö. Rohkem ei midagi. Siis keerasid nad end lõkke poole, kus vardas küpses loom. Üks mees üritas seda keerata, nii et kõrbema ei läheks, kuid selleks polnud tal küllalt jõudu. Teine mees aitas. Meeste vahel vedeles kassi verine nahk koos peaga. Öäk! Varblane pigistas silmad kinni.
„Kas sul on nälg?” küsis hall vanamees vaikselt.
„Ma olen söönud,” vastas Varblane kibekiiresti.
„Pane siis vähemasti luuk kinni, külm hakkab,” sisistas vanamoor läbi hammaste.
Varblane tõmbas luugi kinni, kuigi ta arast peast välgatas läbi mõte, et veel oleks jõudnud põgeneda, sest kui ta uutel sõpradel peaks pärast kiisut kõht tühjaks jääma, siis ei takista neid mitte üks võim Varblasest magustoitu tegemast. Ka prillid kuluvad marjaks ära. Siit, prügimägede vahelt ei hakkaks teda keegi otsima. Egemon ehk korra vaataks, siis leiaks endale uue kojamehe, ja ongi lõpp. Vaid raamatud jäävad alles.
„No istu siis, kui sa juba tulid.”
Vanamoor näitas talle kohta enda vastas, vanameeste vahel.
„Rainer, vaata, kas on valmis,” ütles vanamoor.
See, keda Raineriks kutsuti, kummardus lõkke kohale, pani silmad kinni ja nuusutas, siis võttis noa, lõikas kassist killu liha ja pistis suhu.
„Vara veel. Tahad ka proovida?”
Rainer sirutas noa lihaga välja, kuid vanamoor toorest ei tahtnud. „Ootame ära, kuni valmis saab,” ütles teine vanamees. „Ma toon veini välja.” Ta ajas end raskelt jalule ja lonkas kepi najal keldri pimedasse nurka ning tuli sealt pudeliga tagasi. Ta püsis tükk aega korgi kallal, kuid ei jaksanud seda välja tõmmata.
„Anna, ma löön korgi maha,” ütles Rainer.
„Las ta teeb ilusti,” ütles vanamoor.
„Mis on siis, ma löön kaela maha!”
„Küll ma saan…!”
Näha oli, et vanamees ei jaksanud. Kui ta oli küllalt pingutanud, andis ta pudeli pisut kurvalt Rainerile, kes kaela ainsa hoobiga maha lõi. Rainer valas veini klaasidesse. Ta istus üsna Varblase lähedal, ainult kassinahk oli nende vahel, tal olid kurjad silmad ja ta hingas külma. Nad mekkisid veini ja vaikisid.
Kui kass valmis sai, jagas vanamoor igaühele portsu. Siis söödi vaikides. Arvata oli, et ühest kassist pidi neile mitmeks päevaks jätkuma. Nad suutsid korraga jagu saada vaid tühisest osast. Vanamoor oli söönud ainult suutäie. Varblasele nad tähelepanu ei pööranud, ja kui nad olid mõnda aega vaikides seedinud, hakkas vanamoor vaikselt halli Raineriga rääkima. Varblane ei teadnudki õieti, kuidas neid kutsuda, kuid hall Rainer sobis hästi. Oleks läinud ka julm Rainer ja külm Rainer või midagi sarnast. Rainer rääkis peaaegu et vanamoorile kõrva sisse, sest ta hääl oli nõrguke ja vanamoori kuulmine vilets.
„Millal Sholem peab tagasi minema?”
„Enne hommikut.”
„Aga mina?”
„Sina samuti, kas läheb Sholem ees ja sina järel, mis vahet seal on?”
„Ma