Unistuste tappev kasvamine. Mehis Heinsaar
Читать онлайн книгу.
pandi korraga kolm meest, kõigil malakad käepärast, ning iga kahekümne nelja tunni tagant vahetasid järgmised kolm meest nood omakorda välja. Ja kas sa näe! – ei möödunud nelja päevagi, kui ühel ööl enne varajast koitu, küla kõige vaiksemal tunnil, Mustla poolt üks poiss jalgrattaga külasse väntas. Rohelise maja juures pidas jalgrattur kinni, võttis pakiraamilt kompsu ja kavatses sellega juba majja hiilida, kui mehed varitsusest talle tee peale ette kargasid ning keretäie ähvardusel ehmunud poisilt nõudsid, kust ta tulnud on ja mis tal kompsus on. Hirmunud poiss rääkiski viimaks ära kõik, mis teadis.
Järgmise päeva õhtul tuli Kärstna küla eestseisus seltsimajja jälle kokku, et anda teada uutest ja põrutavatest uudistest. Rahvast oli sedakorda kohale ilmunud rohkemgi kui vaja, sest jutud juba levisid. Niheleti ja sosistati, kuni külavanema abi haamriga vastu lauda lõi ja vaikust palus.
„Asjalood on nüüd sedaviisi,“ andis külavanem teada, „et mees, kes ei tee mitte midagi ja kes meie küla elu on pea peale keeranud, toodi meile siia salaja Mustlast …“
„Miks salaja?!“ nõudis kohe keegi kuulajate seast aru.
„Mis kord see on, et meile siia salaja poolearulisi sisse veetakse!“ hüüdis teine.
„Kas mul lastakse rääkida või ei lasta!“ Külavanema abi põrutas jälle haamriga vastu lauda ning saal jäi vaikseks.
„Niisiis toodi see mees siia meile Mustlast, kus ta elas enne Kuninga tänaval asuvas majas,“ jätkas külavanem. „Ma ise päeval helistasin Tarvastu vallavanemale ja sain selle kohta kinnitust. Ja mis veel selgus. Selgus, et see mees ei teinud ka seal mitte midagi. Jooksis vaid hommikul paar tiiru ümber maja, kastis seeni ja vahtis rõõmsalt päevad läbi lakke. Kogu moos. Aga Mustlasse toodi see mees Holstrest, Holstresse omakorda Kõpust, Kõpusse omakorda Tohvrilt, Tohvrisse omakorda Vastemõisast. Kustkohast see mees aga Vastemõisasse sai, selle kohta puuduvad nii minul kui vallavanemal andmed. Nii on see mees arusaamatul moel end paljudes külades mugavasti sisse sättinud, ilma et ta ise selle heaks lillegi oleks liigutanud. Ja ikka on talle mingil ajal järgmisse asulasse eluase soetatud, kuhu ta siis salamisi edasi on viidud ja teda seal senikaua toidu ning riietega varustatud, kuni omakorda järgmise küla elanikud kõigest teada on saanud ja selle mehe siis jälle järgmisse külla edasi toimetanud. Vaat nõnda on asjalood.“
„Püha jumal, aga miks seda meest siis veel Seewaldisse pole viidud?!“ kostus kuulajate seast imestushüüd.
„Või tagasi sinna, kust ta kord teele asus?!“ hüüdis teine.
„Selliste meeste jaoks on Eestis olemas vangimajad!“ lärmasid kolmandad tagareast.
„Kas ma saan edasi rääkida või ei saa!“ nõudis külavanem häält tõstes, mispeale külavanema abi põrutas haamriga jälle kolm korda vastu lauda.
„Olen nüüd oma jutuga jõudnud asja ivani,“ jätkas külavanem. „Asja iva peitub selles – ja selle kohta andis mulle kinnitust vallavanem isiklikult, kelle usaldusväärsuses pole kellelgi põhjust kahelda –, et kui mõni küla ongi sedaviisi temaga toiminud, ühesõnaga, sellesse inimesse kuidagi halvasti suhtunud või püüdnud teda hooldekodusse või mõnda hullemasse kohta toimetada, siis on õnn selle koha kohe pärast seda maha jätnud. Inimeste elud pole seal enam õitsenud, on tekkinud tülid ja riiud, mingid kummalised tõved on neis paigus hakanud levima, loomad kärntõppe surnud ja põllud küla ümber löönud kahjuritest kihama. Tohvril, kus sellele mehele kord haledalt kere peale anti ja külast minema kupatati, kõik nõnda just sündiski. Võite ise minna vaatama, mis olukord seal praegu on: kõik laguneb ja mädaneb. Mõni põdur kits ja siga vahib veel keset õue, allesjäänud inimesed aga istuvad suud töllakil akna peal või teeveeres nagu muumiad. Justkui mingi katk oleks üle kogu küla vajunud …“
„Puha lora ja pettus!“ kostus seepeale kuulajate seast nurinat.
„Korda pole majas, vaat mis!“ hõikasid mehed tagantreast.
„Võibolla. Võibolla on see tõesti lora ja pettus,“ vastas külavanem. „Kuid teie eestseisjana pean vastutama meie kõigi heaolu eest ja ma ei saa riskida isegi mitte võimalusega, et meil säärased asjad hakkaksid juhtuma. Pealegi pole see mees meile ju midagi halba teinud. Ei, mu armsad kaaskondlased, me talitame nüüd täpselt nõnda, nagu on talitatud enne meid, mistõttu teen ettepaneku toimetada see mees edasi Suislepa külla. Vargsi ja öövarjus. Olen siin juba paari inimese abiga välja vaadanud ka maja, kuhu me ta seal elama paneme. Toidame ja katame teda seni, kuni suisleplased ühel päeval avastavad, et mis ja kuidas, ning siis vaadaku juba ise, kuhu ta edasi toimetada. Sedasi on see juba kord kombeks saanud ja nõnda peame toimima ka meie. Seepärast panen hääletusele: kes on otsuse poolt, et toimetada veel täna öösel see mees Suisleppa, tõstku käed.“
Kuulajate seast kostus küll nurinat, kuid valdav enamus oli asjaga nõus. Nõnda sai see asi otsustatud. Veel samal ööl transporditi mees, kes ei teinud mitte midagi, ühes voodi, laua ning seentega Suislepa külla ja pandi seal salamahti ühte suurde, pooltühja majja elama.
Pärast seda pöördus elu Kärstnas peagi vanadesse rööbastesse tagasi. Piimamüüja hakkas piima viima jälle õigete uste taha, noored armastajad tundsid, et just nemad on need maailma kõige õnnelikumad inimesed, ning apteeker, riidekaupmees ja koolidirektor said taas oma oskustest seisusekohast rõõmu tunda. Olid küll mõned, kes jäid kummalist meest rohelise maja ümber taga nutma ja talle järele tahtsid minna, kuid karmi omakohtu ähvardusel keelati neil see asi ära.
Aga saekaatri ülema kaksikutest tütred näevad imelikust mehest siiani vahel und, vaatamata sellele, et neist vahepeal väärikad pereemandad on saanud ja kummalgi omakorda uued kaksikud on sündinud. Ühel poisid, teisel tüdrukud.
Kuu teine külg (2009)
On palav varasuvine ennelõuna. Aruküla kultuurimaja juhatajal Tõnu Tenderil matab rinnus hinge, kuigi kõik aknad on pärani lahti. Tuult pole ollagi. Lapsed mängivad sovhoosiajal ehitatud majade vahel õuemurul ja Tõnu silmitseb neid kadedal pilgul. Lapsed on vabad, neid ei kammitse miski, olgu ilm milline tahes. Millal tema, Tõnu, end viimati lapsena tundis? Kes seda enam mäletab.
Kaugel akna taga, teispool suuri ja väiksemaid elamuid, paistab kuuskede rivi. Helesinises taevalaotuses lõõmav päike kallab oma uimast valgust rongijaamast saabuvate inimeste, aiamaal taimi kastvate naiste ja kulumaa peale. Miskipärast tundub Tõnule kõik äkki kollakalt kaame, justkui oleks maailm kollatõbiseks muutunud. Toas kisub üha umbsemaks ja mingi uimasus imbub pähe … Ei. Peab välja minema! Kultuurimaja juhataja paneb suitsupaki pintsakutaskusse ja läheb õue.
Et pääseda võimalikult ruttu eemale unise alevi roidumusest, kõnnib Tõnu kiirel sammul kahekordsete majade vahel edasi, lehvitab kooliõele, kes peseb aknaid, siis tuttavale rahvatantsurühmast, kes tõttab rongi peale, ja jõuab aiamaadele. Seal kohtab ta mitmeid inimesi, kellega on sunnitud viisakuse pärast tühja loba ajama. Üks vana sõber kutsub teda koguni vastvalminud kasvuhoonesse õlleliiku jooma, mispeale Tõnu virila näoga lausub, et see täna kuidagi võimalik ei ole. Väikeste põllulappide vahel edasi liikudes jõuab mees viimaks lagedale põllule, kus juba kergemalt ja vabamini hingata võib, kuid sealgi kiirustab Tõnu edasi. Ta tahab alevi täna kaugele seljataha jätta.
Vastu tulevad metsatukad, noor kuusik ja seejärel madal, soine lepik. Närviliselt ümisedes ragistab Tõnu üle ja ümber mahalangenud puude, jäädes kingadega sageli mutta kinni. Viimaks, olles võserikust hingeldades välja roninud, jõuab mees lagendiku servale. Ta silme ees laotub nüüd laiali kõrgemat küngast ümbritsev metsistunud heinamaa, kus kasvab läbisegi madalaid männikasve, angervaksu ja pajupõõsaid.
Tõnu seisatab ning tõmbab hinge. Kiire kõndimine on ta olemist vähe vabamaks ja hingamist kergemaks teinud, kuid meeleraskus püsib ikka veel peas. Ta tõmbab pakist välja sigareti. Esimene tundub hõredavõitu, mees surub selle pakki tagasi ja valib uue.
„Kas nõndasamuti ta siis möödubki, see mu elu teine pool?“ mõtiskleb Tõnu. Kunagi ammu oli selle üle mõelda nii ahvatlev ja mõnus: kauge, salapärane tulevik terendamas kusagil eespool nagu kuu tagumine, senitundmatu külg, mida