Vastassuunavöönd. Kaja Sepp
Читать онлайн книгу.
võiks midagi teha.“
„Täpselt sama mõte meil siis.“
„Ja nii korraga.“
Nad läksidki linna. Trollipeatuses seisis kaks mõnusat kutti, nii vähemalt kaheksateistaastast. Kirsti ja Maarika itsitasid valjusti ja nügisid teineteist küünarnukkidega. Maarika võttis Kirsti kinda ja viskas kaugele eemale, Kirsti tegi sedasama Maarika mütsiga. Siis püüdsid nad teineteist sundida asju tagasi tooma.
Kutid vaatasid nende poole ja muigasid. Üks neist nägi välja peaaegu nagu Hüään.
Troll oli puupüsti täis ning Kirstil ja Maarikal õnnestus end peaaegu kuttide külje alla litsuda. Seal oli hea edasi kikutada.
Kutid ei vaadanud enam nende poole, vaid rääkisid omavahel mingit mõnusat juttu pidudest ja kellestki Kunnist, kes oli, nagu Kirsti aru sai, nõme laiav kuju.
Aga vähemalt peatuses olid poisid neid tähele pannud!
Kirstil oli hea meel, et ta ei jäänud koju istuma ja juttu kirjutama. See poleks olnud üldse põnev.
Mis siis, et tegelikult ei juhtunud ju ka praegu midagi põnevat. Vähemalt oli huvitav olla.
Ent millegipärast käis Kirstist läbi tunne, et hüään, see loomariigi õelalt sarkastiline esindaja, jälgib teda praegu.
Ja et hüään naeris.
Tasakaal
Tegelikult ei ole me ju mingid sõbrannad, mõtles voodil pikutav Marian laisalt. Helen, kelle kohta see mõte käis, oli end oma voodis lambi all kokku kerinud ja luges Mariani riiulist võetud „Hommikueinet Tiffany juures“. Loiu ärritusega pani Marian tähele, et jälle oli ta raamatu selgapidi kokku keeranud.
Muidugi ei olnud nad mingid sõbrannad. Kuidas saakski sõbrannad olla kaks täiesti erinevat tüdrukut, kelle ühine sünniaasta oli korraga ülikooli toonud ja komandandi nimekiri ühte tuppa elama määranud. Ühised huvidki ei saanud otsustavaks kaalukeeleks, mis oleks võinud vastandlikud iseloomud sõbrasuhetesse viia. Neist piisas ainult rahulikuks kooseksisteerimiseks, mitte enamaks.
Ja siis veel Kristjan.
Nad olid armunud ühte ja samasse mehesse, kes aga jaotas oma kiindumuse ja sõpruse võrdselt nende mõlema vahel.
Praegu, kui Marian sellele mõtles, tundus talle, et just Kristjani erapooletus oligi see, mis nende kahe suhteid nii ilusti tasakaalus hoidis. Ja nemad, kumbki seda tegelikult tahtmata, aitasid kiivalt tema erapooletust hoida. Kui Kristjan oleks neist ühe välja valinud, tulnuks õnnelikul väljavalitul elada ühes toas kibestunud kõrvalejäetuga. Või koguni verivaenlasega, ehkki nad mõlemad on ilmselt siiski küllalt targad, et oma kurbust ja haavatasaamist mitte välja näidata.
Aga peamiselt olid nad siiski liiga mugavad, et hakata Kristjani armastuse, kusjuures ainult võimaliku armastuse nimel oma suhteid pingeliseks ajama ja heanaaberlikku olukorda rikkuma. Nii nagu ei saanud valida sugulasi, ei saanud valida ka ühiselamu toakaaslasi ning seda oli tark meeles pidada. Ja Helen oli hea, tark ja tegelikult toregi kaaslane. Mariani valdas peaaegu õrnus, kui ta silmitses teda seal lambi all kägaras, pikad heledad juuksed poolenisti näole vajunud, ja nende mõlema lemmikraamatut lugemas.
„Teeks teed?“ pakkus ta pooleldi kontakti otsides, pooleldi igavusest.
„Teeme!“ oli Helen silmapilk nõus, pani raamatu – ikka tagurpidi murtuna – voodile ning kolistas kottasid varba ots lükates kööki vett pliidile seadma.
Marian tundis tumma ärritust. Iga teine tüdruk oleks haaravalt raamatult pilku tõstmata ühmanud, et tore oleks, ja edasi lugenud. Oli ju ootuspärane, et ettepaneku tegija teeb ise ka ettevalmistused.
Aga Helen polnud ootuspärane. Helen oli Helen.
Helen oli see, kes igal hommikul esimesena tõusis ja kohvi keetis. Marian ei suutnud teda sellest võõrutada, ehkki Helen tegi alati tema jaoks liiga kange kohvi ning kühveldas Mariani tassi isegi suhkru sisse, taas lusikatäie võrra liiga palju. Helen oli see, kes ootamatutele külalistele pannkooke praadis või ühika pealt vajalikku arvu veiniklaase kokku laenas. Helen oli see, kes nende lipp lipi ja lapp lapi peal ühikatuba pitsiliste linikute, kardinate ja mustriliste patjadega kaunistada üritas.
Aga nõusid ei pesnud ta kunagi. Need võisid vedeleda heegelpitsiliste linikute vahel päevi või nädalaidki. Nii kaua, kuni kõik puhtad anumad lõppesid ja seadsid perenaise fakti ette, et järjekordset teed polnud enam kuhugi kallata. Või kuni Marian kõik nõud kokku korjas ja puhtaks pesi. Ka põrandapühkimine oli Mariani töö, kui ta just ei soovinud karkudega üle prahihunniku hüpata.
Heleniks nimetatud abivalmidus seadis köögist tagasi tulles tassid lauale ning otsis külmikust leiva, või ja juustu. Leib käis külmikus sellepärast, et lisaks Helenile ja Marianile elas toas ka Hall H. Hiir – sellise nime oli elukale andnud muidugi Kristjan.
Köögis hakkas teekann kahisema. Helen ruttas seda tooma ning avastas siis, kuum kann käes, et polnud teepuru tõmmisekannukesse valmis pannud. Alati, alati tegi ta oma püüdlikkusest hoolimata kõike vales järjekorras ja läbi mõtlemata.
Marian tõusis püsti ja asus talle appi. Muidugi oli kannukeses veel eelmine, pooleldi hapnenud teepuru, mis tuli WC-potist alla valada.
Kann loputatud ja uus tee tõmbama seatud, lõikas Marian lahti ka leiva ja juustu. Kui ta oleks lasknud seda Helenil teha, oleks kogu laud ja põrandki puru täis olnud, mõni juustuviil oleks laualt maha kukkunud ning eri paksusega viltused leivakäärud oleksid taldrikul rissa-rässa.
„Sa oled lausa perenaiseks sündinud,“ imetles Helen.
„Mul on lihtsalt käed õige koha peal,“ vabandas Marian. Nad naersid ning Helen asus teed kallama. Ei läinudki laudlinale.
„Me pole Kristjanit ammu näinud,“ ütles Marian, kui nad tasapisi teed rüüpasid, lihtsalt selleks, et midagi öelda. „Ta on meid vist maha jätnud.“
Helen roosatas.
„Mina eile nägin,“ kohmas ta. „Saime tänaval kokku ja läksime rampsi. Kas ma ei rääkinud?“
Rääkis küll. Seda, et ta oli rampsis õppimas käinud, aga mitte seda, et koos Kristjaniga. Kuid Marian oli suuremeelne.
„Ah jaa, rääkisid vist küll, aga ma ei pannud õieti tähele. Mis ta siis teeb?“
„Ah, kaebas, et mingid referaadid on võlgu jäänud ja ta ei saa vist eksamile. Aga küll ta saab.“
„Muidugi, küll ta õppejõu ära räägib.“
Nad naersid. Kristjani hea suuvärk oli kuulus üle terve teaduskonna. Nemadki oli Kristjaniga just sel moel tuttavaks saanud.
See oli teaduskonna jõulupeol, kui Kristjan, pintsakuvarrukad uljalt üles kääritud, äkki nende lauda matsatas.
„Oi, plikad-plikad! Miks te niimoodi välja näete?“
„Kuidas niimoodi?“ imestas Helen edvistavalt. Ja sai selle eest kohe karistada.
„Nagu ABBA. Üks punaste, teine valgete juustega, tukk silmini. Hirmus. Lõigake ära.“
„Kes sa selline üldse oled?“ nähvas Marian solvunult.
„Ai-ai. Kes sina siis oled, et küsid, kes mina selline olen? Mind tunnevad ju kõik!“
See oli ootamatult naljakas ja nii Helen kui Marian purskasid pooleldi vastu tahtmist naerma. Siis vedas Kristjan – kes polnudki veel nende jaoks Kristjan – tantsima kõigepealt Mariani ja seejärel Heleni. Ta jäigi neid kordamööda tantsitama – sellele mõtles Marian hiljem, tookord ta veel enda ja Heleni Kristjaniga tantsitud tantse kiivalt ei lugenud – ning hoidis terve õhtu nende laua lähedusse.
Paar päeva hiljem kohtas Marian Kristjanit tänaval ja nad käisid kohvikus. Veel mõni päev hiljem juhtus sama Heleniga. Kristjan tuli neile ühikasse külla ja tõi mõlemale ühesugused lilled. Trügis nende juurde kohvikusappa. Laenas Helenile Alliksaare luulekogu ja Marianile Underi. Vedas Heleni teatrisse ja Mariani kunstinäitusele.
Ja