Noored hinged. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
Enesearmastus lükkas mind selle pääle. Ma mõtlesin: kes oled sina, et sa minu ees teisiti suudad olla, kui kõik muud? Ma oleks tahtnud sind selle suure karja hulka tõugata.
Kuid ma ei julgenud; ma kartsin, et mu katse nurja wõiks minna, ja seda oleksin ma enesele alandavaks pidanud. Mõnikord oli mul aga kole tung sind enese ees teiste wiisil tantsimas näha. Mu süda oleks rõõmu pärast hüpanud, kui niisugune suur, tugew ju tõsine mees minu ees oleks keksinud.“
„Aga nüüd on ju sinu soow täidetud“, ütles Karl wahele.
„Ah ei“, wastas Aino, „mitte nii ei tahtnud ma seda. Ma oleks tahtnud sind kui titekest niidiga tõmmates tantsima panna. Ma ei tea, kust see tuleb, kuid mõnikord tõuseb mul tung, suuri ja tugewaid mehi lastena, tittedena oma ees näha, neid kussutada, äiutada. Niisugusel korral tuleb mulle Simsoni lugu meelde. Ja ma mõtlen: ei olnud silmade wäljapistmist, pikki juukseid, wilistisi ega ka seitset toorest kõit; oli ainult Delila, ja see oli Simsonile – wilistid, sitked toored köied ja silmade wäljapistja. Ka mina tahaksin wahel niisugune Delila olla.“
„Sa oled hirmus“, ütles noormees.
„Ma olen ikka hirmus olnud, ainult sina pole seda tähele pannud. Ka sina oled hirmsam, kui ma arwasin. Aga Simson oled sa waewalt, sa ei lase oma pääd wististi mitte paljaks ajada.“
„Kes teab, kui aga Delila tõesti tahab, kuid Delila ei taha ju, sest siis poleks tal enam Simsoni, keda ta tantsima wõiks panna.“
Aino naeratas ja tõusis ülesse. Ka Karl tõusis püsti. Nad hakkasiwad edasi sammuma. Kui nad linna tagasi jõudes lahkudes kätt andsiwad, küsis noormees:
„Kas sa ikka weel sinna pead minema, tema tõsist nägu waatama, mis sind naerma ajab?“
Nagu unest ärgates waatas neiu nooremehe pääle.
„Ma ei tea“, wastas ta siis ja lisas juurde: „Aga kui ma lähen, ega sa ei pahanda? Simson ei tohi pahandada, ta on selleks liig tugew. Wõi pahandad sa? Siis pead sa seda mulle kohe ütlema, muidu…“
„Muidu?“ küsis Karl tõsiselt.
„Muidu… ütlen ma sulle hääd päewa“, wastas neiu naerdes ja sirutas oma peened sõrmed weel kord nooremehe tugewasse ja poolkaredasse peosse.
2
Üliõpilane Kulna oli sohwa pääl pikali maas ja wahtis lakke. Tema korter oli üks nende majade wäikestest toakestest, mida „mesilasekärjeks“ nimetatakse. Tapedid mustad, suitsunud; nende tagant wahib mõnest kohast sein wälja. Teda huwitawad nähtawasti mõned raamatud, mis katkise wahariidega kaetud laua pääl lamawad ja warna otsas rippuwad kulunud üliriided ühes mütsiga ning nende all põrandal olewad kalossid, milledel see hää omadus on, et nad wee enestest wäga hõlpsasti wälja lasewad. Aga ka aknast wälja wõib waadata, kuigi läbi tumedate ja kriimuliste ruutude pääle tühja hoowi, kus mõni pesutükk ripub ja mõni üliõpilane läheb wõi tuleb, midagi näha ei ole.
Kulno on sügawas mõttes, olgugi et ta teiste arwates harwa millegi üle järele mõtleb. Ta ei pane sedagi tähele, et ühel pool seina wiiulit mängitakse, kuna teisel pool unistav tenorihääl tuntud ja armastatud Wene laulu kõõrutab.
„Pagan wõtku“, sõnab lamaja iseeneses. „Küll wõib inimene palju naerda! Mõistuse naerab pääst, südame seest ära. Kui ta aga täna ka ei tule, siis… siis tahaksin uuesti naerda, kuni mõistus pähe ja süda rinda tagasi tuleb.“
Jälle mõtleb ja unistab ta. Kui palju on tööd! Raamatud ootawad. Nüüd aga, nii pea kui ta mõne nendest awab ja lugema hakkab, kuuleb ta seda äraneetud naeru. Kudas need naised küll naerda wõiwad! Ja kui palju nendel mõnikord naerus hinge on!
Sel silmapilgul koputati tasakesti ukse pääle. Kulno arwas seda koputamist tundwat. Ta kargas sohwalt ülesse ja ruttas ukse juurde. Peeglist mööda minnes heitis ta pilgu sinna poole. Säält wahtis talle kõwer, wiltu kistud ja wähe äritatud nägu wastu.
„Kes on?“ küsis Kulno ja ka tema häälest kostis maha surutud äritus.
Kopp, kopp, kopp!
„Kes on?“ küsib Kulno uuesti.
Wastuseks kõlab tasane naer.
Raginal keerab wõti lukuaugus ringi, uks awanew ja neiu Wõsandi naerataw nägu seisab üliõpilase ees.
„Olge hääd“, sõnab Kulno wähese kohmetusega.
Neiu astub tuppa ja pöörab siis korteri peremehe poole:
„Te mulle kätt ei annagi?“
„Tahate Teie minu kätt?“
Neiu naerab.
„Wõtke istet, olge hääd!“ räägib Kulno. Ja kui neiu sohwa pääle on istunud ning uuriwalt nooremehe pääle wahib, küsib see ennast laua ääre wastu toetades:
„Mistarwis Te weel siia tulite?“
See küsimine kõlas ootamatalt ja kohatult, aga Kulno ei saanud teisiti, ta pidi küsima. Tal oli rinnas midagi ja see tahtis säält püsimatalt wälja.
„Tahtsin Teie nägu näha“, wastas neiu naerdes. Ta hääl kõlas muretalt ja trotsiwalt, nagu tahaks ta noortmeest mitmest kohast korraga nõelata.
„Teie ei oleks pidanud enam siia tulema“, ütles see tõsiselt.
„Räägib seda kõlbluse kuulutaja Teie seest?“ küsis neiu naerdes.
„Ei, seda mitte! Selleks olen ma liig noor. Kõlblus tuleb alles siis, kui kired kustuwad.“
Ka nüüd jäi nooremehe nägu tõsiseks. Pikkamisi kadus ka neiu näolt lõbus, pooltrotsiw naer. Naerujoontele tõmbas tõsi oma rüü pääle. Sellest arwas Kulno järeldada wõiwat, et ta sõnad mõjunud on ja ta hakkas wärisewa õhinaga rääkima:
„Te tulete jällegi naeruga. Aga ma ütlesin Teile wiimati, et ma enam naerda ei taha. Siis läksite naeruga uksest wälja ja nõnda poleks pidanud Te enam tagasi tulema.“
„Aga ma tahtsin ju Teie tõsist nägu näha“.
Neiu silmis helkis midagi uut, kuid see oli kerge, kerge, nagu waht laineid lõhkuwate kaljude wahel, wõi nagu kewadised walged pilwed helesinises taewas. Huultele tahtis jällegi naer tekkida, kuid ta suri nõrgasse naeratusesse. See kõik aga ütles palju rohkem, kui hulk sõnu wõi koorem raamatuid. Ka nooremehe näole ilmus naeruwine. Ja imelik! Kui palju oli selles kahes naeratuses sarnadust!
„Siis olete ka Teie ennast wiimaks tõsiseks naernud?“ küsis üliõpilane.
Neiu waikis.
„Aga siis ei tohi Teie enam minu soowile wastu panna. Mälestate seda weel?“ rääkis noormees sohwa lähemale astudes julgemalt ja tungiwalt.
Neiu naeratas imeliselt.
„Teie ei tohi, ei tohi, ei tohi“, kordas noormees, kuna ta juba otse sohwa ees seisis. „Waadake üks ainus kord minu pääle, siis Te saate kohe aru, et Te ei tohi“.
Neiu lõi silmad maha.
„Te naersite mu hinge seest wälja, mu pää otsast ära, ja Te ei tohi ometi mind pääta ja hingeta jätta. Ma tahan neid Teilt tagasi saada, ma wõtan nad Teilt tagasi, aga ainult siis, kui Te lubate, kui Teie ei keela…Ja me oleme nii palju üheskoos naernud, sellepärast ei tohi Teie keelata, keelamine on patt, patt, patt. Teate, mis patt on? Ei tea? Patt on see, kui ma Teid mitte ei suudle. Aga pattu ei tohi olla, muidu lähme meie hukka – ihu ja hingega…“
Noormees rääkis wahetpidamata. Ja juba hoidis ta neiu paksujuukselist kõrge otsaesisega pääd oma käte wahel ja suudles. Neiu aga – naeratas, naeratas. Mis ajas teda naeratama? Nooremehe sõnad? Kuid see rääkis neid ju nii tõsiselt.
„Nüüd tehke oma silmad lahti ja waadake minu pääle“, käskis noormees natukese aja pärast. „Teie ei tee? Häbenete? Keda? Mind wõi iseennast? Tehke oma silmad siiski lahti, ma suudlen häbitundmuse nendest ära. Puhtad, selged ja sügawad peawad nad olema. Nad peawad nii suured ja sügawad