Millie armuseiklused. Jill Mansell
Читать онлайн книгу.
vette, et peita paremal reiel olev tätoveering vahukuhja alla. Ta oli ennegi kahetsenud, et laskis end kunagi lollist peast tätoveerida.
Teada, et sul on piinlikkust tekitav tätoveering, on juba iseenesest nadi, ilma et keegi peaks ütlema sulle suu sisse, et näed sellega välja nagu labane lipakas.
„See on nüüd küll üksnes julge oletus,” sõnas Hester, „aga kas mul on õigus, kui arvan, et sa ei ole Neili menüüs praegu just kõige eelistatum roog?”
„Võib-olla marineeritud tõugud jäävad minust veel tahapoole.” Millie krimpsutas nägu.
„Miks?”
„Ta palus, et hakkaksime koos elama.”
„Ja sina ütlesid ei?”
„Ma ei öelnud midagi. Lihtsalt kargasin autost välja ja pistsin jooksu.”
Hester napsas taldrikult röstsaiaviilu.
„Järelikult on teie vahel kõik läbi?”
„Kõik on läbi jah.”
„Häh, kui teada tahad, siis läks sul veel hästi. Ma teadsin, et sellest moslemivärgist ei tule midagi välja.”
Millie kehitas õlgu.
„Proovida ikka tasus.”
„Kas oled kurb?”
No tõesti, mõned inimesed kohe oskavad küsida.
„Muidugi mitte! Kui tahaksin temaga koos elada, siis oleksin öelnud jah.”
„Aga ikkagi.” Hester võttis lonksu teed ja püüdis manada ette kaastundliku näo. „Sa oled nüüd kuidagi üksinda, eks ju? Sul on vaja natuke meelelahutust.”
„Mis meelelahutust?”
„Midagi, mis teeks su tuju rõõmsamaks. Tead mis: me võime korraldada peo! Soolaleivapeo.”
Millie tõstis silmad taeva poole.
„Hess, me oleme elanud siin juba kaks ja pool aastat.”
„Oleme ka või? Heldeke, kuidas küll aeg lendab, kui sul on lõbus. Hästi, lähme siis välja ja teeme üha kena reedeõhtuse pralle.” Hakkamist täis, kargas Hester poleeritud puidust kempsukaanelt püsti, loksutades seejuures teed vannitoavaibale. „Me läheme linna peale, tähistame suurejooneliselt ajukääbik Neilile kinga andmist, flirdime sadade ilusate surfaritega ja naudime elu … Sellest tuleb unustamatu õhtu!”
Niisugune plaan neil igatahes oli. Aga peoplaanidega kipubki alati nõnda minema, arutles Millie paar tundi hiljem endamisi, kui pigistavad kingad jalast kiskus ning need kotti toppis. Iial ei või teada, kellega sa lõpuks kokku satud. See on täiesti ettearvamatu. Võid otse töölt tulles veinibaarist läbi astuda, seljas igavad riided, juuksed sorakil, täis kavatsust võtta üksainus jook, ja lõpetada tõeliselt lõbusa peoga.
Või siis jälle – näide skaala teisest otsast – võid veeta neli tundi, lüües ennast lille, astuda kodust välja, adrenaliin möllamas ja lootused laes … ning mis on tulemus?
Justament. Täielik null.
Just nõnda juhtus mõistagi ka täna. Oojaa. Muidugi oli neil olnud igati tore. Nad olid käinud läbi kõik Newquay trendikamad baarid, kus võis loota midagi juhtuvat, ja kohtunud paljude tuttavatega, aga lõppkokkuvõttes oli see õhtu ikkagi üks suur pettumus.
Täpselt nagu pistaksid käe jõuluhommikul oma soki sisse ning leiaksid sealt terve aasta varu imekaunilt pakitud … sokke.
Selle õhtu moraal oli kahtlemata olnud järgmine: sa võisid küll leida nägusa surfari, aga polnud sinu võimuses teda mõtlema panna.
Sellel õhtul, tõdes Millie melanhoolselt, oli valitsenud kahetsusväärne ajurakkude põud.
„Appi, mu varbad.” Komberdades mööda kõnniteed edasi ja otsides aeg-ajalt kirjakastidest tuge, masseeris Hester jalgu. Ta teadis kurbadest kogemustest, et kui võtab kingad kord juba jalast, siis lennutab ta need tagantkätt lähimasse hekki. „Aga tuleb siiski tunnistada, et too mustade lokkis juustega kutt Barclay baaris ei olnud sugugi paha, ega? Kas ta meeldis sulle?”
Barclay baari mustade lokkis juustega kutt oli lõpetanud iga lause sõnadega: „Mõistad, mida ma öelda tahan, semu, jah?”
„Ei,” vastas Millie, „üldsegi mitte. Ta oli kohutav.”
„Minu meelest oli ta täitsa nunnu.” Hester jõudis laternapostini, toetus selle vastu ja lükkas neljatollise kontsaga kingad jalast. „Oo õndsust – kohe palju parem hakkas.”
„Ära võta neid jalast ära.”
„Ma pean, ma pean.”
„Ära viska neid minema,” anus Millie, ehkki ei saanud ise ka aru, mispärast ta üldse vaevub hingeõhku raiskama. Hester oli teinud seda sada korda: visanud kingad lähimasse hekki või aeda, selle asemel et need koju tassida. Mõnikord kõndis ta järgmisel päeval neid otsides tuldud teed tagasi. Kui kingad olid ikka veel alles, krahmas ta need rõõmsalt üles ja surus enda vastu nagu kadunud ja taasleitud lapsed. Kui neid enam polnud, astus ta läbi politseijaoskonnast, kus teda juba tunti, ja uuris, kas keegi pole kingi sinna toonud. Seda polnud seni veel juhtunud, aga Hesterile lihtsalt meeldis flirtida politseinikuga, kes juhtus parasjagu valves olema. Ja politseinikele näis see ka alati meeldivat.
Pärast seda oli Hesteril mõistagi alati suurepärane vabandus minna välja ning osta endale uus paar.
„Need meeldivad sulle, need on su lemmikkingad,” püüdis Millie talle aru pähe panna, aga oli liiga hilja: Hester võttis juba hoogu. Esimene tikk-kontsaga, punasest ja mustast lakknahast king tuhises lambivalguses välgatades läbi õhu. Kui see pööreldes maha kukkus, tahtis Hester teise talle järele läkitada, aga laskis kontsast liiga vara lahti. Stileto lendas nagu püssikuul kõrval olevasse põõsasse …
„MÄÄUUUU!”
„Issand jumal,” Millie tõstis ehmunult käed suu ette, „sa tabasid kassi!”
Hester, sama ehmunud kui tema, ahmis õhku. „Ma ei tahtnud! See juhtus kogemata – oh, ära nüüd ütle, et tapsin ta ära …”
Julgemata vaadata, kattis ta silmad kätega, samal ajal kui Millie roomas heki alla.
„Kas ta on surnud? On või?” halas Hester tema taga. „Ei või olla. Ma mõrvasin kassi! Appikene, mul läheb süda pahaks …”
Järgmisel hetkel lõid lehed sahisema ja nähtavale ilmus valge kass; ta astus nõtkelt Millie poole ja seiras teda üpris umbusklikult, enne kui hakkas peaga tema väljasirutatud kätt puksima ja nurruma.
„Rahune juba: kass on siin, temaga on kõik korras,” hüüdis Millie heki alt. Verd polnud näha, luud olid terved, põrutust ei paistnud olevat – küllap ta näugatas rohkem ehmatusest.
„Oeh, taevale tänu!” Hester tõi kuuldavale sügava kergendusohke. „Arvasin, et tegin talle otsa peale.”
Kass lakkus nüüd Millie kätt. Oli selge, et tal pole viga midagi. Andes endale aru, et põlvitab niisketel kõdunevatel lehtedel, hakkas Millie, taguots ees, heki alt välja vingerdama. Seda tehes riivas ta vasaku randmega midagi siledat ja libedat.
„Valged puuvillased alukad,” hädaldas Hester tema taga, olles nähtavasti esimesest ehmatusest üle saanud. „Sa tulid täna õhtul kodust välja, jalas valged puuvillased alukad. Ausõna, ma ei imesta üldse, et sa ei kohanud ühtki meeldivat kutti.”
Millie ajas end ukerdades püsti, sikutas seeliku alla ja raputas märjad lehed juustest.
„Ausalt öeldes ei olnud mul sugugi plaanis kellelegi oma aluspükse näidata.”
„Asi pole üleüldse selles. Asi on meeleseisundis. Kanna ilusaid alukaid ja sa tunned end automaatselt ilusamana ja kutid näevad sind ilusamana ja enne kui arugi saad, on nad sul karjakaupa jalge ees ja suudlevad su kingi …”
„Sinuga seda ei juhtu, sest sina viskasid oma kingad just praegu minema,” tähendas