Klaasmeri. Mari Järve
Читать онлайн книгу.
kitsa läbipääsu. Neemed olid osaliselt kunstlikud, kaldakindlustustega tugevdatud ja muulidega pikendatud, kaitstes Pärli sadamat peaaegu kõigi tormide eest. Põhjapoolsel neemel seisis tuletorn, mida Reu oli märganud juba linnale lähenedes. Kui nad selle alt mööda seilasid, paistis see tohutu kõrge ja aukartustäratav. Tuletorni tipus vilkus ikka valgus.
Piiritaja libises neemede vahelt läbi. Kahele poole jäid neemetippudele ehitatud väikesed töntsakad vahitornid nagu väravapostid. Järsku kõlas kummastki vahitornist peaaegu üheaegne kellalöök, vali, ilus ja helisev. Laev vastas kahe pasunahüüuga. Siis olid nad avamerel.
Sadamas polnud meri Reule erilist muljet jätnud, kuid siin laius see silmapiirini. Kuidas sai kusagil korraga olla nii palju vett? Metsa lõpmatusega oli ta harjunud, aga see ääreta veeväli tegi teda rahutuks. Ta oleks väga tahtnud teist kallast näha, ainult teadmisest, et see on olemas, ei piisanud. Nad polnud veel Pärli sadamast kuigi kaugele jõudnud, kui üsna laeva lähedal kerkis veest järsku neli läikivmusta terava seljauimega selga. Reu võpatas tugevalt. Mitu reisijat osutas elevusega mustvaalade poole, neist paistis mõneks ajaks saavat peamine jututeema.
Hõimunaine kuulis üht lähedal seisvat madrust teisele ütlemas: „Oleks ma selle sitase postilaeva asemel vaalapüügilaeval! Seal ajaks mõne aastaga sellise raha kokku, et elu lõpuni mõnusalt peesitada.”
„Kes sind sinna võtaks,” norsatas teine, kuid laskus samasuguse huviga arutellu suure raha teenimisest ja kulutamisest.
Mõte tema lapsepõlve hirmulugude peategelaste küttimisest oli Reu jaoks hämmastav. Mererahvas paistis mustvaaladesse suhtuvat kui lihtsalt järjekordsetesse mereelukatesse, kuid Reu ei saanud lahti tundest, et tegu on teda selles võõras meres varitsevate koletistega. Kui kellalöök ja teiste reisijate liikumine andsid märku söögiajast, pööras ta vaatele kergendusega selja. Pärast hommikusööki tekile tagasi tulles püüdis ta merest võimalikult vähe välja teha, mis oli muidugi keeruline.
Reu reisikaaslane oli ammu nutmise jätnud, nüüd seisis ta ahtrireelingu ääres, aga ei vaadanud kaugeneva ranniku poole, vaid otse laeva vahutavasse kiiluvette. Söögiajal oli Asel teiste reisijate juurde tulnud, oma kausi maitsetust pudrust tühjaks söönud, kuid polnud kellegagi sõnagi rääkinud ning oli pärast kohe oma vahipostile tagasi pöördunud. Reul polnud aimugi, miks teine oli nutnud, aga ta lootis, et see tekitab nende vahele eemalehoidmise, nii et nad vahetavad ainult mõne viisaka sõna, käivad samas kajutis magamas ning kaovad Tuule linna jõudes mälestusi jätmata teineteise lähedusest, kuhu nad olid kogemata sattunud.
Niisiis oli hõimunaine ebameeldivalt üllatunud, kui Asel järsku hõikas: „Reu!»
Ta ajas end vastumeelselt tekilt püsti ja läks kutsuja kõrvale. Kiire pilk kinnitas, et Aseli nägu on rahulik, pisarate jäljed kadunud.
„Ma käitusin ennist ebaviisakalt,” ütles Asel mererahvale omasel suurejoonelisel moel, mis pani isegi vabanduse üleolevalt kõlama. „See ei olnud kerge ärasõit. Ma tulin oma perekonna juurest ära ja ma ei näe neid enam kaua aega. Võib-olla mitte kunagi.»
Selline otsekohesus oli võõrastav. „Miks?” küsis Reu, sest ilmselt seda küsimust oodati. Tal polnud lihtsalt mingit huvi vastust kuulda.
„Ma lähen ülikooli.”
„Mis see veel on?”
„Ainus ülikool, kuhu naisi vastu võetakse, asub Tuule linnas. Ma ütlesin oma vendadele, et nad ei pea mind saatma, neil on muudki teha. Pealegi peangi ma nüüd olema iseseisev.”
„Mis mõttes iseseisev?” Mererahva juures paistis see olevat ebatavaline iseseisvuse märk, kui naine üksinda kuhugi reisib. Aga teisest küljest oli Pärli linnapea naine. Reu ei saanud siinsetest kommetest sugugi aru.
„Ülikoolis õpetatakse kõrgemaid teadusi. Kui naine tahab õpetlaseks saada, ei tohi ta kunagi abielluda ega lapsi saada. See segaks teadmiste omandamist. Õpetlasest naine jääb elu lõpuni üksi ja vastutab iseenda eest ilma perekonna toeta.»
See mõte tundus Reule eemaletõukav. „Miks te tahate õpetlaseks saada?” Ta ei suutnud kujutleda elu ilma mehe ja lasteta. Metsarahva seas poleks selline asi ühegi naise puhul kõne allagi tulnud, kui tegu polnud just sandi või poolearulisega.
„Ma tahan arstiks õppida.” Aseli tumepruunid silmad tundusid hõõguvat, kui ta Reule otsa vaatas. „Minu perekonnas… on olnud palju raskeid tõbesid, mis on inimesi hauda viinud. Kehv tervis on nagu vari meie elude kohal. Meil ja meiesugustel on vaja õppinud arsti abi. Arst suudab nii paljusid asju. Kui ma abielluksin, saaks mu perekond kasina pruudiluna ja see olekski kõik. Aga arstina saaksin ma neid ehk päriselt aidata.”
Reu ei kujutanud ette, milliseid arstitarkusi mererahva ülikoolides õpetatakse – metsarahval ei olnud arste, vaid ravijad, kes said oma teadmised vanalt ravijalt, loodusest ja jumalatelt. Kuid ta mõtles, et kõigi nende tarkuste ja oskuste õppimine võtab kindlasti aastaid. Mis võis Aseli perekonnast selle aja peale saada? Ta oli ju isegi öelnud, et ei näe neid võib-olla enam kunagi. Aga see kõik polnud tõesti Reu asi.
„Ma jätsin oma perekonna maha, aga ma tegin seda nende endi pärast,» ütles Asel, kõlades nagu keegi, kes püüab end milleski veenda.
Reu ei osanud midagi öelda. Oli kummastav, et Asel oli olnud temaga nii avameelne. Kas mererahvas käituski nii? Lõpuks, et seda ebamugavat jutuajamist lõpetada, tähendas ta natuke abitult: „Nii et sellepärast te siis nutsite.”
Asel pööras pilgu uuesti kiiluvette. „Jah. Sellepärast ma nutsin.”
Mõnes mõttes ei pakkunud Klaasmeri mererahva laevnikele erilist väljakutset, sest ookeaniga võrreldes oli see väike ja vaikne. Looded olid siin nõrgad isegi siis, kui mõlemad kuud koos vett tõstsid ja langetasid, ning vaid vaevumärgatavad, kui kuud teineteise vastu seisid ja mere pärast võitlesid. Teisest küljest oli Klaasmeri täis pikitud väikesi saari, mis muutsid seal seilamise parajaks kunsttükiks. Sellest hoolimata võis merel näha paljusid laevu, mis eri kurssidel Piiritajast mööda libisesid. Peaaegu kõigi purjed olid samasugused nagu postilaeval, meenutades kaugelt vaadates kokkupandud kolmnurksete tiibadega liblikaid. Laevad olid Reu silmis suured, kuid liikusid kiiresti ja paindlikult.
Laevade teed juhatas saartel suur hulk tuletorne. Ja kõigis neis vilkus valgus ka päeval.
Esimese reisipäeva teise söögikorra ajal – vesised keedetud kartulid ja ülesoolatud lihakaste – sattusid Reu ja Asel rääkima mõne teise reisijaga. Esimesena tegi kehva laevatoidu kohta märkuse vist tüse kiilaneva pea ja kulunud riietega mees, kes ütles oma nimeks Erasved Ureliu, aga võib-olla ka uhkelt riides abielupaar, Peir ja Faerbil Ondeld. See oli teema, mille puhul nende kõigi arvamus ühtis ja mis seega passis hästi tutvuse sobitamiseks. Reu ei tahtnud tegelikult kellegagi rääkida, aga tuli jutuga kaasa, sest kartis, et torkab muidu liialt silma.
Toidukordadeks koguneti laeva söögisaali, kus olid pingid ja pühkimisest hoolimata alati kerge rasvakorraga kaetud lauad ja igavene kapsasupi lehk. Nemad olid aga juba sellest ebameeldivast ruumist tagasi üles tekile roninud ja istusid kõrvalises kohas reelingu ääres.
Erasved, tavanimega Vede, kuulutas, et ta pole pidanud oma elus veel nii halba toitu sööma. Jäi mulje, et ta on üldse harjunud parema elujärjega kui praegune, sest ta paistis oma pisut räämas välimust häbenevat.
Peir, pikka kasvu noor mees, kes tundus Reule millegipärast natuke tuttavana, muigas ja ütles: „Ma arvan, et mul on rohtu, mida me kõik väga vajame.” Ta tõmbas oma õlal rippuvast kotist lakitud puust kastikese.
„Mis haigus meid siis vaevab?” küsis Asel kulmu kergitades.
„See on ju ilmselge. Tugev häiritus halvast söögist, mida saab ravida ainult sobiva magustoiduga.” Peir tegi kastikaane lahti.
Kastikese sees olid õhukesest paberist vooderdusel asjad, mis Reu meelest sarnanesid kõige rohkem puuviljatükkidega, mida kattis mingi valge puru. Nähtavasti oli tegu millegi söödavaga, küllap maiustusega, aga tal polnud erilist soovi neid tundmatuid tükke suhu pista.
Faerbil või tavanimega Farre, võluv