Norra mets. Haruki Murakami
Читать онлайн книгу.
Ja siis muidugi nädalakirjad. Ühesõnaga, enamjaolt ajakirjad. Mõni üksik taskuväljaandes raamat oli ka, aga need polnud ka mingid suuremad asjad. Õudukad või ajaloolised romaanid või naistekad ja muu selline kraam, sest ainult need müüvad. Muidugi ka praktilised käsiraamatud: „Kuidas mängida god”, „Kuidas kasvatada bonsaid”, „Kõned pulmadeks”, „Kõik, mida pead teadma suguelust”, „Kuidas jätta suitsetamist” ja nii edasi ja nii edasi. Ja siis me müüsime veel kirjatarbeid. Kassa kõrval olid reas pastakad, pliiatsid, vihikud ja muu selline. Ja see on kõik. Ei ole ei „Sõda ja rahu”, ei Oe Kenzaburo „Lihalikku inimest”, ei „Kuristikku rukkis”. Selline ongi Kobayashi raamatupood. No mida sellise poe juures küll kadestusväärseks pidada võib? Kas sina tunned kadedust?”
„Pilt tuleb silme ette küll.”
„Ühesõnaga niisugune raamatupood oli. Ümberkaudsed inimesed käivad kõik ostmas, koju toimetame ka ja püsikundesid on ka palju, nii et neljaliikmeline perekond elab ilusti ära. Võlgu ka ei ole. Saab mõlemad tütred ülikooligi saata. Aga see on ka kõik. Peale selle ei ole meil majanduslikku jaksu enam suurt midagi erilist teha. Sellepärast ei olekski pidanud mind sellisesse kooli saatma. Sellest tõuseb ainult tüli. Kui jälle millegi jaoks koolis raha kogutakse, siis vanemad ka õiendavad. Eks nad kartsid, et näpud jäävad niimoodi põhja, sest et kui ma näiteks klassikaaslastega kuskile välja läksin, siis mindi alati kallitesse kohtadesse sööma. Sünge on selline elu. Kas sinu pere on rikas?”
„Minu pere? Minu vanemad on üsna tavalised tööinimesed. Eriti rikkad ei ole, aga vaesed ka ei ole. Kujutan ette, et lapse Tokyosse eraülikooli saatmine võib neile üsna raske olla, aga lõpuks olen ma ka ainus poeg, nii et pole häda. Elatusraha ka eriti suur ei ole, nii et käin poole kohaga tööl. Üsna lihtlabane majapidamine. Väike aed, Toyota Corolla…”
„Mis tööd sa teed?”
„Kolm korda nädalas olen Shinjukus ühes plaadipoes õhtuse vahetuse müüja. Kerge töö. Piisab, kui niisama istuda ja poel silma peal hoida.”
„Assaa,” ütles Midori. „Mina mõtlesin, et sul pole kunagi rahalisi raskusi olnud. Jäi kuidagi selline mulje, välimuse põhjal.”
„Erilisi raskusi ei ole olnud. Lihtsalt et nii metsikult palju seda raha ka ei olnud. Enamikul inimestel siin maailmas on nii.”
„Minu koolis oli enamik inimesi rikkad,” ütles ta, asetades oma mõlemad käed, peod ülespidi, põlvedele. „Selles oligi probleem.”
„Eks siis edaspidi näed seda teistsugust maailma nii, et paha hakkab.”
„Kuule, ütle, mis on rikkuriks olemise kõige suurem eelis?”
„Ei tea.”
„Et saab vabalt öelda, et raha ei ole. No näiteks, ütlen mina oma klassikaaslastele, et teeme midagi, siis nemad vastavad, et „ei mängi välja, raha ei ole”. Aga kui olukord on vastupidi, siis mina küll midagi niisugust ütelda ei saa. Kui mina ütlen, et „mul ei ole praegu raha”, siis tähendab see, et mul tõesti pole üldse raha. Ainult räbal on olla. See on seesama, kui ilus naine ütleb, et „oh, ma näen täna nii halb välja, mina küll välja minna ei saa”. Vaata ainult, kui mõni inetu tüdruk midagi niisugust ütleb, naerdakse välja. Vaat selline oli minu maailm kuni möödunud aastani. Kuus aastat.”
„Küll unustad varsti ära,” ütlesin ma.
„Küll tahaks kähku ära unustada. Tead, kui ma ülikooli astusin, siis ma tundsin tõelist kergendust. Et on palju tavalisi inimesi või nii.”
Ta painutas imekergelt oma huuli, naeratas ning silus peopesaga oma lühikesi juukseid.
„Kas sa kuskil tööl ka käid?”
„Mhmh, kirjutan maakaartidele tekste. Kui kaardi ostad, siis tuleb vahel buklett ka kaasa, eks ole. Ülevaade linnast, rahvaarv, vaatamisväärsused ja muu selline. Siin on selline matkarada, taoline legend, õitsevad sellised lilled ja niisugused linnud on ja nii edasi. Minu töö ongi sellise brošüüri käsikiri kirjutada. See on väga lihtne. Naks ja valmis. Tasub vaid linna keskraamatukokku minna ja ühe päeva igasugu raamatutes tuhnida, kui saabki ühe bukletikese valmis. Kui põhitrikid ära tabada, siis tuleb tööd nagu raba.”
„Mis trikid?”
„See tähendab, et tuleb osavalt sisse panna mõni selline asi, mida keegi teine ei kirjutaks. Ja kaardifirma ametnik loeb ja mõtleb, et vaat kus see tüdruk alles oskab kirjutada. On hästi-hästi liigutatud ja annab jälle tööd. Ega midagi erilist ei peagi olema. Näiteks, et tammi ehituse käigus lasti siin üks terve küla vee alla, aga rändlinnud mäletavad seda küla siiani ja igal aastal, kui saabub lindude rändamise aeg, võib siin näha linde järve kohal ringi lendlemas. Kui kas või üks selline episood sisse panna, on kõik kangesti rõõmsad. Eks ole maaliline ja emotsionaalne? Ega tavalised lepingulised tüdrukud sellise meistritööga ei tegele. Sellepärast saangi käsikirjade treimisega üsna head raha.”
„Et sa ka neid episoode nii kergesti leiad.”
„Eks ta ole,” vangutas Midori natuke pead. „Kui mõelda, et peab leidma, siis leiab ka. Ja kui ei leia, võib ohutul määral välja mõelda.”
„Ah niimoodi,” ütlesin mina imetlusega.
„Peace,” ütles Midori.
Midori tahtis, et ma talle oma ühikast räägiksin, ja nii ma rääkisin talle liputseremooniast ja Rünnakrühmlase hommikvõimlemisest ja muust. Ka tema naeris Rünnakrühmlase jutu peale kõvasti. Just nagu oleks Rünnakrühmlane kogu maailma inimeste lõbustamiseks loodud. Midori arvas, et mu ühikas tundub huvitav, nii et ta tahaks ükskord vaatama tulla. Ega seal küll midagi huvitavat vaadata pole, ütlesin ma.
„Paarsada meesüliõpilast napsitab räpastes tubades ja peksab pihku ja ongi kõik.”
„Kas sina ka?”
„Ei ole inimest, kes pihku ei peksaks,” seletasin mina. „Nii nagu naistel on päevad, niisamamoodi peksavad mehed pihku. Kõik teevad seda. Viimne kui üks.”
„Kas need ka, kellel on pruut? See tähendab, isegi need, kellel on sekspartner?”
„Need ei ole omavahel üldse seotud. Üks Keiō Ülikooli tüüp minu naabertoast peksab alati enne kohtama minekut pihku. Ütleb, et nii on palju rahulikum.”
„Mina selliseid asju hästi ei taipa jah. Tüdrukute koolis käisin, sellepärast.”
„Ega vist niisuguseid asju naisteajakirja lisasse ka ei kirjutata.”
„Või veel,” naeris Midori. „Muuseas, Watanabe-kun, mis sa sel pühapäeval teed? Oled vaba?”
„Mul on kõik pühapäevad vabad. Ainult kella kuueks pean tööle minema.”
„Kas sa mulle külla tahad tulla? Kobayashi raamatupoodi. Pood on kinni, aga ma pean õhtuni telefonivalves olema. Võib juhtuda, et tuleb mõni tähtis telefonikõne. Tule näiteks lõunat sööma, mina vaaritan.”
„Aitäh,” ütlesin ma.
Midori rebis märkmikust lehe ja joonistas sellele detailselt kodutee plaani. Võttis siis punase pastaka ja joonistas sellega maja kohale suure risti.
„Küll sa üles leiad. Suur silt „Kobayashi raamatupood” on väljas. Tule kaheteist paiku, sobib? Ma teen siis toidu valmis.”
Tänasin ja pistsin kaardi taskusse. Ja ütlesin, et peaksin hakkama nüüd tasapisi ülikooli poole tagasi liikuma, et kella kahesesse saksa keele tundi minna. Midori ütles, et peab kuskile minema, ja ronis Yotsuya jaamas rongi peale.
Pühapäeva hommikul ärkasin kell üheksa, ajasin habet, pesin pesu ja riputasin pesu katusele kuivama. Ilm oli vapustav. Oli tunda esimesi sügislõhnu. Parv punaseid kiile tiirutas sisehoovi kohal ringiratast, ümbruskonna lapsed putukavõrkudega neid taga ajamas. Tuult ei olnud ja lipp oli mastis lontis. Panin selga korralikult triigitud särgi, läksin ühikast välja ja kõndisin elektrirongi peatuseni. Pühapäevane üliõpilaslinnak on täiesti inimtühi, justkui välja surnud, ka