Siidiuss. Robert Galbraith
Читать онлайн книгу.
väikestest akendest avanes vaade katustele, Denmark Street jäi kaugele alla. Alt baarist kostva lakkamatu bassitümpsu rütm oli sedavõrd summutatud, et Strike’i enda muusika varjutas selle sageli täielikult.
Strike’ile loomupärane korralikkus hakkas kõikjal silma: voodi oli üles tehtud, keraamilised lauanõud puhtad, kõik oli omal kohal. Oli vaja habet ajada ja duši all käia, aga see võis oodata; riputanud mantli varna, seadis ta äratuskella üheksa kahekümnele ja sirutas end täies riietuses voodis välja.
Ta uinus mõne hetkega ja veel mõne hetke pärast – või vähemalt nii tundus – oli ta jälle ärkvel. Keegi koputas uksele.
„Anna andeks, Cormoran, mul on tõesti väga kahju …”
Tema abilisel, õlgadeni ulatuvate punakasblondide juustega pikka kasvu noorel naisel oli süüdlaslik ilme, kui Strike ukse avas, aga meest nähes ilmus näitsiku näkku kohkumus.
„Kas sa oled ikka terve?”
„Ma magasin. Olin kogu öö üleval … kaks ööd.”
„Mul on tõesti kahju,” vabandas Robin uuesti, „aga kell on üheksa nelikümmend ja William Blake on siin ning juba üsna …”
„Kurat,” pomises Strike. „Kas ma siis ei pannud kella õigesti helisema … Anna mulle viis minutit …”
„See ei ole veel kõik,” ütles Robin. „Tuli üks naine. Tal pole aega kokku lepitud. Ütlesin talle, et sul pole võimalik teist klienti vastu võtta, aga ta ei lähe ära.”
Strike haigutas silmi hõõrudes.
„Viis minutit. Paku neile teed või midagi.”
Kuue minuti pärast astus puhtas särgis, hambapastast ja deodorandist lõhnav, aga ikka ajamata habemega Strike oma büroo ooteruumi, kus Robin istus arvuti taga.
„Nojah, parem hilja kui mitte kunagi,” tähendas William Baker sunnitud naeratusega. „Teie õnn, et teil on nii kena sekretär, muidu oleks ma küll ära tüdinenud ja jalga lasknud.”
Strike nägi Robinit pahaselt õhetama löömas, kui ta pöördus kõrvale, et näiliselt posti sorteerima hakata. Selles oli midagi solvavat, kuidas Baker oli kasutanud sõna „sekretär”. Laitmatus peenetriibulises ülikonnas kompaniidirektor oli palganud Strike’i kontrollima kaht oma firma juhatuse liiget.
„Hommikust, härra William,” sõnas Strike.
„Ei mingit vabandust?” pomises Baker, pilk laes.
„Tervist, kes teie olete?” küsis Strike meest ignoreerides ja pöördudes selle asemel vana pruuni mantliga kleenukese keskealise naise poole, kes istus diivaniserval.
„Leonora Quine,” vastas naine häälel, milles Strike’i vilunud kõrv arvas tabavat Kirde-Inglismaa aktsendi.
„Mul on täna väga kiire hommikupoolik, Strike,” teatas Baker.
Ta marssis kutset ootamata tagapool olevasse kabinetti. Kui Strike talle ei järgnenud, näis ta osa oma joviaalsusest kaotavat.
„Tundub, et te pole sõjaväes sisse harjunud nahavedamise kombest ikka veel lahti saanud, härra Strike. Tulge siia, palun!”
Strike justkui poleks teda kuulnudki.
„Mida täpsemalt peaks ma teie heaks tegema, proua Quine?” küsis ta diivanil istuvalt kleenukeselt naiselt.
„Vaadake, minu mees …”
„Härra Strike, mul on kõigest tunni aja pärast ärikohtumine,” sõnas William Baker juba valjemini.
„ … teie sekretär ütles, et teil pole vastuvõtuaeg, aga mina ütlesin, et jään ootama.”
„Strike!” käratas William Baker otsekui koera enda kõrvale käsutades.
„Robin,” urahtas viimaks kannatuse kaotanud väsinud Strike, „kirjuta härra Bakerile arve välja ja anna talle toimik, seal on värsked andmed sees.”
„Mis?” küsis jahmunud William Brown. Ta ilmus jälle ooteruumi uksele.
„Ta ütleb teile töö üles,” sõnas Leonora Quine rahulolevalt.
„Te pole oma tööd lõpule viinud,” kuulutas Baker Strike’ile. „Ise ütlesite, et on veel rohkem …”
„Keegi teine võib selle ära lõpetada. Keegi, kes on nõus käsikiimlejat kliendiks võtma.”
Õhkkond büroos hakkas pingeliseks minema. Tuima ilmega Robin tõi ooteruumist Bakeri toimiku ja ulatas selle Strike’ile.
„Kuidas te julgete …”
„Selles toimikus on palju head materjali, mida kohtus kasutada,” ütles Strike toimikut direktorile ulatades. „Ja see on väärt head raha.”
„Te pole veel lõpetanud …”
„Tema on teiega lõpetanud!” sekkus Leonora Quine.
„Pea suu, igavene loll nai …” alustas William Baker, aga astus siis äkki sammu tagasi, sest Strike tegi sammukese ettepoole. Keegi ei öelnud midagi. Endine sõjaväelane näis korraga võtvat kaks korda rohkem ruumi kui mõni hetk varem.
„Minge võtke minu kabinetis istet, proua Quine,” lausus Strike vaikselt.
Naine tegi, mis talle öeldi.
„Kas arvate, et ta saab endale lubata teid palgata?” küsis end minekule seadnud William Baker irvitades, tema käsi oli nüüd ukselingil.
„Minu honorari üle annab kaubelda,” lausus Strike, „kui klient mulle meeldib.”
Ta järgnes Leonora Quine’ile kabinetti ja sulges enda järel ukse valju pauguga.
3. peatükk
… jäetud üksi, et kannatada kõiki neid hädasid …
„On ikka alles tüüp, eks ole?” arvas Leonora Quine Strike’i kirjutuslaua ees olevale toolile istudes.
„Jah,” nõustus Strike otse naise ees olevale toolile vajudes. „On küll.”
Hoolimata peaaegu kortsudeta roosakast näost ja selgetest helesinistest silmadest tundus naine olevat umbes viiekümneaastane. Puhtaid pehmeid hallinevaid juukseid hoidsid näolt eemal kaks plastkammi ja tema pilkuvad silmad piidlesid meest läbi vanamoeliste liiga suurte sarvraamidega prillide. Tema mantel oli küll puhas, aga ostetud ilmselt kaheksakümnendatel aastatel. Seda kinnitasid patšokid ja suured plastnööbid.
„Nii et olete siin oma abikaasa pärast, proua Quine?”
„Jah,” lausus naine. „Ta on kadunud.”
„Kui kaua ta on ära olnud?” küsis Strike, haarates automaatselt märkmiku.
„Kümme päeva,” kostis külaline.
„Kas olete pöördunud politsei poole?”
„Politseid pole mulle vaja,” ütles naine kannatamatult, otsekui oleks tüdinud seda inimestele seletamast. „Helistasin neile kunagi ja kõik said minu peale tigedaks, sest ta oli kõigest sõbra pool. Owen lihtsalt kaob vahel ära. Ta on kirjanik,” sõnas naine, nagu seletaks see kõik.
„Ta on varem ka kaduma läinud?”
„Ta on emotsionaalne,” ütles naine mornil ilmel. „Ta on alailma mõneks päevaks ära kadunud, aga nüüd on see kestnud juba kümme päeva ja ma tean, et ta on tõesti pahane, aga mul on teda kodus vaja. Asi on Orlandos, pealegi on mul vaja veel muudki teha ja …”
„Orlandos?” kordas Strike, kelle väsinud aju suutis meenutada üksnes Florida kuurortlinna. Tal endal polnud aega sõita Ameerikasse ja kindlasti poleks seda vana mantlit kandev Leonora Quine jõudnud talle sinna piletit osta.
„Meie tütar Orlando,” ütles proua Leonora. „Tema eest on vaja hoolitseda. Palusin naabrit tema järele