Ross Poldark. Esimene Poldarki raamat. Winston Graham
Читать онлайн книгу.
ja ta isal olid tema kohta plaanid tehtud.”
„Olid või? Ma ei teadnudki.”
Joshua upitas end patjade najal kõrgemale. Teda oli hakanud vaevama südametunnistus. Sel pikalt varjusurmas viibinud asjandusel oli küll ehk liiga hilja endast märku anda, aga Joshua armastas Rossi ning mõtles nüüd pikkadel haigusetundidel, kas poleks ta pidanud paremini poja huvide eest seisma.
„Saadan võib-olla Judi homme sinna,” pomises ta. „Palun, et Jonathan tuleks mind vaatama.”
„Kahtlen, kas härra Chynowethil ikka on selleks aega: on ju kohtuistungite nädal. Aa, vaat see on meeldiv vaatepilt …”
Prudie Paynter astus robinal tuppa, käes kaks küünalt. Nende kollane valgus langes naise higisele punasele näole, mida raamisid mustad juuksed.
„Tohtril töö tehtud, mis?” küsis ta kähedal sosinal.
Joshua pöördus pahuralt arsti poole. „Olen sulle juba öelnud, Choake: tabletid neelan alla, aidaku mind jumal, aga tõmmiseid ja tilku ei kavatsegi võtta.”
„Mul on hästi meeles,” alustas Choake suureliselt, „et kui ma veel noore mehena Bodminis praktiseerisin, oli üks patsient, eakas härrasmees, hädas stranguuria ja põiekivide …”
„Mis sa seisad seal, Prudie,” nähvas Joshua teenijannale. „Mine välja!”
Prudie lõpetas enda kratsimise ja läks vastu tahtmist uksest välja.
„Sa siis mõtled, et ma hakkan paranema, mis?” küsis Joshua, laskmata arstil jätkata. „Kui kaua läheb, enne kui ma saan voodist tõusta ja liikuma hakata?”
„Hm, hm. Ütlesin, et seisund on natuke paranenud. Praegu peate ennast veel mõnda aega hoolega hoidma. Selleks ajaks, kui Ross koju jõuab, tõstame teid kindlasti jalule. Võtke aga rohtusid, mida ma teile kirjutan – küllap näete, et haigus taganeb ja …”
„Kuidas su naisel läheb?” uuris Joshua õelalt.
Choake, keda jälle katkestati, kortsutas kulmu. „Päris kenasti, tänan küsimast.” Asjaolu, et ümarik pudikeelne Polly, ehkki mehest poole noorem, ei toonud kaasavarale ikka veel perelisa juurde, valmistas talle kustumatut meelehärmi. Niikaua kui tohtri enda kaasa jäi viljatuks, polnud tal lootustki võõrutada naisi ostmast rändmustlastelt veiste-südamerohu ja teiste taimede kahtlasi leotisi.
Tohter läks ära ja Joshua jäi jälle üksi – sedapuhku juba hommikuni. Ta võib ju sikutada kellanööri, lootes, et Jud või Prudie vaevub end vastu tahtmist kohale vedama, aga üksnes senikaua, kui nood on magama läinud – pärast seda pole tal enam kedagi võtta ning niikuinii olid teenijad tema haiguse edenedes hakanud ilmutama kurtuse märke. Joshua teadis, et nad asuvad igal õhtul aegsasti trimpama ja kui pea on täis võetud, ei suuda neid enam miski vägi liigutada. Paraku polnud tal enam endisaegade jõudu neile kohta kätte näidata.
Kui Ross oleks kodus, siis oleks kõik teisiti. Selles oli Charlesil õigus, ehkki üksnes osaliselt. Tema, Joshua, oli ise õhutanud Rossi ära minema. Ta ei pidanud õigeks pidada poisse kodus sulase eest. Mingu maailma ja rajagu endale ise teed. Pealegi oleks olnud häbiväärne lasta oma pojal astuda kohtu ette süüdistatuna maksuametnikule kallaletungimises, brändi smugeldamises ja muus säärases. Mitte et Cornwalli kohtunikud teda süüdi oleksid mõistnud, aga kaardimänguvõlad oleksid võinud jutuks tulla küll.
Ei, Grace oli see, keda ta enda kõrvale vajas – Grace, kes oli talt juba kolmteist aastat tagasi ära võetud.
Noh, nüüd on Joshua igatahes üksi ja läheb varsti oma naisele järele. Talle ei tulnud pähegi imestada, et tema mõte nii harva teistele naistele eksib. Nood olid olnud kõigest meeldiv ja erutav mäng – mida särtsakamad, seda parem –, aga kord juba käes, ei pakkunud nad enam huvi.
Küünlaleek lõi ukse alt sisse tungivas tõmbuses hubisema. Tõstis tuult. Judi jutu järgi oli meri olnud juba hommikul rahutu; pärast pikki tuulevaikseid külmapäevi oli ilmselt jälle oodata vihma ja tormi.
Ta oleks tahtnud vaadata veel kas või korragi merd, mis noolis ka praegu tema maja taga kaljusid. Meri ei tekitanud temas sentimentaalseid tundeid, selle ohtlikkus ja ilu jätsid teda ükskõikseks; temale oli meri vana tuttav, kelle häid ja halbu külgi, naeratavat nägu ja vihahooge ta oli aegade jooksul hästi tundma õppinud.
Ja maale tahtnuks Joshua ka pilgu peale heita. Kas Pikapõllu on üles küntud? Ükskõik kas Ross kavatseb naise võtta või mitte – kui maa sööti jäetakse, pole tal enam õieti millestki elada.
Hea naine oskaks asjad joonde ajada … Elizabeth oli ainus laps – seda haruldast väärtust tasus meeles pidada. Chynowethid olid küll vaesevõitu, aga mitte päris puupaljad. Peab minema Jonathani juurde ja selle asja joonde ajama. „Tead mis, Jonathan,” ütleb ta, „Rossil ei ole küll palju raha, aga see-eest on tal maad ning lõpuks on just see kõige tähtsam …”
Joshua jäi tukkuma. Ta nägi unes, et kõnnib Pikapõllu ääres; paremat kätt jäi meri ja tugev tuul pressis talle vastu õlga. Päike oli ere ja soojendas tema selga ning õhk maitses nagu külmast keldrist toodud vein. Hendrawna rannas oli alanud mõõn ja päike vedas märjale liivale säravaid triipe. Pikapõllu polnud üksnes küntud, vaid viligi oli juba maha tehtud ja oras tärkas.
Ta läks piki põlluveert edasi, kuni jõudis Damsel Pointi kaugeimasse tippu, kus madalalt kaljult laskus astangutest ja rahnudest moodustunud trepp alla mere äärde. Vesi tungis peale ja taandus jälle, murdus kaljudel ja muutis astangutelt alla nõrgudes värvi.
Teades endal olevat kindla eesmärgi, ronis Joshua mööda kivirünki alla, kuni oli ühtäkki põlvini külmas merevees ning mööda jalgu sööstis üles seesama ebameeldiv valu, mis käis kaasas paistetusega ja oli saatnud teda juba mitu kuud. Ta ei heitunud sellest, vaid libistas end vette, kuni see ulatus talle kaelani. Siis lükkas Joshua ennast kaldast lahti. Ta oli täis rõõmujoovastust, et saab olla pärast kaht vahepealset aastat jälle meres. Tulvil naudingut, hingas ta pikkade sõõmudena jahedat õhku ja laskis veel vastu silmi loksuda. Tema liikmeid täitis rammestus. Lainete müha kõrvus ja südames, laskis ta endal triivida ja hõljuda, kuni vajus sulgpehmesse jahedasse pimedusse.
Joshua magas. Väljas kustusid taevast kiiresti ja vaikselt viimased päevavalguse jäljed ning maja ja puud, jõgi ja kaljud vajusid pimedusse. Tuul paisus; järeleandmatu ja tugev, puhus see läänekaarest, uidates mägedes varemeisse vajunud kaevandushoonete vahel, kahistades õunapuude latvades, kergitades ühe küüni katuse serval lahtisi õlgi, pihutades katkiste aknaluukide vahelt külma vihma raamatukogutuppa, kus keset koli ja tolmu liikus kaks rotti nuuskides ja kraapides ettevaatlikult söösthaaval edasi. Jõgi kohises ja vahutas pimeduses ning selle kohal kõikus kriiksudes hingedel pikka aega asjatult parandamist oodanud värav. Köögis tegi Jud Paynter lahti teise džinnipudeli ja Prudie viskas tulle uue halu.
„Jälle tõstab tuult, saadananahk,” ütles Jud. „Ikka üks tuul ja tuul. Tahad või ei taha, tema muutku puhub.”
„Meil on vaja enne ommukut puid juurde tuua,” ütles Prudie.
„Viska see järi tulle,” soovitas Jud. „See on kõvast puust, õõgub kaua.”
„Anna mulle ka juua, va nõgikikas,” ütles Prudie.
„Võta aga isi,” vastas Jud.
… Joshua magas.
ESIMENE RAAMAT
Oktoober 1783 – aprill 1785
Esimene peatükk
Ilm oli tuuline. Kahkjas taevas oli õhtupoolikul kattunud pilveräbalatega ning teel, mis oli muutunud viimase tunni jooksul järjest tolmusemaks ja konarlikumaks, kahisesid langenud lehed.
Tõllas oli viis inimest: kõhn ametniku moega mees, nägu närviline ja ülikond läikima kulunud, ning tema naine, samavõrd paks, kui mees oli kõhn, surumas vastu rinda valgetesse ja roosadesse tekkidesse mähitud pampu, mille ühest otsast paistis välja tite mopsis ja kortsus, palavusest