Hundipäikese aeg II. Vaen võtab verejälge. Tamur Kusnets
Читать онлайн книгу.
nõrgalt hubisevasse valgusse sisenes noorepoolne sihvakas naine, pikad tumedad juuksed otsipidi früügia orjatari käte vahel, kes neid meeleheitlikult kammida ja soengusse sättida püüdis. Naisterahva rõivad olid kiiruga ümber visatud ning paar orjatari – samuti Aasia päritolu – üritasid neid sama innukalt kuidagimoodi õigetesse voltidesse siluda, ent loomulikult ei tulnud see neil kuigi hästi välja ning kõigi orjataride põsed punetasid kõrvakiiludest ja õlad veritsesid nõelatorgetest nõnda, et uhkele põrandale langes tumedaid verepiisku. Aulus Mamilius teadis naise olevat suurepärase näitleja ning ka seda, et hetäär37 üksnes teeskles edeva naisterahva hiliseid askeldusi. Patriits silmitses vaikides naisterahva saledat kogu, mis selgesti joonistus kalli riide voltide vahelt, tema prinkide rindade, mida ei kammitsenud fascia pectoralis38, mänglemist, süsimustade juuste lehvimist jahedas õhus ning kauni näo iga hetkega muutuvat ilmet, milles imeilusad korallpunased huuled kord tõmbusid torusse, kord pehmenesid, väikese nina kirtsutusi, kaardus kulmude liikumist, vihast välkuvaid tumedaid silmi, pikki, lausa lehvikutena vehklevaid ripsmeid ning valget pärlirida verevate huulte vahel. See oli Amica, kurtisaan ja hetäär, keda latiin oli kohanud kunagi ammu Aleksandrias viletsuses vaevlemas ning kelle ilu koos haridusega patriitsi oli võlunud. Naine, kes tollal küll suisa neiuohtu, ei olnud laisk võimalust ära kasutama, sest oli tark ja oli nüüd juba aastaid nautinud luksuslikku matroonielu Aulus Mamiliuse villas, tasudes selle eest oma kauni noore ihuga ja pakkudes meelelahutust vaimlise küljega, sattudes keset armatsemist deklameerima “Bucolicat” või tsiteerides peast Quintus Asconius Pedianust või arutledes Epikurose õpetuse üle… Aulus pidi tunnistama, et keegi naisolevustest polnud talle iial nii palju naudingut pakkunud kui Amica, see gasellina nõtke hetäär. Eales polnud kurtisaan valmistanud dominus’ele piinlikkust pidudel või külastustel; käitumises kõrgemas seisuses inimestega oli Amica sama kodus kui armatsemiskunstiski. Küll aga tume oli selle libu minevik ja salalik tema silmavaade, ehkki seda magusa lembusega looritada oskas. Ilmne oli, et raha ja üksnes raha köitis teda patriitsiga, kuid ei olnud roomlanegi rumal – mingeid õiguslikke sidemeid polnud ta kurtisaaniga loonud ja viimasel tuli olla truu ja kuulekas, kuna kaotada koht Mamiliuste majas tähendanuks paremal juhul mõne plebeiliku, maitselageda kaupmehe või ametnikuga voodi jagamist, halvemal aga lupanar’i ja seda Amica ei igatsenud.
Korraga Amica peatus, otsekui alles nüüd patriitsi märgates, ja tema tumedad koptisilmad, mis võisid olla isegi mõnelt Ptolemaioselt päritud, pilkusid mitu korda otsekui hämmingus ja siis, paisanud orjatarid üheainsa käeliigutusega eemale, sööstis ennastunustavalt Aulus Mamiliuse poole, imepeenest kangast riided taga lehvimas. “Mu ainus!” hüüdis naine ja tema näol väljendus ehtne rõõm, lausa joovastus. “Mu isand, mu kõrbelõvi, mu kalleim laiguline panter oaasidest!..” Ning embas tormakalt roomlast, lüües viimase kõhna, ent sitke kogu peaaegu vankuma. “Kui palju uneta öid, kui palju pisaraid, palveid ja ohvreid Isisele on möödunud sellest, mil viimati nägin sind, mu vaarao, mu käskija… Aga lõpuks sa tulid!” Amica surus liigutusest pisarmärja palge dominus’e tooga vastu, niisutades seda silmaveega.
Omapärane naeratus mängles patriitsi suursugusel näol ja tema iharad pilgud silitasid ahnelt kurtisaani poolpaljast, nõiduslikult kaunist keha. Amica liibus mehe vastu targa naise oskusega, puudutades justkui kogemata neid kohti, mis meesterahvastel kire lõõmama kütsid, hingates kuuma hingeõhku vastu mehe kaela, mis Auluse himurust veelgi ergutas. Latiin pidi enesele taas tunnistama, et harva oli kohanud naisi, kes Amicaga võrdsed olid iha äratamisel, ja keegi ei suutnud teda selles ületada, ning Aulus oli paljusid proovinud. Naer kippus patriitsile peale, sest nägi naist selle teeskluses läbi, kuid ei solvunud ega nõudnud enamat, sest vale oli naiste relv ja ebaõiglane olnuks neid sellest ilma jätta; samuti olid valed tihti kõrvadele magusamad kui tõde nende taga. Naised olid naised igal pool – ahned, omakasupüüdlikud, salalikud, libekeelsed… Narrus olnuks elu seaduste peale vihastada. Patriitsi peened tugevad sõrmed libisesid himuralt Amica kaelalt üle rinnakumeruse mööda puusa tuharani, adudes sooja naisekeha ning aimates paljutki hooletult ripneva rõivastuse varjust. Aulus puudutas huultega koptlanna suud, mis ahnelt mehe järele haaras, ning lausus muiates: “Kas sa, mu egiptuse kassipoeg, oled kogu oma häbi minetanud? Kõigi inimeste pilgu all jooksed juba alasti ringi nagu räpane neegrinaine? See ei kõlba, muidu hakatakse arvama, et Mamiliuste maja on barbaarsem kui hunnide Attilal39…”
Amica irrutas näo latiini rinnalt, vaadates viimasele imestusega otsa: “Milliste inimeste? Siin on üksnes orjad! Kas sina tunned end alasti, kui koerad näevad sind rõivitult?”
Mamilius naeris ja silitas kõrva tagant suurt molossi dogi Charoni, kelle Kreekast tuua oli lasknud, ning tundis kodus viibimisest rahulolu. Tõepoolest, barbarite seas elamine oli laostavalt mõjunud ja viimane aeg oli taas haritud inimeste seltsi nautida. “Cubicularius40! Cubicularius!” Kui ori oli ilmunud ja vaikides vööni kummardanud, dominus jätkas: “Head veini ja hõrgutisi, cubicularius, ja pillimehi; täna öösel tahan ma tagasijõudmist vääriliselt tähistada. Nüüd ei kavatse ma pikka aega oma jalga Arelatest kuhugi tõsta ja sina, mu päevade hele päike, sea end valmis, et koos võiksime rõõmu tunda pikast ööst!”
Amica suudles patriitsi selle kitsastele julmadele huultele ning lahkus tujutseva häälega orjatare käsutades, nii et need uut karistust kartes veel enne kuuletusid, kui helid domina41 huulil kustuda jõudsid. Aulus Mamilius tõstis peekri suule ning peitis veinisse kurjade silmade lõbustatud pilgu. Kurtisaan oli naine – algusest kuni otsani – ja naiselikud olid ka kõik tema teod, arusaamad ja arvamised. Hea oli taas kodus olla!
Kuid patriits ei saanud siiski rahu, sest üht inimest polnud ta veel näinud… Tõsi, ei olnud siin ju ka peale Amica palju kedagi, keda kohata pärast pikka, pea paariaastast äraolekut; koguni ustav Gaius Mamilius, tema vabakslastu, ei olnud veel ärganud või viibis kogunisti kuskil mujal. Olid loomulikult orjad, ent latiin, kes pikkade idamaal veedetud aastate jooksul oli harjunud sealsete kommetega, ei pidanud neid inimesteks ja ilma dominus’e käsuta nood isegi ei kõnelenud… Auluse silmad uitasid otsivalt mööda aatriumi hämaraid nurki, kaunite maalingutega kaetud seinu, millel olid kujutatud Rooma legendid ning uhked ladina mustrid, kompasid nikerdatud sammaste taguseid varje. Ent seda, keda Aulus otsis, ei olnud… Mõtlik pahameelekortsuke sugenes patriitsi kulmude vahele ja süganud viimast korda molossi peni Charoni kõrva tagant, läks kiirel sammul ühe poole oma paljudest cubiculum’itest42, paotas ettevaatlikult ust ning sisenes vargselt.
Enne veel, kui dominus’e silmad pimedusega harjuda jõudsid, torgati tema kõrisõlme vastu vasest nooleots pingul vibu nööril, mida hoidis noore naisterahva, bastarni43 barbarhõimu amatsooni sale, kuid sitke käsi. See oli gepardinahka rõivastatud algelist turvist kandev tütarlaps, kelle patriits oma reisidelt kaasa oli toonud nagu palju teisigi – kas ostes, vahetades või väevõimuga. Kitsal vööl rippus neiul lühike sküüdi44 akinakes45, seljal pungil nooletupp mürginooltega; polnud ime, et keegi sellesse magamistuppa ei kippunud dominus’e tulekust uudist tooma. Tundnud isanda ära, võttis tütarlaps noole mehe kaelalt ja laskus põlvele, pööramata pilku irvakil ukselt. Tubli, truu ja valvas orjatar, kiitis Aulus mõttes ning vaatas ringi. Vaevalt sai keegi siia sisse ilma elu jätmata; bastarni neiul oli varuks veel mitmeid võimalusi sissetungijatelt elu võtmiseks, näiteks savipotid mürgimadudega…
See oli avar magamistuba, mille seinad olid maitsekalt maalingutega kaetud ja mille põrandat kattev mosaiik kujutas kaitsvaid maagilisi kujundeid; Aulus Mamilius mäletas, kuidas oli need lasknud põrandasse laduda. Õhkõrnad sindonist46 eesriided rippusid kuldsetes voltides voodi ees, mida nõrgalt valgustas allakeeratud tahiga Hecatet47 kujutav nefriitlamp. Väikesel öölauakesel olid laiali puistatud huulevärv, jumestamiseks mõeldud kreemid, lõhnasalvid
Hetäär – vabade elukommetega kunstihuviline naine Kreekas, selles loos on rõhuasetus pigem vabadel elukommetel kui kunstihuvil.
Hunnid – suur nomaadide hõimuliit, kes sundis 4. –5. saj pKr nii Ida-kui ka Lääne-Rooma riigi andamit maksma. Nende juhiks oli kuni 453 pKr Attila, kelle arvatavasti mõrvas üks tema liignaistest, gooti kuninglikust soost neiu Ildicho.
Bastarnid – idagermaani hõim.
Sküüdid – hõimud, kes elasid Musta mere rannikul steppides, osav rat-sutajarahvas, kuulsad vibuküttidena.
Akinakes – lühike sküüdi mõõk.
Sindon – siid.
Hecate – algul metsiku looduse ja laste sünnijumalanna, hiljem kujune-nud nõiduse jumalannaks.