Praktikaaruanne. Daniel Vaarik
Читать онлайн книгу.
mõned malakad ja aialipid, kuid polnud sugugi selge, et me siit eluga pääseme. Pinge tõusis. Kett kõlises. „Abordijaanus,” ütles ühtäkki üks mustlane, näidates näpuga minu sõbra peale.
„Lollakas,” ütlesin mina, „jäänus, mitte jaanus”. Solvatud eesti kutt otsustas teha paar ähvardavat liigutust mustlaste suunas ning meie rõõmuks pistsid kaks tükki neist aia poole liduma. Ülejäänud vaatasid paar sekundit meile heitunult otsa ning kadusid seejärel samuti kiiresti tagahoovi.
Pärast nägin mustlaste pealikut tänaval ning me leppisime ära. Rahu sõlmimise märgiks viskasime tänaval elava hullu aknasse veepommi. Hull hüppas aknast alla ning tungis meile peale nagu marutõbine karu. Pistsime jooksu ning ei peatunud enne, kui hull oli kaugele maha jäänud. Ma ei julgenud koju minna ning mustlaste pealik kutsus mind enda poole, kus ma istusin umbes kaheteistkümne inimesega koos lauda.
Pärast vaatasime koos värviteleviisorist multifilme. Minul muide ei olnud kodus televiisorit. Ma oleksin tahtnud mustlastest rohkem teada. Räägiti, et neil on kuningad ja kokkutulekud. Kus need toimuvad? Kuidas neid tehakse? Mida nad arvavad meist, eestlastest? Kas nad on natukene nagu setod?
Oleksin tahtnud koos nendega elada ning kõik üles kirjutada. Ent kui ma läksin sel suvel mustlaste hoovi vaatama, oli seal kõik tühi. Nad olid ära kolinud ja ma polnud sugugi kindel, et isegi kui ma oma tänava mustlasi kuskil näeksin, suudaksin ma nad näo järgi ära tunda.
Mulle meeldis kirjutada, kuid see ei tulnud kergelt. Tekstid ei kukkunud mul mitte kuidagi välja sellised nagu minu eeskujudel. Laused tundusid rabedad, keerulised ja mittemidagiütlevad.
Näiteks võisin ma päevade kaupa vaeva näha, et mõelda oma artiklile pealkiri välja. Nädal aega võis minna selle peale, et mõelda esimene paragrahv välja. Ma istusin kirjutusmasina taga, kuulasin valju muusikat ning viskasin järjest kokkukortsutatud paberinutsakaid paberikorvi.
Mõni kuu varem olin proovinud loomingulist keskkonnavahetust. Selleks, et kirjutada üks lühijutustus, olin ma laadinud seljakotti pätsi leiba, istunud tühja bussi ning sõitnud Vargamäele, jah, sinnasamasse, kus toimus „Tõe ja õiguse” tegevus. Mu kirjandusõpetaja Helgi Teringul oli seal lähedal soos üks köetav onn ning ta oli kunagi öelnud, et kui ma tahan sinna minna, siis võin seda alati ööbimiseks kasutada.
Oli 29. detsember ning mets ning maa olid mattunud pimedusse, kui buss mu Järva-Madise kandis maha pani. Onnini oli kümme kilomeetrit maad, kuid õnneks oli kirjandusõpetaja sõnul Järva-Madise pastoraadis võimalik ööbida ning sinna ma oma sammud seadsingi. Pastor Enn ja tema naine Pille võtsid mind hästi vastu ning keelitasid onni mitte minema.
„Jää siia, praegu on karud liikvel,” hirmutas Enn.
Kõigest hoolimata võtsin järgmisel hommikul seljakoti, kus oli pätsi leiva kõrval nüüd ka purk suppi, ning asusin teele. Poolel teel nägin karu jälgi, mis pöörasid metsa. Siis möödusin Vargamäe Talumuuseumist, kus polnud kedagi kodus, ning pöörasin rabateele. Olin täiesti üksi ning taipasin ühel hetkel, et ma pole kunagi elus nii kaugel teistest inimestest olnud. Igas suunas olid metsad ja sood.
Lõpuks jõudsin raba keskel asuvale künkale ning nägin väikest laudadest kokkulöödud onni lumisel lagendikul. Selle uks oli lahti. Tegin pliidi alla tule ja avastasin, et väljas on vahepeal jälle pimedaks läinud. Mul polnud kella ega taskulampi. Istusin lihtsalt kööginurgas, kahe küünla ja pliidi valgusel ja vaatasin, kuidas leegid limpsisid vana voodijalga, mille ma tulle olin visanud. Aeg-ajalt panin tulle uusi puutükke lisaks.
Siis otsustasin õue minna. Igas suunas paistis madalalt rippuv, süngelt must pilvine taevas, vaid mõnedes harvades kohtades joonistasid väikeste asulate tuled pilvedele kollakalt kumavaid sõõre. Ma vaatasin selja taha. Onn oli väike ja kuidagi kaitsetu. Selle aknal võbises küünal. Äkitselt hakkas mul hirm iseenda ees. Ma ei julgenud onni sisse minna, sest ma kartsin korraga sellist olukorda, et kui ma seal sees istun, siis keegi koputab uksele.
Selles poleks midagi muud hirmsat, kui vaid see, et ma teadsin, et mitte keegi ei saa sellisel kellaajal uksele koputama tulla. Ühesõnaga, ma kartsin natukene, et ma lähen hulluks. Suundusin siiski onni tagasi ja istusin veel mõnda aega tulevalgel. Miks ma siia tulin? Et jutustust kirjutada? Et ennast proovile panna?
Kella mul polnud ning ajataju oli kadunud. Kell võis olla kuus. Aga ta võis ka läheneda südaööle. Ma tegin endale aseme, kuid magada seal ei saanud, sest linad olid niisked.
Istusin taas pliidi ees ja vaatasin tuld.
Keskkooli ajal oli moes natuke hull olla, see oli kui protest süsteemi vastu. Isegi päris hullud olid meie seltskonnas teretulnud ning ma ise käisin vähemalt kahega läbi. Üks oli tahtnud ennast üles puua, aga oldi jaole saadud, ja nüüd oli tal keset kõri arm, sest arstid olid teda päästes sinna pannud mingi toru, et ta õhku saaks.
Seal onnis istudes sain ma aga aru, et ma ei taha hull olla. Ma tahan normaalne olla. Kas kirjanikuks hakkamise hind on vaimne ebastabiilsus? Kas kunst nõuab seda, et ma oleksin pidevalt piiri peal? Kas ma kannataksin selle välja?
Järgmine päev oli 31. detsember. Vana-aasta õhtu oli kohe käes. Ma võtsin seljakoti selga ning alustasin oma rännakut tagasi tsivilisatsiooni suunas. Mitme tunni pärast jõudsin Tapale, kus istusin rongile. Rongis mängis lambada, see oli täis pidulisi. Kui algas vene uusaasta, lendasid šampusekorgid ning selle keskel istusin mina, ikka veel ehmunud oma üksildusest, kuid tundes üha kasvavat rõõmu minu ümber juubeldavatest inimestest.
Ma ei saanud veel mitu kuud öösiti magada ning mõtlesin onnist, kirjandusest, hulludest ja kunstist. Siis saabus kätte see moment, kus kõik mu sõbrad astusid juurasse ja mina viisin paberid ajakirjandusosakonda. Valikud minu ümber avanesid ja sulgusid. Minu ees läksid lahti ka salapäraselt logiseva lifti uksed, mis viisid mind Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna ühte tuppa vestlusele, kus laua taga istusite ka teie, härra juhendaja.
KAKS
Vestlus ajakirjandusosakonda sissepääsemiseks. Laua taga – subjekt number üks. Marju Lauristin. Sõbralik, suurte prillidega professor. Subjekt number kaks. Priit Pullerits. Ameerikas käinud spordiajakirjanik. Subjekt number kolm. Teie, härra Uus. Kokku te moodustasite vastuvõtukomisjoni.
Objekt. Mina. Istusin komisjoni ees.
Kõik naeratasid. Peale Pulleritsu. „Päevauudiseid ikka jälgite,” küsisite teie.
„Loen ajalehti,” praalisin mina.
Lauristin küsis: „Mis rahvad elavad Jugoslaavias?”
„Las ma mõtlen … kroaadid, horvaadid ja serbialased,” pakkusin mina.
„Või kroaadid.”
Kõik naeratasid. Peale Pulleritsu.
Siis tulid eksamid. Eesti keele ja kirjanduse eksamil tõmbasin pileti, millel oli kaks küsimust, millest kummalegi ma vastust ei teadnud, aga läksin ja lihtsalt rääkisin, mis pähe tuli. Õppejõud ulatas mulle hinnetelehe. Ma ei julgenud seda vaadata enne koridori, seal avastasin, et sinna oli kantud kümme punkti kümnest.
Järgmine maja, järgmine eksam. Ajalugu. Koridoris põlvitas jalaväelase asendis raadiosaatjaga tüüp, kes sosistas midagi mikrofoni. „Punkt 18. Liivi sõda algas sellest, et…”
Lõpuks tuli tulevane kursusevend Inno eksamitoast välja ja hakkas radistiga õiendama. „Kurat, vale punkti lugesid mulle ette,” ütles ta.
Eksamiruumis istus aga üks teine tulevane üliõpilane, tema ees laual nurgast nurgani täis kirjutatud paberileht. „Nii, järgmine,” ütles õppejõud Hillar Palamets. Tulevane üliõpilane läks vastama ning hakkas lehe pealt maha lugema. „Noh, prooviks ilma maha lugemata,” ütles Palamets ja võttis lehe ära.
Üliõpilaskandidaat jääb vaikseks. „No te ju olete siin ise kõik kirja pannud, kuidas siis enam meeles ei ole,” kortsutas Palamets murelikult laupa. Teine õppejõud läks eksaminandi juurde ja tõmbas tal pluusikäise üles, selle alt paistsid juhtmed – jälle raadiosaatja!
Pärast sain teada, et kusagile maja ette oli pargitud valge auto,