Minu Supilinn. Mika Keränen
Читать онлайн книгу.
Supilinnas toimunut, sellel on liiga tugev ideoloogia. Anzori lähtus naturaalsest vajadusest ja „mahavõtt” on päris tabav väljend.)
Niisiis meelitasin Anzori tänava pealt ära, läksime Laia tänava Genklubisse. Klubi klientuuri järgi võib öelda, et Supilinna hipilikud tuuled puhuvad sinna tugevalt. Jagub boheemlust ja mis põhiline, seal on lahtine tuli (kamin), mille ääres on väga hea kirjutada. Soojus on minule ühe kohviku või kõrtsi juures põhiline. Pole vist kellegi saladus, et mitmed Tartu kohad on talvisel ajal külmad nagu öised Tallinna poole sõitvad Taisto bussid. Võib-olla teen siin Tartu kohvikutele ülekohut, aga armastan üle kõige soojust ja see on ka üks põhjus, miks ma elan ahiküttega majas. Siis saab toa kütta täpselt nii soojaks kui vaja!
Nõnda me istusime Genklubi mõnusa kamina ääres, jõime õlut ning Anzori rääkis ära, kuidas korterite mahavõtmine käis.
„Skvottimine tuli moodsa sõnana ajakirjandusse kahetuhandenda aasta alguses. Tegelikult olime seda enne juba üle kümne aasta teinud. Me võtsime korteri maha või võtsime maja maha…”
„Kuidas see käis?” segasin vahele.
„Kõigepealt oli vaja leida tühi maja, edasi oli tehnoloogia väga lihtne: vana luku südamik kirvega pooleks, vahetad selle ära, keerad lahti ja lähed sisse.”
Minule on need tühjad majad ikkagi kummaline mõiste. Mis mõttes tühjad, kuidas nad tühjaks jäid? Anzori oli kannatlik. Ta seletas mulle, et tühje maju olevat toona olnud väga palju. Kui näiteks mõni omasteta naisterahvas suri, võis terve ta maja tühjaks jääda ja sinna imbusidki sisse „mahavõtjad”.
Ma ei tahtnud Anzorilt küsida, milliste majade juures ta täpselt toimetas. Las jääb väheke saladuseloori ka! Igatahes viimane koht, mille nende sõpruskond maha võttis, asus Herne tänaval. Kui maja aastal 1996 erastati, tuli kommuunil sealt lahkuda. Uus omanik tuli kohale peremehepilgu ja dokumentidega. Mahavõtmise ajastu oli ümber saanud. Elektergi polnud enam tasuta, linnavalitsuse uued süsteemid hakkasid oma jagatavat voolu mõõtma hoopis hoolsamalt.
On lahe mõelda tagasi sellele tühjade majade ajastule. Tore on ka meenutada seda, kuidas kõikvõimalike ürituste järelpeod toimusid tõesti Supilinnas. Ma arvan, et peamine põhjus oli kesklinna lähedus. Kaugele sa ikka öises linnas kõnnid. Teine pea sama oluline asi oli alati avatud Herne pood. Kui öösel sai märjuke otsa, siis lihtsalt kõnniti läbi Laia tänava hoovide Hernesse. Seal sai öösel käidud küll, üksi ja kambaga. Müüdi väikesest luugist. Kui ostunimekirjas oli kast õlut, siis anti kaup luugist üle pudelikaupa. Seda õlut andis ikka vedada! Kolmas tegur on muidugi see, et Supilinnas elas palju kunstnikke.
Aga sealse kandi legendaarsete järelpidude fenomenil on veel üks aspekt, mille Anzori oskas mulle loogiliselt edastada.
„Vaat, seal oli sihuke asi, et kui oled mingi maja maha võtnud, siis sa kuklas tead kogu aeg, et see on maha võetud. Sa küll rahuldad oma eravajadust, aga sees tiksub, et sa oled selle saanud millegi või kellegi arvelt. See on ikkagi avalik hüve, mida sa kasutad…”
Seda öeldes läksid Anzori tõmmud silmad põlema: „…Ja kui sina oled midagi niisama saanud, siis kuidas sa saad takistada seda, et järelpidu tahab toimuda! Oli loogiline, et minnakse Supikasse, sest see oli nagunii kogukonnalt saadud ruum. Sellist „minu oma”-mõtlemist polnud, sa olid selle saanud ja tahtsid ise tagasi anda. Maha võetud maja on ju alati ajutine, see on antud sulle laenuks.”
Vaat see oli küll Anzori suust tõeline indiaanlase jutt. (Ja ühe vana hipi jutt kah, minu meelest.)
HERNE POOD
Juba mitmel korral siin raamatus olen teid sinna viinud, aga võib-olla olete seal varem ka ise küllalt viibinud… Juba 20 aastat on Herne tänaval tegutsenud üks pood, mida tunneb vist igaüks, kes elanud Tartus üliõpilase elu. Fänne on poel palju. Kas te teate Eestis mõnda teist toidupoodi, mis müüks suveniirina oma T-särki?
Kohalikud on andnud poele toreda hüüdnime – Herne kaubamaja.
Herne pood on lahti 24 tundi ööpäevas ja selle poe öise alkoholimüügi kohta on liikvel omajagu linnalegende. Kirjutan selles peatükis siiski ainult oma kogemustest, sest nii on aus. Kõlakaid võib rääkida see, kes tahab. Mina ei taha.
Esiteks on minu meelest tõeliselt vahva, et Supilinnas on oma pood, kuhu võid minna dressides või hommikumantlis. See ongi õige kodupood. Just selline pood, kus sind tuntakse ja kust saab kõike, mida äraelamiseks vaja. Niisuguseid poode on Tartus praegu vähe ja inimesed kipuvad eelistama suure valikuga suuri marketeid. Aga minu jaoks on väikese Herne poe sortiment täiesti piisav.
Kui ma töötasin haridus- ja teadusministeeriumis (2006‒2011), siis käisin lõuna ajal sageli Supilinnas kõndimas. Oma lõuna ostsin Herne poest ja Oa tänava ökopoest (mis paraku kolis Supilinnast mullu ära). Mõned kolleegid ministeeriumis pidasid mind vist imelikuks. Nemad seadsid sammud ikka kaubamajja. Aga mulle meeldis suund kesklinnast eemale, pealegi oli see ka poliitiline otsus – ma tahan toetada väikeseid poode. Teadsin ka, et suures poes oleks mul läinud toiduostmisele hulga rohkem aega. Herne poes ja ökopoes polnud kunagi selliseid järjekordasid nagu kesklinnas.
Edasi läksin einestama grüünesse ‒ kui väljas olid plusskraadid. Minu lemmikkoht oli botaanikaaed, kus ma otsisin endale mõne vaba pingi või istusin lihtsalt ajaloolise linnamüüri jupile, kuhu keskpäevane päike paistab soojalt. Aed oli igati hubasem kui ministeeriumi toidunurk. Ja mis seal salata, aias päikese käes sai teha ka väikese uinaku, et pärast naasta tööle uuendatud energiaga. Kui te kohtute mõne riigiametnikuga, kelle kliendisõbralikkus jätab soovida, küsige talt, kas ta ikka on oma lõunase uinaku teinud – see ei pea sugugi pikk olema, olgu öeldud, et magades panin mobiili äratuskella 20 minuti peale. Selline akusid laadiv uinak keset päeva võtab stressi ära küll. Soovitan soojalt kõigile inimestele, kes teevad mõttetööd.
Kui ma nüüd meenutan neid ministeeriumiaegu, siis tuleb mulle meelde, et mõned kolleegid vaatasid mind ikka väga kahtlaselt, kui ma neile ütlesin, kus ma söömas käin… sestap pean rõhutama, et toiduvalik on Herne poes täitsa normaalne ja mitte ühtegi halvaks läinud asja ei ole ma seal ealeski näinud. Millega ma siis maiustasin? Menüüs olid mul erinevad pirukad ja mõni hea šokolaadijook, banaan ja Fazeri piimašokolaad ja vahel ka kohalik aus hamburger. Eesti burgerid on mulle alati rohkem meeldinud kui mis iganes teise riigi omad. Ikka liha maitsega kotlet, suur sai, hea kapsasalat ja parajalt rammus hapukoorene kaste. Minge Herne poodi ja mekkige! Selles poes käib ka Tartu vaim.
Herne poele ja ühtlasi ka kõigile teistele Tartu väikepoodidele võlgnen välismaalasena midagi, mille peale iga eestlane kohe ei tulegi. Minule olid sellised poed nimelt suurepäraseks keele õppimise kohaks. Ostmine käib Herne poes ju sõnade abiga, sest kogu kaup on müüja valduses olevates riiulites ja letikappides. Lähed leti juurde, ütled, mida soovid, ja müüja otsib kauba lauale. Minu esimesed eestikeelsed sõnad Tartu linna peal võisidki vabalt olla „Palun pool Uku leiba ja üks Ene sai… ja kolm moosipirukat”. Alguses oli eesti keel muidugi raske, aga letipoed oli hea praktika.
Kord juhtus minuga niisugune lugu, et läksin üksi poodi ja vaatasin hoolega pirukate virnasid. Mulle tuli meelde, et Eestis on väga tähtis, kas saiad on küpsetatud täna, mitte eile või üleeile. Kahjuks polnud minu sõnavara veel kuigi suur. Aga rääkima peab. Kui järjekord oli minu käes, tervitasin müüjat ja küsisin rahuliku ja selge hääldusega: „Vabandage, kas need saiad on toored?” Müüja kohkus ja vastas mulle: „Ei. Ei. Need on täna toodud.”
Korraks jooksis mul juhe kinni. Ma sain tema vastusest suurepäraselt aru. Aga miks ütles ta mulle ei-ei, kui ma enda arvates küsisingi, kas need on tänased saiad…?
Aga mis seal ikka. Teatasin müüjale, et võtan neid saiasid nii ja nii mitu tükki, ning lahkusin poest. Kui kõndisin tänaval, sügades kukalt, siis mõtlesin, et pean õhtul vaatama sõnaraamatust, mida ma õieti ütlesin. Müsteerium sai õhtul lahenduse. Vaatasin sõnaraamatust järele, et soome keele tuore on eesti keeles hoopis värske, täiesti uus sõna minu jaoks. Ah nii,