Julgus elada. Herdis Ojasu
Читать онлайн книгу.
lugenud, kuid ma võin seda teha ikka ja jälle – nuttes ja naerdes. Alati. See raamat on mulle kullahinnaga. Kapsaks loetud kuld. Lennujaamas on kohutavalt külm ja lugemisest ei tule suurt midagi välja. Võdisedes kugistan mingi leige seljankalaadse supi ja püüan magada.
Ei suuda.
Kohe mitte midagi ei suuda.
Pea on tühi ja mitte midagi teha ning mitte millelegi mõelda on kõige lihtsam.
Ja nii teengi.
Otsustan, et hakkan nüüdsest tegema vaid seda, mida tahan.
Niipalju kui see võimalik on. Peab ju ometi olema?
ATEENA
Ateenasse jõudes on juba hiline pealelõuna ja ilmselt päeva kõige kuumem aeg. Vahetan lennujaamas riided õhemate vastu. Sooja on vist oma nelikümmend kraadi. Kõik tundub tardunud olevat, isegi karvased, suure kõhuga taksojuhid ei tule mulle end pakkuma.
Sõidan linna metrooga. Mul on aega küll. Mul pole mitte kuhugi kiiret.
Elamiskoht on mul pagendusperioodiks juba kodus olles välja otsitud. Kriteeriumiteks olid vaid asukoht – et oleks võimalikult soojas kohas, et vähem asju kaasa vedada – ning muidugi hind. Rendimajade turg on Lõuna-Euroopas suur ning juba peale paari meili vahetamist sain kokkuleppele Angeliga Kreekast, kelle kolme kuu renditasu kõige soodsamaks osutus. Kaalusin veel ka Itaaliat, Toskaana piirkonda, kuid kuna sealne maja olnuks ühe kohaliku perega kahepeale, otsustasin siiski Kreeka kasuks, hinges suur soov üksi olla. Maja vabanemiseni on veel veidi aega, kuid kuna olin oma tegemised Eestis ühele poole saanud ning lennuaeg kohe saadaval, siis otsustasin kümme päeva Ateenas tiksuda. Ja just nimelt tiksuda. Ma pole üldse kindel, et hotellitoastki väljun. Tõmban teki üle pea ja üheteistkümnenda päeva hommikul ronin voodist välja. Ma ei pea inimesi nägema, kui ma ei taha, ja ma ei pea Akropolise mäe otsa ronima – näpus nimekiri kohtadest, kus käima peaks, info ette valmistatud ja iga nähtud koha taha siis linnuke rahulolevalt kirja.
Ma pole Ateenas varem käinud, Kreekas küll, kuid Ateenas mitte. Ja ainuüksi mõte, et sellest hoolimata ei pea ma kuhugi minema ega midagi nägema, paneb mind endamisi rahulolevalt naeratama. Täheldan endas päeva esimest emotsiooni ja ajan lõua tahtmatult veidi püsti. Sõit lennujaamast südalinna on pikk, maastik ilmetu ja vagunid pooltühjad. Jälgin tablood ja ootan tüütu sõidu lõppu.
Metroojaamast väljudes lööb uriinihais mul hetkeks hinge kinni.
Seisatun ja otsin õiget tänavaotsa. Mõtlen jubedusega, et mu hotell on siit kümne minuti teekonna kaugusel ja et kas ka seal haiseb nii rõvedalt.
Väljas hämardub kiirelt.
Inimesed sagivad ümberringi.
Autod signaalitavad.
Värvilised mopeedid kihutavad tolmupilvi ja leondamatuid konisid üles pekstes.
Tänavakaubitsejad korjavad kaupu kokku.
Väljak, majad, asfalt, marmorsillutis – kõik kuumab ja haiseb.
Leian hotelli kärmelt, logistan oma ratastel vanamutikohvri selle ukse ette ja näen kohe, et hotell on maitsekas ja puhas.
Minu numbrituba on hotelli eelviimasel korrusel, imelise vaatega päikeseloojangus Akropolisele, konditsioneer suriseb ja minibaar on õlut ning veini täis. Naabreid pole ka kuulda.
Teen rõdul ühe suitsu. Kustutan selle ettevaatlikult vastu rõduäärt, nipsutan selle siis all sagivasse liikluskaosesse, tõmban kardinad ette ja avan veini.
Kolmanda päeva hommikul tõmban kardinad eest.
Päike tõuseb hallide, justkui tolmavate mägede tagant ja mul on kõht tühi.
Minibaarist jätkus kaheks ööks ja üheks päevaks.
Hotelli hommikusöögil on veel vähe rahvast ja ma vaatan kella ning otsustan, et kui üldse süüa, siis just alati nii vara.
Kugistan isukalt arbuusi, peekonit, muna, vahele ohtralt värsket apelsinimahla, siis jälle arbuusi, siis kohvi ja lõpetan suure sööma veel kolme kuuma, võist niretava croissantiga, püüdes samal ajal kangekaelselt vältida kuskil peas tiksuma hakanud küsimust, et noh, mis nüüd edasi…
Pakin kohvri lahti.
Võtsin kaasa lihtsad riided, ei mingit glämmi: hunnik T-särke, kolm paari teksaseid, ketsid, pehmest nahast madalad suvesaapad, madalad rihmikud, paar kampsunit ja hunniku näokreeme. Mitte midagi pidulikku, mitte ühtegi paari kõrge kontsaga jalanõusid, ei jakke, ei ehteid. Välja arvatud hõbekett medaljoniga, mille sees laste pildid, ja hõbedast käevõru, millel on suur mõlk minu esimesest ööst oma mehega.
Silmitsen seda üüratut kotti päris üllatunult ja kratsin pisut teatraalselt kukalt ning püüan aru saada, et mis siin siis nii palju kaalub – selga pole justkui midagi panna. Kiirkäik rõdule otsustab kõik – väljas on põrgukuumus – T-särk ja teksad, ning ma ohkan.
Olen alati riietusele suurt tähelepanu pööranud. Mulle meeldib hästi riides käia. Kohati olen ehk isegi liiga edev. Ja valiv. Ma ei osta Eestist peaaegu midagi – kõik peamised hilbud toon välismaalt või ostan veebipoodidest. Üks minu suuremaid katsumusi saab olema just see kaasapakitud kohver. Olin asju kotti loopides veendunud, et minu uus elu algab lihtsuses ja peaaegu puritaanluses. Aga iseenda ma võtsin ju kaasa ning Ateena on siiski linn, mitte üksik mägimaja Peloponnosel, Angeli juures, kuhu sõidan alles kümne päeva pärast. Parandan enesetunnet oma lemmikparfüümi peale uhades ning värvin ka ripsmed veelkord üle.
Ega mul väga viga polegi – väike, trenni on ka tehtud, eriti midagi ei ripu kuskilt, pea ajasin küll ehk liiga nudiks enne ärasõitu, kuid samas teeb see mind nooremaks. Silmaalused on veidi loppis, kuid jah – minibaar on ka ju tühi. Kortsud muidugi on. Silmanurkades kohe päris sügavad. Tupsutan silmaümbrustesse veel korra kreemi, hingan sisse ja välja, ajan pea püsti ning astun lifti ja sealt otsustaval sammul Ateenasse.
Kuumus. Kohutav kuumus ja tolm.
Higi hakkab nirisema kohe.
Tilgub nina otsast.
Voolab tisside vahel.
Kaenlaalused on kaltsmärjad.
Hais. Uriinihais. Konid. Kodutud. Jalutud. Kerjavad lapsed. Hordide kaupa kõhnu kirevates riietes pakistanlasi. Grafiti – igal majal, uksel, aknal, prügikastil, vulgaarne, värviline, kole – kõikjal.
Hääled. Signaalid. Muusika. Rasvase toidu lõhnad. Värske kala lõhnad. Nirud kassid. Kuumus. Haisud.
Mul hakkab paha.
Hotelli lobby‘st saadud linnakaart on kaltsmärg.
Ostan mustlasnaise käest kahe euroga paki salvrätte ja istun purskkaevu äärele.
Tuuleiil toob purskaevust sahmaka peenikesi piisku.
Rahvas voorib.
Müra.
Ostan putkast kaks rohelist õlut ning paki soolapähkleid ja keeran otsa ringi. Tagasi külma, vaiksesse, hämarasse pääsemisse.
Toateenindaja on juba õnneks käinud – ruumi on piserdatud mingit odööri ja minibaar on täis.
Tõmban kardinad ette, keeran konditsioneeri täisvõimsusele ja toibun terve igaviku külma duši all.
Raamatu lugemine ei aita.
Kuskil sees sügeleb. Mõtlen: see pole ju pohmakas, ärevushoog pigem.
Ma pean sellega midagi ette võtma – end väsitama, sest ega see väljaminek ju unetusest hullem olla saa.
Ootan hämaruse saabumiseni, hingan sügavalt sisse ja välja ning lähen.
Seekord on õhtu hommikust targem.
Vean end Plakani välja, istun lähimasse välikohvikusse maha ja tellin ühe salati.
Keeran siis tooli ettevaatlikult rahva poole ja uurin.
Kitsad tänavad kubisevad turistidest, õhk on paks deodorantide lõhnast, kaamerad välguvad, tuhandete plätude