Köidikuist vabanenud hing. Teekond sinu olemuse sügavustesse. Michael A. Singer
Читать онлайн книгу.
ära abiellu. Ma ju ütlesin, et ma pole kindel.”
Asja vaieldamatu tuum on see, et kui mingil imekombel õnnestuks sellel häälel endale keha manifesteerida ja sa peaksid ta endaga igale poole kaasa võtma, siis ei saaks sa päevagi hakkama. Kui keegi küsiks, et milline su uus sõber on, siis sa ütleksid, et “Ta on üks tõsiselt hullumeelne inimene. Vaata raamatust neuroosi tähendust ja saad täpse ülevaate sellest, milline ta on.”
Arvestades nüüd eelnevat ja olles oma sõbraga päeva koos veetnud, siis mis tõenäosusega sa talt nõu küsiksid? Olles näinud kui kiiresti see inimene oma meelt muudab, kui vastu ta iseendale räägib ja kui emotsionaalselt ülereageeriv ta tihti on – kas sa kunagi küsiks talt suhte- või finantsalast nõu? Nii hämmastav kui see ka ei tundu, siis just seda sa kogu aeg teed. Seesama tegelane võtab sinu sees taas oma esialgse koha sisse ja kukub sind jälle sinu elu igas aspektis õpetama. Oled sa kunagi vaevunud ta pädevust kontrollima? Kui mitu korda on see hääl totaalselt eksinud?
“Ta ei hooli sinust enam. Sellepärast ta polegi helistanud. Ta lõpetab sinuga täna suhte ära. Mul kohe on selline tunne, et see juhtub. Ma lihtsalt tean seda. Parem, kui sa isegi telefonile ei vastaks, kui ta helistab.”
Pärast kolmekümmet minutit selleteemalist hala helistab su tüdruksõber. Ta jääb hiljaks, kuna täna on teie ühe-aasta aastapäev ning ta teeb üllatusõhtusöögiks ettevalmistusi. Ilmselgelt on see sulle üllatus, sest sina ju unustasid aastapäeva täielikult ära. Ta ütleb, et just praegu sõidab ta sinu poole, et sind peale võtta. Oled väga erutatud ning sisemine hääl muudkui vatrab, kui suurepärane su tüdruksõber on. Aga kas sa mitte midagi ära ei unustanud? Kas unustasid ära, millist halba nõu su sisemine hääl sulle just andis ja milliseid kannatusi see sulle viimase poole tunni jooksul tekitas?
Mis oleks siis, kui sellist kohutavat nõu oleks sulle andnud sinu poolt palgatud suhtenõustaja? Ta oleks seda olukorda ikka täiesti valesti mõistnud. Oleks sa oma suhtenõustajat kuulanud, polekski sa telefonile vastanud. Kas sa mitte ei vallandaks sellist suhtenõustajat otsekohe? Kuidas sa saaksidki teda uuesti usaldama hakata, nähes kui halba nõu ta anda võib? Aga plaanid sa oma sisemise toakaaslase vallandada? Kuna tema arusaam situatsioonist ja sellel põhinev nõuanne olid ju samuti täiesti valed. Ei, sisemist toakaaslast ei võta sa kunagi millegi eest vastutusele. Veelgi enam, sa kuulad ka järgmine kord jäägitult, kui toakaaslane sulle nõuandeid jagab. Kas see on ratsionaalne? Kui mitu korda on see hääl toimuvast või toimuma hakkavast valesti aru saanud? Võibolla peaksid hakkama tähele panema, kelle poole sa nõu saamiseks pöördud.
Kui oled need enesevaatluse ja teadveloleku harjutused korralikult ära teinud, siis näed, et oled omadega hädas. Sa märkad, et terve elu on sul olnud ainult üks probleem ja sellele probleemile sa just praegu otsa vaatadki. See on põhimõtteliselt iga sinu probleemi allikas. Nüüd siis küsimus – kuidas sellest sisemisest paharetist lahti saada? Märkad kohe, et sul on lootust temast lahti saada alles siis, kui sa seda tõeliselt tahad. Kuni sa ei ole piisavalt kaua oma toakaaslast jälginud ning tõeliselt mõistnud, millisesse nõiaringi sa sattunud oled, puudub sul ka põhjus alustada tehnikatega, mis sul oma meelega hakkama saada aitavad. Alles siis, kui sa oled teinud otsuse end sisemisest melodraamast vabastada, oled sa õpetusteks ja tehnikateks valmis. Nüüd sul on, kus neid kasutada.
Olgu sulle lohutuseks öeldud, et sa ei ole esimene inimene, kellel selline probleem on. Paljud inimesed enne sind on sama probleemiga silmitsi seisnud. Paljud on otsinud juhatust nendelt, kes juba on sellealastes teadmistes meistrid. Juhatust on saadud mitmetest õpetustest ja tehnikatest, mis on sellisteks puhkudeks loodud, näiteks joogast. Jooga ei seisne tegelikult keha tervendamises, kuigi ta teeb ka seda. Jooga seisneb teadmistes, mis aitavad su nõiaringist välja, teadmistes, mis aitavad sul vabaks saada. Kui sellisest vabadusest saab su elu eesmärk, leiad sa vaimsed praktikad, mis sind aidata saavad. Need praktikad on selleks, et sa saaksid ennast omaenda kütkeist vabastada. Lõpuks hakkad sa mõistma, et pead end oma psüühikast distantseerima. Saad seda teha, kui sead oma elu suunda hetkedel, kui näed selgelt ja ei lase oma laperdaval meelel end kursilt kõrvale kanda. Su tahe on tugevam kui su harjumus seda häält kuulata. Sa saad kõigega hakkama. Su tahe on kõigest üle.
Kui sa tahad vabaneda, pead sa kõigepealt saama piisavalt teadlikuks, et mõista, millisesse nõiaringi oled sattunud. Ja siis pead sa pühenduma sisemisele tööle enda vabastamise heaks. Sa pead seda tegema, justkui su elu sõltuks sellest, sest et sõltubki. Sest et praegu ei kuulu su elu sulle, see kuulub su sisemisele toakaaslasele, su psüühikale. Sa pead oma elu tagasi võtma. Püsi kindlalt pealtnägija troonil ning vabasta end harjumusliku meele kammitsatest. See on sinu elu – võta see tagasi.
Ramana Maharshi (1879-1950), üks suurtest joogaõpetajatest, on öelnud, et sisemise vabaduse saavutamiseks, tuleb pidevalt ning tõsimeeli küsida “Kes ma olen?”. Ta õpetas, et see on tähtsam kui raamatute lugemine, mantrate õppimine või pühapaikade külastamine. Lihtsalt küsi: “Kes ma olen? Kes näeb, kui ma näen? Kes kuuleb, kui ma kuulen? Kes teab, et ma olen teadlik? Kes ma olen?”
Uurime seda küsimust ühe mängu abil. Oletame, et mina ja sina vestleme. Lääne kultuuris on tavaline, et kui keegi su juurde tuleb ja küsib, et “Vabandust, kes teie olete?”, siis ei hurjuta sa teda sellise sügavamõttelise küsimuse esitamise eest. Sa hoopiski ütled talle oma nime, näiteks Sally Smith. Aga minu plaan on sind natuke mõtlema panna ja seega võtan ma tüki paberit ja kirjutan sinna tähed S-A-L-L-Y S-M-I-T-H, ja siis ma näitan seda sulle. Kas see ongi see, kes sa oled – tähtede kogum? Kas see ongi see, kes näeb, siis kui sina näed? Loomulikult mitte, ütled sina.
“Olgu, sul on õigus, anna andeks. Ma ei ole Sally Smith. See on lihtsalt nimi, millega inimesed mind kutsuvad. See on silt. Tegelikkuses olen ma Frank Smithi abikaasa.”
Kindlasti mitte, nii öelda on tänapäeval isegi poliitiliselt ebakorrektne. Kuidas saaksid sa olla Frank Smithi abikaasa? Kas sa tahad öelda, et enne kui sa Franki kohtasid, ei olnud sind olemas ja sind pole olemas pärast seda, kui Frank sureb või kui sa uuesti abiellud? Frank Smithi abikaasa ei saa olla see, kes sa oled. Jällegi, see on järjekordne silt, tulemus järjekordsest olukorrast või situatsioonist, milles sa osaline oled olnud. Aga, kes sa siis oled? Seekord vastad sa:
“Olgu, ma olen nüüd püüdlikum. Mind kutsutakse Sally Smithiks. Ma sündisin 1965.a New Yorgis. Ma elasin Queensis koos oma vanemate Harry ja Mary Jones’iga kuni ma sain viieaastaseks. Siis kolisime me New Jerseysse ning ma läksin Newarki Algkooli. Mul olid kõik viied ning viiendas klassis mängisin ma “Võlur Oz’is” Dorothyt. Kohtamas hakkasin ma käima üheksandas klassis ning mu esimene poiss-sõber oli Joe. Ma käisin Rutgers’i Kolledžis, kus ka kohtusin ja abiellusin Frank Smith’iga. See on see, kes ma olen.”
Oota nüüd natuke, see on küll tore lugu, aga ma ei küsinud ju, mis juhtus pärast seda, kui sa sündisid. Ma küsisin, et “Kes sa oled?”. Sa kirjeldasid kõiki neid kogemusi, kuid kes neid kogemusi koges? Sa oleksid ju ikka siin ja teadlik oma olemasolust, kui sa ka teises kolledžis käinud oleksid.
Sa mõtiskled selle üle ja märkad, et mitte kunagi varem oma elus ei ole sa endalt tõsimeeli seda küsimust küsinud. Kes ma olen? See ongi see, mis Ramana Maharshi küsis. Seega sa juurdled veidi ja ütled:
“Olgu, ma olen see keha, mis praegu seda ruumi täidab. Ma olen 167 cm pikk ja kaalun 61 kilo ja ma olen praegu siin.”
Kui sa viiendas klassis Dorothy rollis olid, siis ei olnud sa 167 cm, siis olid sa 137 cm. Kumb sa siis oled? Kas sa oled see, kes on 167 cm, või see, kes on 137 cm? Kas sa mitte ei olnud see Dorothy ka? Sa ju ütlesid mulle, et olid. Kas sa mitte ei ole see, kellel on olnud kogemus viienda klassi näidendis Dorothy olla, ning ka see, kes praegu kogeb, kuidas on minu küsimustele vastata? Kas see mitte ei ole sama sina?
Võibolla tuleks korraks aeg maha võtta ja küsida paar selgitavat küsimust, enne kui me põhiküsimuse juurde tagasi tuleme. Kui sa kümneaastane olid, siis kas peeglisse vaadates sa mitte ei näinud kümneaastase keha? Ja kas see ei olnud mitte seesama sina, kes praegu näeb täiskasvanud inimese keha? See, mis sa vaatasid, on muutunud; aga kuidas on sellega, kes vaatab? Kas näeme seal olemise katkematust? Kas see