Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 2. osa. Robin Hobb
Читать онлайн книгу.
hekümnes peatükk
PIRAATLUS
Saak silmaga näha, haihtusid kõik tema kahtlused nagu hommikune udu päikeselisel päeval. Wintrowga jagatud hingepiinad, kõik poisi mured ja korrastatud moraal koorus temalt maha nagu värv virgunud võlupuult. Ta kuulis vahimadruse hüüet, kui puri nähtavale ilmus, ning temas ärkas midagi ürgset – on jahiaeg. Kui piraadid tekil vahimehe raevukale hüüdele kaasa kajasid, lisas Vivacia neile ka oma hääle, mis kõlas nagu pikeeriva hauka kile kii-ii. Esmalt ilmus nähtavale puri, siis laev, mis pages meeletuna Marietta eest. Sorcori väiksem alus oli saagi kannul, kui rannikunuka taha peitunud Vivacia välja tuiskas, et jahiga ühineda.
Meeskond kannustas teda edasi, nagu seda varem eales polnud tehtud, kuhjates purjesid üles, kuni mastid ja peelid ägasid tuulehinguse all. Laiad puhevil purjed ja palgeist mööda vihisev tuul äratasid laevas mälestusi, mis polnud sündinud inimeludest. Vivacia tõstis käed ning sirutas need põgeneva laeva poole, sõrmed konksus nagu küünised. Tema südameta, vereta keha täitis meeletu tümin, mis ajas ta lausa pööraseks. Käilakuju küünitus ettepoole ja salendas oma plankudega kaetud kere säärase nobeduseni, et see pani meeskonna elevusest hõiskama. Valged vahutordid lendasid, kui laev läbi lainete lõikas.
„Näed nüüd?” hüüdis vöörireelingu külge klammerduv Kennit võidurõõmsalt. „See on sul veres, minu leedi! Just selleks oled sa loodud, mitte mingiks tüütuks kaubaveoks nagu veeämbreid tassiv külaeit. Järele neile! Ah, nad märkasid sind, nad märkasid sind – näed, kuidas nad rabelevad! Aga neil pole sest mingit tolku.”
Wintrow oli sõrmed reelingusse surunud Kenniti kõrval. Soolase tuule kare suudlus pani ta silmanurkadest pisarad jooksma. Poiss ei teinud häält. Tema lõuapärad oli kõvasti kokku surutud, peaaegu niisama kõvasti, kui ta hoidis sisimas tagasi hukkamõistu. Kuid südame äge pekslemine reetis ta. Metsik tagaajamine pani ta vere kaasa hõiskama. Kogu tema hing värises saagi tabamise ootuses. Endale võis ta oma indu küll keelata, kuid Vivacia eest ei saanud ta seda varjata.
Kennit ja Sorcor polnud valinud saaki juhuslikult. Jutud Crosspatchist olid jõudnud Sorcori kõrvu juba nädalaid tagasi. Kennitiga oli ta neid uudiseid jaganud märksa hiljem, kui kapteni paranemine jätkus. Crosspatchi kapten Avery oli kiidelnud mitte ainult Jamaillialinnas, vaid ka mitmes väiksemas sadamas, et teda ei sunni küll ükski piraat orjavedu hülgama, olgu see piraat kui tahes kartmatu või õigust täis. Kennit oli Vivaciale öelnud, et selline kehklemine on rumal. Avery maine oli juba niigi üldtuntud. Ta vedas vaid parimat kaupa, haritud orje, kes sobisid õpetajateks, majateenijateks ja majapidamist juhtima. Ta vedas ka parimaid Jamaillia tsiviilkaupu – peeni brändisid ja viirukeid, parfüüme ja keerukaid hõbesepiseid. Khaleetia kliendid ootasid temalt ainult parimatest parimat ja maksid kaupade eest vastavalt. Kuigi laev oli rammus saak, polnud see siiski sihtmärk, mille Kennit oleks tavaliselt valinud. Miks esitada väljakutse kiirele ja hästi relvastatud laevale, mida mehitavad distsiplineeritud mehed, kui lihtsamat saaki oli piisavalt? Aga Avery oli lõugu lõksutanud liiga laialt ja liiga ülbelt. Sellist jultumust ei võinud taluda. Ka Kennit pidi oma mainet hoidma. Averyst oli olnud väga rumal talle väljakutse esitada.
Kennit oli rohkem kui üks kord Mariettal käinud, et Sorcoriga rünnakuplaane arutada. Vivacia teadis, et nad olid vaaginud parimaid kohti varitsuse korraldamiseks, kuid suurt rohkemat ta mehe plaanidest ei teadnud. Tema uudishimulikud küsimused olid saanud vaid põiklevaid vastuseid.
Kui kaks laeva saagi kahvlisse võtsid, kaalus Vivacia Wintrow eelmisel õhtul öeldud sõnu. Poiss oli Kenniti järsult hukka mõistnud. „Ta jahib seda laeva kuulsuse, mitte õigluse nimel,” oli Wintrow süüdistanud. „Teiste orjavedajate pardal on kaugelt rohkem orje, kes on suures puuduses ja viletsuses. Avery, nagu ma olen kuulnud, ei pane oma hoolealuseid ahelatesse, vaid lubab neil trümmides vabalt ringi liikuda. Ta ei hoia kokku ei toitu ega vett, nii et tema kaup jõuab kohale hästi hoituna ja toob kenasti sisse. Kennit otsustas Avery laeva püüda rikkuse ja kuulsuse nimel, mitte sellepärast, et vihkab orjapidamist.”
Vivacia oli sõnade üle mõnda aega aru pidanud. „Ta ei tunne niimoodi, kui ta selle peale mõtleb,” vastas laev. Ta polnud seda teemat kaugemale arendanud, sest ei olnud ka ise päris kindel, mida Kennit tegelikult tundis. Vivacia teadis, et mehes peitus sügavikke, mida ta kõigi eest varjas. Ta proovis uut lähenemisnurka. „Ma ei usu, et orjad selle laeva trümmides oleksid vabaduse eest vähem tänulikud kui need, keda on hoitud räpas ja puuduses. Kas orjapidamine on sinu arvates õigustatud, kui orje koheldakse nagu auhinnatud hobuseid või koeri?”
„Muidugi mitte!” oli Wintrow vastu nähvanud ja sealt alates oli Vivacia tüürinud vestluse kanalisse, mille vetes ta suutis nõtkemalt seilata.
Alles täna oli ta lõpuks suutnud ära tunda selle emotsioonide allhoovuse, mis valdas Kennitit, kui ta Crosspatchist rääkis. See oli jahikirg. Väike laev, mis nende ees nii kärmelt edasi lendas, oli taies, Kenniti jaoks sama vastupandamatu kui lendlev liblikas kassi jaoks. Praktiline nagu mees oli, ise ei oleks ta nii kõva pähklit saagiks valinud. Aga kui talle väljakutse esitati, ei suutnud ta sellele ka vastu panna.
Kui vahemaa Vivacia ja väikese kahemastilise Crosspatchi vahel kahanes, tundis Wintrow, kuidas temas kerkib pead pööritama panev ootusärevus. Ta oli korduvalt Kennitit hoiatanud, et Vivacia pardal ei tohi valada tilkagi verd. Ta oli püüdnud piraadile selgitada, et hukkunute mälestused jäävad igaveseks laeva kanda, aga ta ei suutnud edasi anda, kui ränkraske koorem see on. Wintrow kartis, et kui Kennit teda ei kuula, kui kapten laseb võitlusel Vivacia tekkidele kanduda – või mis veel hullem, otsustab tema pardal vangid hukata –, ei suuda laev sellega enam toime tulla. Kui ta oli läinud anuma, et Vivaciat piraatlusega tegelema ei sunnitaks, oli Kennit kuulanud teda tüdinud olemisega ning kuivalt küsinud, et miks ta Wintrow arvates siis üldse eluslaeva kaaperdas. Wintrow oli valinud vastuseks õlakehituse ja vaikimise. Edasine palumine oleks võinud viia vaid selleni, et Kennit tunneb, et ta on kohustatud demonstreerima oma võimu nii laeva kui poisi üle.
Crosspatchi meeskond oli mastidel ja töötas meeleheitlikult purjede kallal. Oleks teda jälitanud Marietta üksi, oleks nad ehk pääsenudki. Aga eluselaev polnud mitte ainult kahemastilisest nobedam, vaid lõikas lisaks ära tema tee väinast välja. Hetkeks tundus Wintrowle, et Crosspatch lipsab neist siiski mööda ja pääseb vabasse vette. Siis kuulis ta vihaselt karjutud käsklust ning nägi, kuidas orjaalus tuule purjedest kaotas, püüdes meeleheitlikult madalikule sõitmist vältida. Mõni minut hiljem olid Marietta ja Vivacia ta nurka surunud. Mariettalt lendasid välja haardekonksud, mis langesid Crosspatchi tekkidele ja surusid sellesse oma küünised. Laeva meeskond loobus põgenemispüüdest ja asus kaitsekohustusi täitma. Nad olid hästi valmistunud. Lendu lasti tulepotid, millest pritsisid leegid üle kogu Marietta kere ja tekkide. Igapäevase asjatundlikkusega tõmbasid mehed selga kerged nahkturvised ja haarasid mõõgad. Teised, vibud üle õla heidetud, liikusid nobedalt üles Crosspatchi mastide otsa. Paistis, et Mariettal kaitses osa mereröövleid oma laeva, lämmatades märja purjeriidega leeke, teised rügasid katapultide taga. Crosspatchile langes katkematu kivirahe. Samal ajal rebisid haaratsid õnnetut laeva aina lähemale Mariettale, kus kaaperdajate verejanuline kari kannatamatult pardaäärt ummistas. Mariettal oli võitlejaid Crosspatchi meeskonnast kõvasti rohkem.
Vivacial joondusid mehed kadedalt reelingu äärde. Nad vilistasid ja hõikusid oma piraatidest vendadele nõuandeid. Vivacia taglasesse ronisid vibukütid ning Crosspatchi tekkide ja meeskonna pihta hakkas sadama katkendlik noolterahe. Rohkem nad lahingusse ei panustanud, kuid seegi oli hukutav. Crosspatchi kaitsta üritavad võitlejad ei tohtinud unustada, et teine vaenlane on nende selja taga. Kes unustas, puuriti vihisevatest nooltest läbi. Kennit hoidis Vivaciat võitluse serval, laevanina lahingu poole. Ta seisis vööritekil, käed pigistasid reelingut. Mees kõneles vaikselt, justkui andes Vivaciale juhiseid. Aeg-ajalt kandis tuulehoog pomisetud sõnad Wintrow kõrvu, kuid need olid ilmselgelt mõeldud laevale. „Vaata, nüüd sa näed teda, esimesena üle reelingu ja vaenlase tekil, seda punase rätikuga – see on Sludge, tore võrukael, alati peab esimene olema. See tema taga, vaat see on Rog. Kutt jumaldab Sludge’i, ühel päeval see ta veel tapab …”
Käilakuju noogutas sõnade peale, samal ajal kui tema pilk neelas avanevat vaatepilti. Käilakuju rusikad olid rinnale surutud, huuled erutusest paokil. Kui Wintrow tema poole küünitus, tajus ta laeva hämmeldunud innukust. Pardal olevate meeste tunded – segu ihast, kadedusest ja põnevusest – vemmeldasid teda nagu tõusuvesi. Eraldi tundelõim oli Kenniti uhkus oma meeste üle. Nagu sipelgaparv voogasid värvikirevates rõivastes