Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 2. osa. Robin Hobb
Читать онлайн книгу.
ja õlitatud puit. Messing oli samuti läikima löödud. Lõhutud kapid ja puruksmurtud hinged olid kõik armastusega taastatud. Ruum oli täis aromaatset linaseemneõli-, tärpentini- ja mesilasvaha lõhna. Õhtuti, kui Amber kambris laterna süütas, oli see puhas mesi ja kuld.
Hirmutav oli trümmi viiv luuk, mille Amber oli kajutipõrandasse lõiganud. Nii Brashen kui Althea läksid alguses seda nähes täiesti endast välja. Amber oli püüdnud neile selgitada, et soovis lihtsalt kiiremat ligipääsu trümmi oma varude juurde, kuid kumbki neist ei jäänud seda uskuma. Mitte ühelgi laeval ei ole kaptenikajutis põrandaluuki. See solvas Altheat isegi turvaliselt lukustatuna ja kalli vaibaga kaetult.
Amber oli taastanud ka laeva teised osad. Pliit kambüüsis oli puhtaks tehtud ja poleeritud. Kuigi Amber valmistas suurema osa oma toidust rannal, hoidis ta kambüüsis oma potte ja varusid. Kuidas ta küll kaldus tekiga toime tuli, ei osanud Althea arvata. Amber ütles vaid, et sisemuse taastamine tundus Paragoni enesetunnet parandavat, sellepärast ta oligi seda teinud. Kogu laev oli liivast puhtaks pühitud. Need tuulest kantud sambla- ja vetikatordid, millel oli õnnestunud laeva külge klammerduda, olid ära koristatud. Amber oli terves laevas suitsupottides puhastavaid ürte põletanud, et saada lahti niiskusest ja putukatest. Kõik uksed, aknad ja luugikaaned pidasid nüüd tihedalt. Seda kõike oli ta teinud enne, kui Paragoni uuesti vettelaskmine üldse jutuks oli tulnud. Hetkeks jäi Althea selle üle juurdlema, siis tõrjus ta kahtlused eemale.
„Paragon!” hõikas ta laeva.
Käilakuju võttis vilepilli suult ja naeratas tema poole. „Althea! Sa tulid külla.”
„Tulin jah. Kas Brashen ja Amber on ka siin?”
„Kus siis veel?” küsis laev lustakalt vastu. „Nad on sees. Brashen tahtis mingil põhjusel mu tüüriühendused üle vaadata. Amber on temaga koos. Nad tulevad varsti jälle välja.”
„Sul on väga tore pill. Kas see on uus?”
Paragon tundus kohmetu. „Mitte päris. See on mul olnud juba päevajagu või nii, aga ma ei oska ikka veel midagi mängida. Amber ütleb, et see ei loe, kui ma mingit viisi ei mängi. Amber ütleb, et senikaua, kuni ma ise helidega rahul olen, kuulub pill mulle. Aga ma tahaksin osata seda mängida.”
„Minu arust on Amberil õigus. Viiside mängimine tuleb ajapikku, kui oled vilepilliga ära harjunud.”
Kajakate kiljumine sundis Althea pead pöörama. Kaugelt eemalt tulid mööda randa laeva poole kaks naist. Nende selja taga koperdas kerekas mees. Althea kortsutas kulmu. Nad jõudsid vara. Ta polnud jututeemat Paragoniga isegi veel üles võtnud ja varsti saab laev teada, et asi on otsustatud ilma temata. Ta peab Brasheni ja Amberi kähku välja saama, enne kui teised kohale jõuavad.
„Mis kajakaid häiris?” nõudis Paragon.
„Kõigest mõned rannas jalutajad. Ma tahaksin … ee, tassi teed. Ega sa pole vastu, kui ma pardale tulen ja küsin Amberilt, kas ma tohin tema kannu kasutada?”
„Lase käia, kindlasti pole ta vastu. Tere tulemast pardale.”
Althea tundus end reeturina, kui Paragon pilli jälle muretult huultele tõstis. Kohe varsti muutub kogu ta elu. Tüdruk ronis nöörredelist üles – see oli Brasheni viimatine lisandus Amberi elupaigale – ja liikus ettevaatlikult üle kaldus teki ahtriluugini. Ta ronis parajasti redelist alla, kui kuulis alt hääli.
„See tundub olevat heas seisukorras,” ütles Brashen parajasti. ”Aga liiva kiilutud tüüri puhul on seda raske hinnata. Kui laev on lahti päästetud, peame üle vaatama, kuidas see liigub. Aga rasvatamine ei tee igal juhul kurja. Me võime lasta Clefil seda teha.”
Murest hoolimata pidi Althea naeratama. Orjapoiss oli Brashenile kohutavaks tülinaks – või nii mees vähemalt rääkis. Ometi tundus, et too on juba laevapoisi rolli omaks võtnud. Brashen andis talle väikesi lihtsaid ülesandeid, milleks kellelgi teisel aega ei olnud. Poiss oli rääkinud tõtt, kui väitis, et teab laevatöid küll. Ta tundus eluga vraki pardal täiesti rahul olevat. Ja näis, et Paragon võttis ta märksa kiiremini omaks kui poiss ise elusa käilakujuga harjus. Käilakujuga silmast-silma rääkides oli Clef ikka veel erakordselt häbelik. Puhas õnnistus, leidis Althea, pidades silmas saladust, mida nad terve eelmise nädala olid laeva eest varjanud.
Davad Restarti polnud lihtne veenda. Ta oli Ronicale alguses öelnud, et ei tea üldse midagi mingisugustest Paragoniga seotud tehingutest. Ronica oli järeleandmatult kinnitanud, et ta teab nii ühe kui teise poole pakkumistest. Enamgi veel, ta kinnitas ka seda, et Davad oli ainuke inimene, kes sai nii delikaatse lepingu asjus läbi rääkida. Kui mees oli lõpuks möönnud, et ta tõesti teab Paragoni üle käivast kauplemisest, oli Althea toast lahkunud. Teda valdas vastikustunne. Davad oli Bingtowni kaubaisand, sündinud ja kasvanud samade traditsioonide vaimus nagu ta isegi. Kuidas võis mees üldse mõelda teha eluslaevaga midagi sellist? Kuidas võis ta langeda sellisele tasemele, et ahvatleda Ludluckite peret nii nurjatu asjaga nõustuma? Tema tegu oli reeturlik, julm ja vale. Raha eest ja uute kaupmeeste silmis oma mõjukuse suurendamise nimel oli ta maha müünud oma pärandi. Vastikuse all mäsles valu. Davad Restart, maiustuste ja kukilsõitude allikas, kui ta oli veel tilluke, Davad, kes oli jälginud tema kasvamist ja saatnud talle kuueteistkümnendal sünnipäeval lilli. Äraandja Davad.
Ronica ja Keffria olid hoolitsenud selle eest, millest ta nüüd mõtles kui lunarahast. Althea polnud suutnud sundida end selles vähimalgi määral osalema. Ta vältis Davadit – ta ei uskunud, et suudaks mehega viisakalt rääkida, kuid ta ei söandanud teda solvata.
Ülejäänud tee redelist alla läbis tüdruk hüppega. Kui saapad vastu tekki mütsatasid, kuulutas ta: „Teised tulevad. Ema on juba rannas. Ma kardan, et Davad Restart on otsustanud kah sabas tolkneda. Loodetavasti on tal piisavalt mõistust suu kinni hoida, aga ma kahtlen selles. Kas te olete juba Paragoniga rääkinud?” Tema pilk püsis Amberil. Niimoodi oli lihtsam. Tema ja Brasheni vahel polnud vaenu, kuid nad ei tundnud end ka mugavalt.
„Mitte veel!” Amber tundus jahmunud. „Ma tahtsin, et sa siin oleksid. Ma ei oodanud teisi nii ruttu.”
„Nad tulid varem. Me võiksime saata Clefi neile randa vastu ja paluda neil oodata, kuni märku anname.”
Amber mõtles selle üle viivu. „Ei. Ma arvan, et mida rutem see tehtud saab, seda parem. Ma kardan, et ta hakkab lärmama ja mossitama, aga samas ma kahtlustan, et salajas võib ta ka rõõmustada.” Ta ohkas kergelt. „Lähme.”
Althea järgnes Amberile redelist üles, Brashen kohe tema järel. Uuesti välja rannale jõudes avastasid nad Clefi Paragoni ees kivil istumas. Clefi nägu oli tulipunane – ta püüdis hinge tagasi tõmmata. Paragon puhus oma vilepilli, tekitas äkilise peeretuse heli ja nad mõlemad purskasid laginal naerma. Laev tõstis vaba käe, et itsitamist summutada, kuid poiss naeris vabalt ja südamest. Althea peatus ja vaatas. Brashen tema selja taga ühines nende naeruga. Paragon pöördus pimesi nende poole ja naeratas. „Seal te oletegi.”
„Siin me oleme,” nõustus Amber. „Meie kõik.” Ta lähenes käilakujule ja sirutas kindas käe, et puudutada tema käsivart. „Paragon. Me oleme kõik siin sellepärast, et me tahame sulle midagi rääkida. Midagi väga tähtsat.”
Naeratus hääbus laeva näolt ja asendus ebakindlusega. „Midagi halba?”
„Midagi head,” lausus Amber lohutavalt. „Vähemalt meie arvame nii.” Ta vaatas teistele otsa ja heitis siis pilgu ranna suunas. Althea järgis sõbra pilku. Tema ema ja Amis Ludluck jõuavad kohe kohale. „Meil on võimalus teha midagi head, kui sa meid aitad. Ilma sinuta ei saa me seda teha.”
„Ma pole laps,” ütles laev. „Räägi otse.” Tema ärevus kasvas. „Kuidas me koos saame olla? Mis hea asi?”
Amber hõõrus närviliselt nägu. Ta heitis jälle pilgu Altheale ja Brashenile ning keskendus siis laevale. „Ma tean, et sa pole laps. Ma ei saa praegu eriti hästi hakkama, sest kardan nii väga, et sa ei taha meiega ühineda. Paragon, asjalood on nii. Sa tunned Vestritite perekonna eluslaeva, Vivaciat. Ta langes piraatide kätte. Sa tead kõike seda. Sa oled kuulnud meid sellest rääkimas ja aru pidamas, mida teha. Nõnda. Althea