ESIMESED KAHEKSA AUKU mängitakse harjutamiseks. Üheksanda, viimase augu juures hakatakse võistlema.

      Viggo kuulab tähelepanelikult Jenniferi õpetussõnu. Ta ei lollita enam kepiga. Ta tahab tõepoolest õppida.

      „Seisa, jalad veidi harkis, aga põlved peavad olema kergelt kõverdatud,” ütleb Jennifer. „Löö ühe pika kaarega.”

      Simon ja Anton on palju osavamad. Viggol kulub neist palju rohkem lööke, et palli auku saada, aga ta keskendub Jenniferi nõuannetele.

      „Vaata palli,” ütleb too. „Ainult palli.”

      Nüüd hakkab Viggo asjast aru saama. Ta lööb ja pall läheb lendu. Tõsi, veidi küll liiga palju vasakule, aga see on täiesti viisakas löök.

      „Tubli!” ütleb Jennifer laia naeratusega. „Sa hakkad õiget rütmi ja tunnetust tabama.”

      Lõpuks jõuavad nad viimase augu juurde.

      „Nüüd algab võistlus!” hüüab Tööõpetuse-Thomas. „Lihtsalt naljaviluks, aga võitjale on auhinnaks šokolaadikarp. Kes veel tahavad võistelda … lisaks Simonile loomulikult?”

      Tahtjaid ei ole. Kõik ütlevad, et neil käed külmetavad ja nad vaatavad parema meelega pealt. Kõik peale Viggo, kes välkkiirelt käe püsti ajab.

      „Mina tahan golfimatšis osaleda,” ütleb ta.

      Anton ja Simon suruvad naeruturtsatuse alla.

      „Mida?” hüüab Tööõpetuse-Thomas ja teeb näo, et ta ei kuule Antoni ja Simoni naeru. „Kas te ülejäänud ei tahagi šokolaadi võita? Või nii, siis võistlevad ainult Simon ja Viggo. Muide, selle nimi on golfivõistlus, Viggo.”

      Simon alustab. Ta saadab golfipalli madala kaarega teele. Hea löök. Aga pall veereb minema. Tööõpetuse-Thomase meelest läks see liiga kaugele paremale. Ta raputab rahulolematult pead. Löök ei olnud piisavalt hea.

      Viggo kord. Üks tüdrukutest pakub, et Viggo võib laenata tema keppe, aga Viggo keeldub tänades. Ta on lastekeppidega juba ära harjunud.

      „Löö rahulikult ja lõdvalt,” ütleb Jennifer. „Sujuva, pehme liigutusega.”

      Viggo paneb palli paika. Keskendub. Siis ta lööb.

      Golfipall lendab nagu sirgjoont mööda minema. Maandub. Põrkab kaks korda üles ja veereb ilma kahel pool olevatesse bunkritesse sattumata edasi. Yes!

      Taas Simoni kord.

      „Mitte liiga tugev chip!” hüüab Tööõpetuse-Thomas Simonile. „Ja mõtle svingile.”

      „Jah, mõtle nüüd, mis su kepp teeb, Simon,” ütleb Viggo nii vaikselt, et seda kuulevad vaid Simon ja Anton.

      Simoni ilme on keskendunud. Ta astub lähemale ja lööb kiiresti. Pall lendab griinile, august kahe meetri kaugusele. Ta teeb võiduka žesti. Järgmise löögiga saadab ta palli auku.

      Viggo teab nüüd, mis tal teha tuleb. Kui ta selle palli auku lööb, siis võidab ta Simonit. See on raske löök. Peaaegu võimatu. Aga ometi – võimalus siiski on. Ta mõtleb Alrikule. Tema ja Alrik söövad selle šokolaadi koos ära. Viggo räägib võistlusest ja Alrik naerab.

      Jennifer jagab õpetusi, ta naeratab ja räägib, aga Viggo peaaegu ei kuulegi teda. Ta ei kuule ka teisi. Simoni suu liigub, aga Viggo peas valitseb vaikus.

      Ta võtab asendi sisse.

      Viggo vaatab palli. Ainult palli.

      Nüüd pressib Jenniferi hääl end tema teadvusesse. Jenniferi rahulik hääl keset vaikust.

      „Mõtle sellele, kuhu sa tahad palli lüüa,” ütleb ta. „Seejärel lihtsalt lööd.”

      Ta mõtleb augule. Ainult augule.

      Ja siis ta lööb.

      92. PEATÜKK

      Ma sellele Lödimonile veel näitan!

      VIGGO SAADAB GOLFIPALLI pilguga. See lendab kaugele griinile ja veereb pehme kaarega üle kõikide jõnksude.

      Algul tundub, et löök oli liiga tugev, aga tänu kergele tõusule hakkab palli hoog raugema. See läheneb augule. Kas löök jäi liiga nõrgaks? Millisekundiks peatub pall augu äärel … siis veereb see alla auku.

      Viggo viskab golfikepi õhku. Ta püüab selle kinni ja pistab karjuma. Ta lihtsalt peab tohutult rõõmsa Jenniferiga highfive’i tegema.

      „Golfikeppide loopimine on keelatud!” röögatab Tööõpetuse-Thomas. „Keegi võib viga saada!”

      Ka Simon karjub, ent see on viha- ja solvumiskisa. Ta taob oma golfikeppi vastu liiva. Tööõpetuse-Thomas on sünge nagu äikesepilv.

      Kui nad klubihoone juurde jõuavad, ulatab Tööõpetuse-Thomas Viggole šokolaadikarbi.

      „Jajah, eks seda võib vist algaja õnneks nimetada,” ütleb ta ja püüab naeratada. „Igal juhul palju õnne, Viggo!”

      „Oi ei,” lausub Jennifer. „See ei olnud üksnes õnn, osavus samuti.”

      „Jah … hrrmm … loomulikult,” ütleb Tööõpetuse-Thomas.

      Siis pöördub ta mossitava Simoni poole.

      „Õnnitle oma vastast võidu puhul,” ütleb ta ja nügib poega ettepoole. „Meie, golfimängijad, käitume sportlaslikult.”

      Simon raputab vastu tahtmist Viggo kätt ja pomiseb: „Palju õnne!”

      Jennifer ütleb, et nüüd on aeg sööma hakata. Ruum kipub kitsaks jääma, kui kõik oma seljakottide poole trügivad. Segaduses kasutab Simon juhust ja äsab Viggole küünarnukiga valusasti ribidesse.

      „Sa võid kirsilikööriga kommi ju oma joodikust emale anda,” sisistab ta Viggole kõrva.

      Sel hetkel hakkab Viggo käsi justkui iseseisvat elu elama. See libiseb Simoni jopetaskusse ja võtab sealt mobiiltelefoni. Simon ei märka midagi.

      Viggo poetab telefoni oma püksitaskusse. Kuri võtku, ta … ta viskab Simoni mobiili järve. Jah, just nimelt. Ma sellele Lödimonile veel näitan!

      Siis kostab kisa. Anton hoiab oma seljakotti üleval ja karjub.

      „Minu tahvelarvuti! Minu tahvel on kadunud!”

      Ka teised kisavad.

      „Minu uus fliispusa!”

      „Minu müts!”

      Ja nüüd karjub Simon:

      „Keegi on mu mobla ära varastanud!”

      „Eeeei,” ütleb Jennifer nördinult. „Keegi on siin vargil käinud. Ja ka põrandale sülitanud. Võeh!”

      Kõik vaatavad põrandale. Seal ilutsevad kollased süljelärakad.

      „Pole raske ära arvata, kes on varas,” ütleb Tööõpetuse-Thomas. „See on loomulikult ALRIK DELLING!”

      93. PEATÜKK

      Lumivalgeke

Скачать книгу