Ära mine iial tagasi. Lee Child
Читать онлайн книгу.
söör. Meile räägiti.”
„Milline oli üldreaktsioon?”
„Seinast seina.”
„Ja teie isiklik reaktsioon?”
„Kindlasti on sellele hea seletus. Kuusteist aastat on pikk aeg.
Mis tähendab, et tõenäoliselt on mängus poliitika. Mis on tavaliselt lollus. Ja isegi kui pole, oli too tüüp selle kindlasti ära teeninud. Või hullematki.”
Reacher vaikis.
Leach ütles: „Teie esimesel sisseastumisel mõtlesin teid hoiatada. Teil olnuks targem plehku pista. Tegelikult oleksin tahtnud teid põgenema aidata. Aga käsk on käsk. Vabandust.”
Reacher küsis temalt: „Kus on major Turner?”
Leach ütles: „Pikk lugu.”
„Pajatage.”
„Ta lendas Afganistani.”
„Millal?”
„Eile keskpäeval.”
„Miks?”
„Meil on seal inimesed. Tekkis probleem.”
„Missugune probleem?”
„Pole aimugi.”
„No ja edasi?”
„Pärale ta ei jõudnud.”
„Te teate seda kaljukindlalt?”
„Ühegi kahtluseta.”
„Kus ta siis on?”
„Keegi ei tea.”
„Millal saabus kolonel Morgan?”
„Mõni tund peale major Turneri lahkumist.”
„Kui mitu tundi?”
„Umbes kaks.”
„Kas ta põhjendas oma siinolekut?”
„Meile anti mõista, et major Turner on komandöriametist kõrvaldatud.”
„Midagi konkreetset?”
„Seda mitte.”
„Kas major Turner oli käpard?”
Leach ei vastanud.
Reacher ütles: „Te tohite avameelne olla, seersant.”
„Ei, söör, ta ei olnud käpard. Ta sai suurepäraselt hakkama.”
„Ja muud teil pole? Vaid mõistaandmine ja kadumine?”
„Seni mitte.”
„Ei mingit keelepeksu?” küsis Reacher. Seersantidel on alati omaenda võrgustik. Oli minevikus, on ka tulevikus. Nad on nagu klatšiveskid. Nagu mundrisse riietatud tabloidlehed.
Leach ütles: „Üht pisiasja kuulsin ma küll.”
„Millist?”
„See ei pruugi paika pidada.”
„Aga?”
„Ja see ei pruugi millegagi seotud olla.”
„Aga?”
„Mulle kõneldi, et Fort Dyeri arestimajas viibib uhiuus vang.”
KUUS
Fort Dyer oli armeebaas väga Pentagoni lähedal. Kuid Leach jutustas Reacherile, et kaheksa aastat pärast mehe sõjaväenimestikust kustutamist liideti see kulude kärpimise korras naabruses asetsenud Helsington House’i merejalaväekorpusega. Järsult paisunud asutusele pandi loogiliseks, ehkki kohmakaks nimeks Dyer-Helsington House’i segabaas. Reacheri päevil olid nii Dyer kui ka Helsington House olnud iseseisvad ja prestiižikad, neid mehitasid peamiselt kõrgemas auastmes VIP-id. Selle tulemusena oli Dyeri kasarmukauplus meenutanud pigem New Yorgi Viienda avenüü luksusärisid kui marketit. Ning merejalaväelaste pood oli kuuldavasti etemgi. Järelikult ei jäänud uus ühendversioon staatuseredelil pulkagi madalamale. Järelikult majutati sealsetesse kongidesse üksnes tähtsamaid vange. Purjuspäi laamendajaid ega pisivargaid sealt ei leia. Plindrisse sattunud sõjaväepolitsei major oleks iseloomulik kostiline. Järelikult võis Leachi keelepeks tõele vastata. Dyeri arestimaja paiknes Pentagonist loodes. Diagonaalis teispool kalmistut. 110. üksuse peakorterist vähem kui viie miili kaugusel. Tublisti vähem.
„Ah et armee jagab ulualust merejalaväe põmmpeadega?” küsis Reacher. „Kuidas see neil laabub?”
„Poliitikud on koonerdamise nimel kõigeks valmis,” ütles Leach.
„Kas te saaksite minu tulekust ette teatada?”
„Tahate sinna minna? Praegu?”
„Midagi paremat pole mul hetkel teha.”
„Kas teil auto on?”
„Ajutiselt,” ütles Reacher.
Õhtu oli vagane ja pime ja eeslinlik, ja Dyerisse sõit võttis alla kümne minuti. Hoopis kauem võttis segabaasi sisse pääsemine. Liitmine oli toimunud vähem kui neli aastat pärast 9/11 ning kärpimisega säästetud rahasummasid polnud säästetud julgeoleku arvelt. Peavärav kompleksi lõunaküljel oli kõva sõna. Igal pool olid betoonist takistusribad, mis suunasid liiklust ahenevasse, kolme järjestikuse vahiputkaga blokeeritud sõiduritta. Reacher kandis kortsus tsivilistiriideid ja tal polnud sõjaväe isikutunnistust. Õieti oli tema ainsaks isikutunnistuseks luitunud ja räsitud, juba ammugi aegunud USA pass. Kuid tal oli riigile kuuluv auto, mis jättis soodsa esmamulje. Lisaks olid sõjaväel arvutid, ja tänasest õhtust oli ta tegevteenistujana kirjas. Sõjaväel olid ka seersandid, ja Leach oli teenetevõrgustikku kõnedega pommitanud. Dyeris oli ka kriminaaljuurdlusbüroo, kus Reacheri kergeks üllatuseks leidus endiselt mehi, kelle tuttavate tuttavad mäletasid tema nime. Tänu sellele kulus esimese tõkkepuu juures peatumisest vaid kolmveerand tundi, kuni ta seisis arestimaja eesruumides silmitsi sõjaväepolitsei kapteniga.
Kaptenil, tõsisel ja tõmmul umbes kolmekümneaastasel tüübil, oli lahingvormi sildi järgi nimeks Weiss. Kuna ta oli ausa, sündsa ja võrdlemisi sõbraliku moega, ütles Reacher: „See on läbi ja lõhki eraasi, kapten. Mitte ametlikkuse kübetki. Ja mina olen praegu tõenäoliselt veidi katkutõbine, nii et soovitan teile ülimat valvsust. Ärge seda külastust logisse jäädvustage. Või siis keelduge minuga rääkimast.”
Weiss küsis: „Kuidas katkutõbine?”
„Nähtavasti maksab mulle kätte mingi kuueteist aasta vanune tegu.”
„Mida te tegite?”
„Ma ei mäleta. Aga kahtlemata tuletatakse mulle varsti meelde.”
„Arvuti näitab, et teid kutsuti äsja tagasi teenistusse.”
„Õigus.”
„Midagi sellist pole ma enne kuulnud.”
„Mina ka mitte.”
„Kõlab halvasti. Nagu tahaks keegi teid kangesti oma jurisdiktsiooni.”
Reacher noogutas. „Mullegi paistis nõnda. Nagu oleks mind tsiviilelust välja hagetud. Vastutusele võtmiseks. Kuid protseduur oli imelihtne. Istungist polnud haisugi.”
„Arvate, et neil on tõsi taga?”
„Esialgu tundub küll.”
„Mida te minult vajate?”
„Ma otsin major Susan Turnerit sõjaväepolitsei saja kümnendast üksusest.”
„Miks?”
„Nagu öeldud, see on eraasi.”
„Puudutab teie muret?”
„Ei. Mitte kuskilt otsast.”
„Aga teiegi olite saja kümnendas, eks?”
„Tollal polnud seal major Turnerist kippu ega kõppu.”
„Nii et te ei püüa tunnistust ega tunnistajat mõjutada?”
„Üldse