Vaenlane. Lee Child
Читать онлайн книгу.
See oli miilide ulatuses ümberringi rõhuv ja hüljatud. Ning vaikne. Kõik seisis paigal. Nääripäevahommikuti on asustatud paigad nii vaiksed, kui üldse olla saab. Maantee oli tühi. Liiklust ei olnud. Kohe üldse ei olnud.
Kaugsõiduautode peatuskoha söögimaja oli avatud, kuid samuti tühi. Motelli kontor oli tühi. Kõndisin piki hoonet eelviimase toani. Uks oli kinni. Toetasin selja vastu ust ja kujutlesin ennast prostituudiks, kelle klient on äsja surnud. Ma olen ta enda pealt ära lükanud, tema portfelli haaranud ja kavatsen sellega minema joosta. Kuidas ma käituksin? Portfell ise mind ei huvita. Ma tahan rahakotis olevat raha ja võib-olla American Expressi kaarti. Järelikult kavatsen ma portfelli kiiresti läbi sorida, sealt raha krabada ja portfelli minema visata. Aga kus seda kõike teha?
Toas oleks olnud kõige parem. Kuid mingil põhjusel ma seda ei teinud. Võib-olla ma sattusin paanikasse. Võib-olla olin šokis ja hirmul ega tahtnud muud kui tulistvalu minema saada. Nii et siis kus? Vaatasin otse üle tänava baari poole. Ilmselt ma läheksin sinna. Ilmselt sealt ma ka tulin. Aga ma ei saa portfelliga sinna sisse minna. Mu kolleegid märkaksid seda, sest suur käekott mul juba on. Litsidel on alati suured käekotid. Neil läheb oma töö pärast igasugu asju vaja. Kondoomid, massaažiõlid, võib-olla püstol või nuga, võib-olla kaardimakseterminal. Sellise koti järgi tunneb prostituuti kõige kergemini ära. Otsi naist, kes on riides, nagu läheks ta ballile, aga tal on kott, nagu sõidaks ta puhkusele.
Heitsin pilgu vasakule. Võib-olla kõnniksin ma motelli taha. Seal on vaikne ja rahulik. Kõik aknad on küll sinnapoole, kuid on öö ja ma võin arvestada, et kardinad on ees. Pöörasin vasakule ja veel kord vasakule ning jõudsin magamistubade taha puhmalisele ristkülikule, mis sirutus piki hoonet ja oli umbes kakskümmend jalga lai. Kujutlesin, kuidas ma mööda seda kiirelt edasi sammun, siis kõige pimedamas kohas seisma jään ja koti käsikaudu läbi otsin. Kujutlesin, kuidas ma leian, mida vaja, ja portfelli pimedusse heidan. Maksimaalselt kolmekümne jala kaugusele.
Seisin kohas, kus tema võinuks seista, ja mõõtsin pilguga maha veerandsõõrise sektori. See tähendas, et tuleb läbi uurida umbes sada viiskümmend ruutjalga. Maapind oli kivine ja öisest külmast peaaegu jääs. Leidsin palju asju. Leidsin ohtralt prügi, kasutatud süstlaid, hõbepaberist kräkitorusid, Buicki ilukilbi ja rularatta. Aga portfelli ma ei leidnud.
Platsi tagaservas oli plankaed. See oli umbes kuue jala kõrgune. Vinnasin ennast planguservale ja vaatasin üle. Teisel pool oli samasugune puhmaline ja kivine nelinurk. Portfelli ei olnud. Lasin ennast planguservalt alla, kõndisin edasi ja jõudsin motellikontori tagaküljele. Seal oli määrdunud jääklaasist aken, mis usutavasti avanes personali duširuumi. Akna all oli madalasse hunnikusse laotud tosinkond rikkis konditsioneeri. Need roostetasid. Neid polnud aastaid liigutatud. Läksin edasi, pöörasin ümber nurga vasakule ja jõudsin pooleldi rohtukasvanud kruusaplatsile, millel seisis suur metallist prügikonteiner. Tõstsin kaane üles. See oli kolmveerandi jagu prahti täis. Portfelli ei olnud.
Läksin üle tänava, ületasin tühja parkimisplatsi ja heitsin pilgu baarile. See oli vaikne ja kindlalt lukus. Kõik neoonreklaamid olid välja lülitatud ja peened kõverad torukesed paistsid külmad ning kustunud. Ka baaril oli oma konteiner, mis seisis siinsamas parkimisplatsil nagu mõni auto. Kuid portfelli selles ei olnud.
Sisenesin söögimajja. Seegi ikka alles tühi. Uurisin laudade ümbert põrandat ja kabiiniseinu ääristavaid pinke. Vaatasin leti taha. Seal oli pappkast mõne mahaunustatud vihmavarjuga. Kuid mitte portfelli. Vaatasin naiste tualetti. Seal ei olnud ühtki naist. Ühtki portfelli samuti mitte.
Heitsin pilgu kellale ja kõndisin tagasi baari juurde. Mul olnuks vaja seal esitada mõni silmast silma küsimus. Kuid seda ei avata enne kui kaheksa tunni pärast. Pöörasin ringi ja vaatasin üle tänava motelli poole. Valvelauas ei olnud ikka kedagi. Niisiis kõndisin tagasi Humvee juurde, just õigeks ajaks, et kuulda kutsungit 10-17. Pöördu baasi tagasi. Teatasin, et olen kutse kätte saanud, panin suure diiselmootori käima ja sõitsin Birdi tagasi. Liiklust ei olnud ja ma läbisin tee vähem kui neljakümne minutiga. Nägin, et Krameri üüriauto oli pargitud garaažiesisesse parklasse. Minu laenukabineti ees istus uus isik. Keegi kapral. Päevane vahetus. Väike tõmmu meesterahvas, kes nägi välja, nagu oleks ta Louisianast. Prantsuse verd, kindel see. Ma tunnen prantsuse päritolu alati ära.
„Teie vend helistas jälle,” ütles ta.
„Miks?”
„Ta ei jätnud mingit sõnumit.”
„Milleks see kümme-seitseteist?”
„Kolonel Garber nõuab kümme-üheksateist.”
Naeratasin. Terve elu võib ära elada, ütlemata muud kui 10-see või 10-too. Mõnikord mulle tundus, et ma juba olengi seda teinud. 10-19 tähendas kontakti tavalise või raadiotelefoni kaudu. Vähem tõsine asi kui 10-16, mis tähendas ühendust turvakanali kaudu. Kolonel Garber nõuab kümme-üheksateist tähendas seega, et Garber tahab, et sa talle helistaksid, muud midagi. Mõnes sõjaväepolitseijaoskonnas on levinud komme kõnelda inglise keeles, kuid täiesti ilmselt see jaoskond ei kuulunud nende hulka.
Astusin kabinetti ja nägin, et Krameri ülikonnakott oli seina najale toetatud ja pappkast kingade, aluspesu ja mütsiga selle kõrvale asetatud. Tema vormirõivad rippusid endiselt kolmel riidepuul. Need omakorda üksteist varjates minu riidepuurelsil. Kõndisin neist mööda oma laenatud laua juurde ja valisin Garberi numbri. Kuulasin, kuidas telefon teises otsas kutsub, ja mõtlesin, et mida mu vend minust tahab. Imestasin, et ta mu üldse üles leidis. Alles kahe ja poole päeva eest olin ma Panamas. Enne seda ei tea kus. Nii et ta oli minu leidmiseks tõsiselt vaeva näinud. Nii et asi võis oluline olla. Võtsin pliiatsi ja kirjutasin paberilipakale Joe. Ja tõmbasin kaks joont alla.
„Jah?” ütles Leon Garberi hääl mulle kõrva.
„Reacher kuuleb,” vastasin. Vaatasin seinakella. See näitas pisut üle üheksa hommikul. Lennuk, millega Kramer oleks pidanud Los Angelesse lendama, oli juba teel.
„See oli südamerabandus,” ütles Garber. „Ei mingit kahtlust.”
„Walter Reed tegutses kiiresti.”
„Ta oli kindral.”
„Aga kehva südamega.”
„Õieti küll kehvade arteritega. Raske ateroskleroos, mis põhjustas fataalse ventrikulaarse fibrillatsiooni. Nii nad igatahes ütlevad. Ja ma usun neid ka. Lõhkes ilmselt umbes sel hetkel, kui lõbutüdruk rinnahoidja ära võttis.”
„Tal ei olnud mingeid rohtusid kaasas.”
„Viga oli ilmselt diagnoosimata. See on sedasorti viga. Tunned ennast hästi, kuni tunned ennast surnult. Ja lõpuks pole seda kuidagi võimalik esile kutsuda. Kujutan ette, et fibrillatsiooni võib elektrišokiga ehk tekitada, aga ei saa tekitada neljakümne aasta vanust viga arterites.”
„Kas meil oli mure, et viimati on infarkt kunstlikult esile kutsutud?”
„Noh, KGB-l võis ju selline soov olla,” lausus Garber. „Kramer ja tema tankid on suurim konkreetne taktikaprobleem, mis punaarmeed häirib.”
„Praegu on punaarmee pilk teisele poole pööratud.”
„Vara veel öelda, kas see ka nii jääb.”
Ma ei vastanud. Telefonis valitses vaikus.
„Ma ei saa mitte kedagi teist selle loo lähedale lasta,” ütles Garber lõpuks. „Vähemalt esialgu. Sest asjaolud on sellised. Sa mõistad, eks ole?”
„Nii et..?”
„Nii et sa pead selle lese asja enda peale võtma,” lausus Garber.
„Mina? Kas ta pole mitte Saksamaal?”
„Ta on Virginias. Tuli pühadeks koju. Neil on seal maja.”
Ta ütles mulle aadressi ja ma kirjutasin selle paberilipakale, otse Joe alla tõmmatud kahe joone järele.
„Kas seal on veel keegi?” pärisin.
„Neil ei ole lapsi. Nii et ta on arvatavasti üksi.”
„Hea