Bizarre. Andrei Ivanov
Читать онлайн книгу.
ei usu oma silmi! Päris laipu! Neil pole õi … Ah! Sa vaata! Laibad! See võib ju psüühikat traumeerida! Iga laps võib teleka mängima panna ja näha – laipu!”
Ma veensin teda kähku, et need on mulaažid, nukud, vahakujud nagu Madame Tussauds’ muuseumis … jamps … kes hakkaks päris surnuid näitama …? mis sa nüüd …! Susie! Ha-haa … Ta jäi minuga kergesti nõusse, me läksime tema poole pingeid maandama … ja ma jäin tema poole … sest hommikul otsustas ta viia mind stuudiosse, et tema õpilased prooviksid mind joonistada … kuid mulle tundus miskipärast, et ta uhkustas minuga … keerutas-väänas mind, justkui oleksin ma traadist … põlv siia, käega põlve ümbert, teine käsi sinna … selg nõgusaks, Eugène, vaat nõnda … ahah …
Ma elasin temaga koos ligi kaks kuud. Susie oli väga närviline. Ta kiirustas lakkamatult kuhugi. Või mulle ainult tundus nii. Kondine, sahmerdaja. Ühmas endale nina alla, itsitas millegi üle … Kuivanud võileiva naeratus. Kärsatatud kampsunid. Värvised käed. Tema isa elas Skånes8. Miskipärast tundis ta selle üle uhkust ja tahtis tema juurde kolida.
„Ma olen väsinud … Mul on kõrini … Ma sõidan isa juurde ja jään sinna,” rääkis Susie. Isast rääkis ta nagu muinasjututegelasest, isa oli tema kangelane, isa ei olnud isegi ilmaski haige. „Ta on hoopis teistsugune inimene. Ta pole üldse selline nagu teised taanlased … Tema ei mõtle homse peale. Ei pane raha kõrvale. Ei püüa head muljet jätta, taset hoida, vastata kõrgetele standarditele ja nõnda edasi. Ta lihtsalt elab oma elu! Ta pole ei taanlane ega rootslane … Ta on eriline …”
Ma ei saanudki aru, mille poolest ta oli nii eriline ja mitte selline nagu teised taanlased; omadused, mis ta isale omistas, olid täpselt samasugused nagu enamikul taanlastel, kõik nad just püüdsidki sellised olla, seda peeti normiks. Mida rohkem ta isast rääkis, seda tüüpilisema taanlasena too mulle paistis. Kuid mul oli ükskõik. Susie isa elas mingis pooleldi mahajäetud külakeses, Bergmans familj9 kogukonnas, neid pole Skandinaavias enam alles jäänudki, sest kõik taoliste kogukondade liikmed murdusid varem või hiljem ja rikkusid vannet mitte kasutada inimkonna hüvesid – ning tõlgendades Ulf Bergmani, Põhja-Rootsis esimese sellise erakla asutaja koodeksit omatahtsi, minetasid õiguse end Bergmans familj’ks nimetada. „Sellepärast, et nad kasutavad arvuteid, ostavad televiisoreid ja muud tehnikat ega erine millegi poolest väikekodanlastest, või kui, siis ehk selle poolest, et kannavad pikki juukseid, ei käi tööl, kuulavad psühhedeelset muusikat ja kimuvad rohtu,” rääkis Susie. „Aga Ulf Bergman loobus kõigest. Isegi vett tassis jõest ja kõik tema apostlid niisamuti! Ta ei sõitnud isegi bussiga mitte. Tõelises Bergmans familj’s elatakse samamoodi, nagu elati viissada aastat tagasi! Enne auruveduri leiutamist! Nüüd ei ole selliseid kommuune peaaegu üldse alles jäänud. Sest kõik tahavad videomakki ja eriti arvutit! Võib öelda, et arvuti tappis Bergmans familj! Kuid mõned päris Bergmans familj’d on senini vastu pidanud, püsivad veel ning mu isa elab just sellises kommuunis!” Kirjelduse järgi otsustades elas ta erakuna tõelises skeedis ja isegi ei rääkinud kellegagi või peaaegu mitte kellegagi … (See üllatas mind mõneti, sest Susie juhtus paar korda talle minu juuresolekul mobiilile helistama, kuid ma hoidsin lõuad, jahvatagu mida iganes, peaasi, et sellest mingit tolku oleks.) Tema isa vagabundles mere ääres vana kiriku külje all, ta tegi tolles kirikus miskit – laulis, mängis, maalis, punus korve või kuuritsaid … Ta oli muusik, kunstnik, punuja, kuid tal polnud haridust. Tal polnud seda tarviski, sest tal oli kutsumus. Susiel ei olnud samuti mingit haridust ja ta oli ka selle üle miskipärast uhke. „Milleks mulle haridus? Milleks mulle diplom? Siin on minu diplomid!” Ning ta näitas oma maale. Niipea kui Susie kuulis sõna haridus või kui keegi rääkis tema kuuldes kellestki ja lisas tal on selline haridus!, hakkas Susie turtsuma – põlglikult nagu teismeline.
Kogu suve plaanisime me Skånesse sõitmist; ma selgitasin talle, et mul pole dokumente, ta raputas oma tuttavaid kutte, kelles leidis minuga sarnasust olevat, nõudis neilt passi … Ta sonis sellest isegi öösel, ärkas, ajas mu üles, rääkis: „Mul tuli meelde …! On üks Ulrick, kes on natuke nagu sinu moodi.” Ta süütas pilkases pimeduses suitsu ja pani edasi: „Ta on ka kuidagi selline … Luuletaja! Mõtlik ja sõnaaher … ja vaatab kõiki põlglikult! Nagu sina! Väga sinu moodi! Tuleta meelde, et ma talle helistaksin …” Sedasi võttis Susie läbi kõik oma mehed, ta tegi mind isegi nendega tuttavaks ja seletas minu kuuldes, häbi tundmata: „Eugène’il pole praegu dokumenti …” rääkis ta ja tema toon oli süüdistav, nagu oleks see olnud kogu maailma süü, et minul polnud dokumenti (küllap talle kandus edasi mu meeleolu, ta oli ikkagi kunstnik ja pidi midagi niisugust ära tabama … sest oma hingepõhjas ma nõnda just arvasingi: kogu maailm on süüdi selles, et ma kõrvuni sitas olen! kogu maailm, igatahes mitte vähem!). „See tähendab, dokument tal muidugi on, ainult mitte siin … Ta kaotas selle ära … Praegu pole aega uut teha … Ma mõtlen passi … Meil on vaja kiiremas korras sõita Skånesse mu isa juurde … Sinna ja ruttu tagasi … Eugène’ile on vaja passi … Isa ootab teda … Ta peab sõitma … Ei, isa ise ei saa tulla, sellepärast me sõidamegi … Ma siis mõtlesin: äkki sa annad meile enda oma …? Ma annan pärast tagasi … Kuidas milleks …? Sellepärast, et te olete kuratlikult sarnased!” Minuga absoluutselt mittesarnased mehed kargasid temast eemale, puiklesid, taganesid, kohmetusid, vastasid naljaga, laiutasid käsi … Kõik nad nägid välja väga vanad, lihtsalt iidvanad … nad kõik olid tublisti üle neljakümne! Sellises vanuses enam ei mängita passimänge … Neil polnud selleks jaksu – sihukesed inimvared … Haledad, kahvatud ja otsustusvõimetud … Neil olid pered, igaühel mitu peret, lapsed, laenud, korterid, autod, töökohad … Mis Eugène? Mis pass? Nalja teed, Susie? Need on ju meduusid! Kuid Susie ei teinud väljagi, hakkis hammastega õhku nagu piraaja. Pehkinud kännud vehkisid tema peale kätega ja läksid oma teed; kõik nad heitsid Susiele iganemuse varju: üksi see, et need ätid olid olnud tema armukesed (isegi kui kümme aastat tagasi), tuletas meelde Susie vanust, tema lotsis kannikaid, sinikaid mu kubemekingul …
Salajas – isegi enda eest – lootsin ma midagi … Mõtlesin kogu tee sellest, et saabun, astun sisse, püherdame, lepime ära, sõidame ikkagi Skånesse … Ma olin selle suvega hakanud millessegi uskuma … Ise ka ei tea, millesse …
Tema stuudios oli alati kohutav segadus. Ta ei koristanud kunagi; kodus oli sama lugu. Tema äril läks samuti kehvasti, ta oli kõigile võlgu, talle saadeti inkassost kirju, nudipäised vennad sikutasid läbikäiguhoovides teda käisest, kord baaris kahmas keegi tal natist kinni, hakkas midagi nõudma, suurivaevu saime lahti … Ma tundsin, et kohe-kohe satun temaga mingi supi sisse (paljast mõttest, et selle napaka pärast võidakse mind liistule tõmmata, jooksid mul jalge vahel judinad). Susie rääkis kogu aeg, et on aeg sõita Skånesse, midagi elus muuta … „See stuudio ei kõlba kuskile,” lisas ta, „kõigest sellest pole mingit tolku … See on naeruväärne raha, lihtsalt naeruväärne …”
Mind joonistasid tütarlapsed ja poisid. Ma olin sellega väga rahul. Ennekõike sellega, et olin kõigest materjal. Füüsiline objekt. Ettekääne pliiatsiga sonkimiseks. Samasugune nagu veekann, büst, topis. Nimetu. Kui nad joonistasid mind, tundsin ma, et mu keha naaseb oma kohale, mulle tekivad jälle käed, jalad, pea, ribid. Ma tundsin, et mul on varjud. Minus läksid liikvele jooned. Jooksid kriipsud. Keha. Kui lihtne! Mida oleks veel tarvis? Tudengid pingutasid. Neile polnudki midagi muud tarvis! Nad vihtusid. Sihtisid pilkudega, ammutasid minust isiksust. Hiljem ma vaatasin enda kujutisi ja nägin tundmatut inimest, kes oli haavamatu, sest tal polnud ei elulugu ega sõrmejälgi. See oli kes iganes. Ning tal olid minu nägu, mu käed, mu tätoveeringud … Imetabane anonüümsus – sellest võis ainult unistada! Ma vahtisin aknast välja ega mõelnud mitte millestki. Nad joonistasid. Katustel uitles ere päike. Linnud lendasid. Uks paukus, kuid see ei häirinud mind.
Susie armastas amfikut nuusutada ning sukeldus siis jäägitult töösse. Kui me jäime kahekesi, joonistas ta erilise joovastusega, tundide kaupa … nuusutab ja joonistab, joonistab ja vatrab: iseendast, isast, oma sõbrataridest … sõbrannadest võis ta laterdada lõputult! Kõigil neil oli mingi sõltuvus. Mõned olid ammu kõrvad pea alla pannud, teised viibisid aeg-ajalt hullaris
Rootsi provints, mis oli kuni 17. sajandi keskpaigani Taani osa.
„Bergmanite pere“ – rts k, hipiliikumine Põhjamaades, mida iseloomustab radikaalne asketism ja vabatahtlik eraklus ning mis paljuski meenutab munklust; sai alguse Lapimaal 1960. aastate keskel.