Kui sul oleks võimalus saata kiri oma nooremale minale, näiteks sellele, kes sa olid keskkooli lõpus – mida talle ütleksid, mida soovitaksid, mille eest hoiataksid?

      Ja kas poetaksid nüüd, palju kogenud ja saavutanud inimesena, talle oma edu valemi? Et tema – sina – saaks astuda sirget, okasteta rada, mis viiks liigseid küsimusi esitamata otseteed pidi õnne tippu? Ei, sa ei tahaks avastamisrõõmu röövida, ei tahaks ta elu lihtsamaks muuta, sest inimeseks olemise väljakutse ja mõnu seisneb oma võimaluste üles leidmises, nuputamises, proovimises, eksimises, kukkumises, püsti tõusmises, edasi rühkimises, soodsa juhuse ära tundmises, õppimises…

      Suurem osa inimesi hakkab umbes hilisteismelisena tõsisemalt mõtlema, mida kingituseks saadud ainukordse eluga siis õigupoolest pihta hakata. Vanuses 16–18 areneb nooruk punkti, mida võiks nimetada Tiit Pääsukese sõnadega: sa oled oma tuleviku algusesse jõudnud. Selleks vanuseks on üht-teist enda kohta juba selgunud: millegi eest oled kiita saanud, mõnes asjas aga klassikaaslastele alla jäänud, leiad tegevusi, mis haaravad su endasse, teisi aga teed vastumeelselt ning need tunduvad ajaraiskamisena. Andrei Korobeinik ütlebki kirjas iseendale, et tema „suurimad ajaraiskamised olid seotud igavate asjadega, mis ei pakkunud mulle grammigi huvi – kui ma tegelenuksin rohkem sellega, mis mulle meeldib, oleksin elus kaugemale jõudnud.”

      Oma koha otsimisel käib kõva trügimine – õigus iseendana elus läbi lüüa tuleb kätte võidelda. See võitlus ei käi aga kellegi teisega nii kirglikult kui iseendaga. Aga mis mina õigupoolest olen – kas geenid, kasvatus või keskkond, kuhu mul oli õnn sündida? Õnne valem sünnib siis, kui need muutujad endale sobivasti õigesse vahekorda seada.

      Meediamees Andres Maimik soovitab mitte usaldada oma geene: „Liiga palju siin elus on õpitav. Sa saad muutuda teiseks inimeseks, kui Sa seda tahad.” Ettevõtja Tiit Pruuli peab oluliseks enesekindlust: „Kui pole enesekindlust, hakkad tegema vigu ka lihtsates seisudes. Käid etturiga, kui peaks ratsuga tuld andma, hiilid vankriga mänguväljaku ääres, kui tuleks julgelt odaga rünnata lippu keskväljal.”

      Psühhiaater Airi Värnik aga ütleb, et tema on oma parimad valikud – enesekindlalt – teinud „mitte ratsionaalselt kaalutledes, et mis oleks (sotsiaalselt) õige või mis oleks tasuv, vaid intuitsioonist lähtuvalt, kõhutunde järgi”. Ajakirjanik Mihkel Kärmas seevastu ei soovita juhusele lootma jääda: „Kui soovid ükskõik kus läbi lüüa, siis peab seda esiteks tahtma ja teiseks selle nimel pingutama.”

      Kirjanik jumala armust, Viivi Luik, mõistis varakult, „et ennast teostada, peab kogu mu elu olema allutatud ainult ühele eesmärgile, nagu kuul rauas”.

      Ka vibust välja lastud noole teel seisab palju ootamatusi, mille eest ei saa end kaitsta või kuidagi ette valmistada – mõned saatuselöögid lihtsalt tuleb ära taluda. Lauri Leesi näiteks arvab, et inimene ei saa oma saatust suunata-muuta. „Ükskõik kui õigesti Sa oma elu ka ei elaks, võid Sa ühel hetkel ennast ikkagi leida murtud mastiga purjekana tormisel merel, kus ei vilgu ükski majakas ega ulatu Sinuni meeleheitel sõprade loobitud päästerõngad,” teab ka Astrid Kannel.

      Just sel hetkel kostab sinuni su enda julgustav hääl tulevikust: sa ujud välja! „Kui see raske päev kätte jõuab, siis meenuta, mida ma sulle praegu ütlen – sa saad sellest üle, sest sa oled tugevam, kui arvad, ning su kõrval on su pere. Sa õpid uuesti elama, naeratama ja rõõmu tundma ning ükskord jõuab kätte päev, kui Sa naerad südamest ja tunnistad, et oled õnnelik,” ütleb diplomaat Marina Kaljurand.

      Sõnal „saatuslik” on samavõrra ka positiivne tähendus. Ratastoolitantsija Tiia Järvpõld ütleb, et „elus on paljugi ette määratud. See, mis peab tulema, tulebki. Vahetevahel suure-suure ringiga, mõnikord üllatava imena.” Imedesse uskumise võime kuulub kohe kindlasti universaalsesse edu ja õnne retsepti.

      Ka laulja Lea Liitmaa on kogenud, et raskuste seljatamine pakub siirast rõõmu ning just see „ongi üks tähtsamatest õppetundidest”.

      Inimene ei ela üksi oma eesmärkidega kirgastatud maailmas, teda ümbritsevad teised inimesed. Sinu inimesed ongi su eduloo sambad, leiab gurmaan Dimitri Demjanov, Euroopa kohtunik Julia Laffranque nimetab neid oma „kõige tähtsamateks inimesteks”.

      Mõnelt kaasteeliselt saad jõudu ja inspiratsiooni, teised osutuvad parajaks katsumuseks – õppetund seegi. „Oluline, et oskaksid need valusamad õppetunnid ikka enda kasuks tööle panna. Pole paha mõte ka teiste vigadest õppida, hoiad sellega aega kokku ja palju muhke jääb saamata,” leiab moekunstnik Reet Aus.

      Alati isepäine Eve Pärnaste julgustab jääma iseendaks: „Ei ole vaja lasta kellelgi endale pähe istuda ja teha midagi haledusest tema vastu, anda järele kellegi soovidele või niisama kaasa lohiseda – see on kõige kindlam tee iseenda kaotamiseks.” Muusik Jaagup Kreem soovitab iga uue moevooluga mitte kaasa joosta: „Jää oma liistude juurde ja Sul jätkub sõpru ja publikut kauemaks, kui eales arvata oskad.” Sama seisukohta jagab ka IT-ettevõtja Sten Tamkivi: „Olla oma sõiduvahendi leiutaja ja olla see, kelle eeskujul sinna peale ronitakse.”

      Ehk teisisõnu: tee, mis sa teed, aga „tee seda, mida sa armastad, südame ja kirega” (jalgpallur Mart Poom).

      Selles raamatus avaldavad oma mõtteid kakskümmend Eestis tuntud ja tähelepanuväärset isiksust. Suur tänu neile julguse ja vaeva eest võtta kirjutamiseks aeg maha ning pöörata pilk ühtaegu nii kaugesse minevikku kui ka sügavale iseendasse. Endale kirja kirjutamine on tuntud võte psühhoteraapiast. See pole sugugi lihtne ülesanne, proovige järele. Tasuks ootab teid üllatav kohtumine noore, plaanidest ja ideedest pakatava vahva tegelasega, kes usub maailma. Teid ehk üllatab, et see tegelane teis pole kuhugi kadunud, vaid hoiab ikka vapralt kätt teie salajasematel ja pöörasematel unistustel ega lase neil rooste minna.

      AIRI VÄRNIK, PSÜHHIAATER

      Airi Värnik (sündinud 26. oktoobril 1939) lõpetas Tartu 3. Keskkooli 1958. aastal kuldmedaliga. Tartu Ülikooli raviosakonnas õppides langes ta valik psühhiaatriale – seda valikut ei ole ta kunagi kahetsenud. Airi Värnik töötas Jämejala, Tartu ja Tallinna psühhiaatriakliinikutes 25 aastat, siis sooritas omamoodi kannapöörde – asutas eraõigusliku Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi. Haigete ravimise asemel keskendus ta suuremale pildile: ühiskonna vaimse tervise propageerimisele.

      Professor Värnik on avaldanud suurel hulgal artikleid, juhendanud teadustöid ja pälvinud hulganisti teaduspreemiaid ja tunnustusi.

      Kui noor arstitudeng tahtis mõista, mis toimub inimese peas, siis nüüd ta mõistab, et inimene on tervik – vaim on seotud kehaga, keha on seotud keskkonnaga, kõik inimesed on omavahel seotud ning saavad üksteist aidata.

      MU ARMAS TAASKEHASTUNUD AIRI!

      Mulle pakutud võimalus Sinuga vestelda tekitas algul rõõmsa elevuse, siis kohmetuse ja nüüd, kui sulepea juba tindipotti kastetud, täieliku segaduse mõtetes ja tunnetes. Kuid kiusatus uskuda, et poole sajandi distants kogemust ei devalveeri, peibutab jätkama. Palun heida pilk mu kirjaridadele, kui mahti saad, võta, mis tundub asine. Minu põhiline sõnum on – usalda iseennast, muu on pinnavirvendus.

      Vaatan Sinu peale Su kaheksateistkümnendal sünnipäeval: ilus, kuid Sa ise ei tea seda, liiga pikk (võib-olla tänapäeva jaoks enam mitte), liiga tagasihoidlik, kuigi kooli priimus, Sa ei taju veel seda skorpioni jõudu, mis sinu sees paisub, kuigi oled juba treeninud passiivset vastupanu seoses pioneerluse ja komsomoli ahistustega, kuid samas lasknud võitluseta, raskelt kannatades lahti oma elu armastusest. Sa tahad laulda ja tantsida ja pilli mängida ja teedki seda, kuid sordiini all, sest Sa ei ole kindel, et Maa Sinu jalge all on Sinu päriskodu, mistõttu külalisena võid Sa endale lubada ainult seda, mis on sobiv ega häiri kedagi.

      Armastava, vist konservatiivse kolme põlvkonna perekonna rüpes on

---

Скачать книгу