Kiri iseendale. Mida ma tean nüüd. Eesti Ekspressi Raamat. Tiina Jõgeda
Читать онлайн книгу.
kus inimeste kahe-, kolme- jne palgelisus ja elu kogu vikerkaarevärvides ilmsiks tuli.
Kaheksateist, valikute aeg… Ära arva, et valikuvabadus on totaalne. Raamid on ette antud kasvõi sellega, et meie veregrupp Sinuga on null reesusnegatiivne, tähendab – universaalne doonor. Arsti kutse sobis sellega, kuigi arhitektuur oli unistustes. Võib-olla Sina realiseerid selle läbi kolme põlvkonna jooksnud unistuse?
Aga nüüd tuleb see, millepärast seda kirja üldse tasus kirjutada. Niisiis tea, et oma parimad valikud olen ma teinud mitte ratsionaalselt kaalutledes, et mis oleks (sotsiaalselt) õige või mis oleks tasuv, vaid intuitsioonist lähtuvalt, kõhutunde järgi. Õnnistan seda „mõttetust”, mis mind arstiõppes kohe psühhiaatria poole tõmbas, õnnistan seda, kui ma kõrgema kategooria psühhiaatrina (kolleegide arvates lauslollusena) jätsin kindla palgatöö ja asutasin 1992. aastal eraõigusliku (!) suitsidoloogia (!) instituudi, mida ei osatud isegi kuidagi registreerida, kuid mille baasilt ma sain aastate möödudes kutse Stockholmi Kuningliku Instituudi doktorantuuri ja hiljem professuuri. Ma õnnistan ka seda, et ma äsja asutasin Tervisekliiniku, mis kogu mu akadeemilist karjääri läbiva teaduspõhisuse kui ainuõige printsiibi teisejärguliseks muudab.
Ma tahan sellega öelda: mõtle suurelt ja kartmatult ja omakasupüüdmatult. Intuitsioon ütleb, kas ja millal mõte reaalsuseks muuta. Siis Sulle antakse, ole vaid ärkvel. Usalda oma kuuendat meelt, intuitsioon seob ettearvamatult kokku allhoovused, kindlustab õige kulgemise, ka kannapöörded, ja moodustab meelepärase terviku. Usk ja pühendumus tõmbavad ligi fantastilisi mõttekaaslasi, kellega koos teel olla on nauding!
Lähisuhted kavaleridega – keeruline teema. Pole vähimatki kahtlust, et keemia inimeste vahel on olemas. Ma ei tea, kas keemial on pikka iga. Ma ei ole söandanud keemiat järgida enamaks kui mõneks tantsuõhtuks või kohtinguks, kartsin haavata saada, esimese armastuse haav ei kasvanudki kinni. Abielu kui armastus või kui tehing või kui see, mis on kombeks või kui pühitsetud liit? Liiga palju muutujaid… Üht ma siiki tõden, olgu postmodernism kui ahvatlev tahes, elu põhieesmärk on olnud universaalselt lihtne, seejuures moraalselt kohustuslik – elu edasi kanda ja püüda seda teha võimalikult kvaliteetselt. Partneri valik eostamiseks ja laste kasvatamiseks on nii tähtis otsus, et siin tuleb rakendada nii intuitsiooni kui mõistust.
Hüvasti, Airi, õnn kaasa, võib-olla kunagi kusagil ma tunnen Sind ära!
Siiralt Sinu Airi
ANDREI KOROBEINIK, IT-ETTEVÕTJA
Andrei Korobeinik (sündinud 5. novembril 1980) on populaarse noorte internetiportaali Rate.ee looja ja kohtingusaidi Flirtic idee autor ja üks asutajaist.
Aastal 2002 asutas ta Rate.ee, mille kasvatas rahvusvaheliseks äriks ning mille Eesti osa ta EMT-le maha müüs. „Tegelikult on Rate’i eluiga olnud Eestis ootamatult pikk, täpselt kümme aastat, mis on internetiäri jaoks väga kõrge vanus. Arvestasin omal ajal, et viis aastat on väga hea saavutus,” ütleb ta. Ta osaleb ka ettevõtluskonkursi „Ajujaht” žüriis, teeb Kukus raadiosaadet Restart ning on riigikogu liige, samuti tunnevad televaatajad teda nutika mälumängurina. „Eesti peab olema kaasaegne riik, mis pakub igale kodanikule võimaluse jõuda oma eesmärkideni ja olla eluga rahul. Me ei ole veel seal, palju on võimalik teha paremini.”
TERE, ANDREI!
Millalgi põhikooli lõpus pidid Sa kirjutama lühikese kirjandi enda tulevikust. Väga tõsiselt Sa seda ülesannet toona ei võtnud. Kirjeldasid muuhulgas, kuidas asutasid Eesti edukaima internetifirma, müüsid selle maha, kandideerisid Balti ühendriikide presidendiks ja kaotades olid sunnitud emigreeruma Austraaliasse, kus veetsid pensioniea jaanalinde kasvatades. Nüüd on mul vastupidine ülesanne – saata kiri minevikku. See pole ausalt öeldes tuleviku ennustamisega võrreldes sugugi nii põnev. Ma tunnen Sind üsna hästi ja tean, et aktsiakursse või sarnaseid asju saata ei ole mõtet – Sinu arvates oleks see ebaviisakas, sama, mis filmi intriigi avalikustamine enne filmi vaatamist. Mida ma siis Sulle ütlen? Täna olen ma 33 aastat vana, Sina oled 17 ja lõpetad kohe kooli. Olen Sinust pea kaks korda kauem elanud, kuid need aastad polnudki väga pikk aeg. Need samad tüübid pildi peal on ka täna täiesti äratuntavad. Ka mina pole vahepeal eriti muutunud – mulle meeldivad samad raamatud, sama toit ja enam-vähem sama muusika. Seda pilti vaadates jõuan järeldusele, et oskan ehk natuke paremini riietuda, teksti lugedes aga tundub, et kirjutada oskad Sina paremini. Vigu olen ma vahepeal piisavalt teinud, kuid kõik need vead on üsna subjektiivsed. Mõnikord oled kindel, et said just järjekordse jamaga hakkama, kuid mõne aasta pärast selgub hoopis, et tegemist oli üligeniaalse otsusega. Kõige suurem viga, mida elus teha saab, on investeerida enda aega valesti. Minu suurimad ajaraiskamised olid seotud igavate asjadega, mis ei pakkunud mulle grammigi huvi. Kui ma oleksin tegelenud rohkem sellega, mis mulle meeldib, oleksin ma elus kaugemale jõudnud. Või siis mitte, aga vähemalt protsess oleks mõnusam. 16 aastat tagasi tundus Sulle, et protsess on tulemusest tähtsam. See, muide, teeb elu mingis mõttes keerulisemaks – unistuste asemel on lühiajalised eesmärgid ja ennast motiveerida on raske. Samas aitab see leida mängu ilu igalt poolt, ka sealt, kust seda esmapilgul ei paista – nii kalatehase konveieri taga koolivaheajal tööd tehes, kui ka jaanalinde kasvatades (piltlikult öeldes). Kokkuvõttes tundub, et Sa saad hakkama ilma minu juhtnöörideta. Nagu minagi omal ajal.
ANDRES MAIMIK, FILMILAVASTAJA
Andres Maimiku (sündinud 8. veebruaril 1970, noorpõlvepildil koos väikevend Urmasega) sotsiaalkriitilist käekirja tuntakse alates saatest „Esto TV”, mille must huumor ja poliitiline satiir mõnegi vaataja jaoks üle võlli käis. Tema dokumentalistika („Päkapikudisko”, „Vali kord”, „Müümise kunst”, „Kuku: mina jään ellu”, „Umbkotid” jt) on samavõrra terav ja tundlik kui tema ühiskonnakriitilised esseed kirjutavas meedias.
Maimikule meeldib dokumentaalfilme teha ja ta tahab seda liini jätkata. Paraku on tihti nii, et „sa ei tee seda, mida sa tahad, vaid teed seda, mida sul on võimalik teha”. Kõige parema meelega tahaks ta aga „ise luua oma rutiini, mille järgi elada. Nagu Ingmar Bergman või nagu Jaan Tätte. Elad oma saarel, lööd laptop’i lahti ja vaatad, kuidas raha pangaarvele pudeneb”, kuid tal õnnestub see harva. „Sõidan Setumaale maamajja, aga probleemid jõuavad ka sinna järele.”
Hei, kuule noormees! Sina seal! Sina jah, Maimik. Oi kui hea Sa välja näed! Blond ja sale ja sire – täitsa roogitav rääbis. Ma tean, Sinu ilusa sirge antiikrooma nina lõid venelased lömmi, aga ära muretse, naistele meeldivadki vorpe täis poksijanäod, tegudemehed. Tead, ma ei tahaks Sulle lihtsalt külge kleepida, lihtsalt paar mõtet tahavad jagamist. Sa võid mind kohe perse saata, aga ma tean, et Sa ei tee seda. Vanainimese vastu peab viisakas olema. Ma näen, et Sa ei oska oma kehaga veel toime tulla – käed ja jalad lendlevad tuules ringi nagu veskitiivad, kõnnid taarudes ja põrkad kokku liiklusmärkidega (see viga jääb terveks eluks külge), inimestele kõneledes otsa ei vaata. Sa käid ringi tädi Viiu mantlist ümberõmmeldud eblakas jakis ja kannad rinnus võltssafiiridest prossi, mõeldes, et oled tõsine „uusromantik”. Alles aastaid hiljem selgub, et koolikaaslased peavad Sind krooniliseks veidrikuks. Kui tüdrukud lähistele satuvad, siis a) hakkad praalima, b) hakkad kokutama või c) mõlemat korraga. Aga see on kõik parandatav. Noh nii, aegamisi ja jõudumööda. Mees õpib kasutama oma keha, õpib talitsema kehakeemiat, õpib eritama õigeid signaale. Kui Sul on elukogemusi, kui Sul on käitumiskoodide invariandid, pole midagi lihtsamat kui teeselda enesekindlust. No kes tahab, hammustab läbi, aga mis siis. Kogu suhtlus ongi ju üks rollimäng. Ma tean, et Sul on väike alakas: Sul on terve elu ees, aga ei ühtegi