Soomaa loomajutud. Edu Kuill
Читать онлайн книгу.
tungisid nagu püssikuulid? ”Oh sa…!” kirus Kusti vaikselt. “Kui nüüd valama kukub, saab mu uhke tulekuningas märjaks ja siis ei tule sealt sutsugi, paugust rääkimata.”
Vana August tõstis püssi hargilt, lasi luku alla ja pani relva enda kõrvale rõugu sisemusse püsti. Kui nüüd karu tuleb, võib püssi sättimisega aega minna ja peab käe pealt kohe laskma, aga pole parata.
Kerge tuuleõhk keerutas rõukude vahelt läbi ja tõi sinna raipehaisu.
“See on hea,” mõtles mees. “Tähendab, et tuul on metsa poolt.”
Oli juba nii hämar, et tunnuskoht, kus karu peibutis pidi asuma, ei paistnud enam. Aga Kusti teadis suunda. “Kur… kuradi pimedus,“ tahtis mees öelda. Aga ei tohi ju Kurja välja kutsuda, nii võib Vana Tühi tullagi ja kogu jahi tühja ajada. Jäi loota ainult enda hea vaistu ja kuulmise peale. Ehk on Taevataat armuline, välgatab välguvalgust või kumab kuukulda pilvede vahelt.
Tsap, tsapp, tsappp… ja rohkem ei midagi, õnneks! Kusti keeras plaskul korgi pealt ja lasi tubli lonksu. Kohe lõid meeled erksamaks.
“Ah kui mõnus,” muheles mees ja pühkis peoga habet. Teritas kõrvu. Vedas metslooma kombel ninaga õhku. Sinna oli nüüd segatud nii vett kui mett, äikest ja päikest. Lähenev vihm andis vee hõngu, päeval päikeses praadinud vili, metsamarjad ning õitsema puhkev kanarbik meelõhna. Äike annab õhule omamoodi värskust.
Sirtsude sirinast oli vanal Augustil tunne, nagu pöörleks ümber tema pea nähtamatu särisev võlupärg. Kange häda ajas mehe rõugu alt välja.
“Ongi aeg jalgu sirutada,” mõtles Kusti. “Ega enne keskööd või hommikust päikesetõusu niikuinii midagi ei juhtu.”
Täna oli siiski eriliselt müstiline õhtu ja tõotas tulla veel salapärasem öö. August komberdas kangetel jalgadel mitu kärbise vahet eemale. Ei võinud ju oma varitsuspaiga lähedale inimese haisu juurde tekitada. Kuu kahvatu valgus kumas kuskilt lõunataevast pilvede vahelt ja nii oli kergelt silmaga tajuda rõukude siluette. Mees kraapis kannaga maad ja soristas tekkinud lohku, siis lükkas saapaninaga tuhkja mulla sinna peale tagasi. Nii käituvad ka varitsusjahti pidavad metsloomad.
Kauge välgusähvatus lõi momendiks kogu ümbruskonna nähtavaks. Tume kogu metsaservas? Oli see nüüd lihtsalt vari või siiski loom? Seda ei jõudnud mees märgata. Korraga muutus ta hiilivaks kassiks või ilveseks. Süda pumpas ihuliikmetesse verd nii hoogsalt, et surin taga. Kusti puges oma varitsuspaika.
Välgusähvatused oleksid nagu tihedamaks muutunud. Mees kuulatas. Jääks nüüd sirtsud ometi vait, aga kus sa sellega. Suures äikese-eelses vaikuses võimendus see nõiduslik saagiv heli veelgi. Mees rüüpas plaskust lonksu ja keskendus metsaservale, et juhusliku välgusähvatuse valgel seal midagi märgata. Mähkis sõrmed ümber püssitoru ja teise käe pani jahinoa pidemele.
Miski oleks nagu asetanud mehe ajas ja ruumis teise kohta. Kogu küpseva looduse mõdu segunes mehe enda plasku joogiga ja keerles tema meeltes ja soontes. Kustit valdas samasugune tunne kui varakevadel, mil ta oli läbi järvejää vajunud. Madis oli ta Kuusiku Kadri nõiaonni vedanud, kus ta palavikus ja Kadri rohtude uimas maa ja taeva vahel hõljus.
Imelik naine oli see Kuusiku Kadri. Elas külast eraldi kuusikus, keetis seal oma rohtusid ja inimesed käisid tema juures tõvede korral abi otsimas. Keegi ei teadnud, kui vana ta on ja käisid jutud, et ta polegi ei naine ega mees. Nüüd Kusti teadis, kuidas Kadriga lood on, aga ta oli lubanud vaikida ja seda ta tegi. Mitte sellepärast, et Kadri võis needuse peale panna ega seetõttu, et ta oli päästnud ta surmasuust, aga Kusti teadis ja tundis nüüd teda kui päris naist.
Kui mehed mõdu jõid ja põletatud viina rüüpasid ja jutt naiste peale läks, kus igaüks oma vägitegudega hooples, jäi Kusti alati vait. Juhtus veel keegi kuskil Kusti käest Kadri kohta küsima, lõi too alati käega ja viis jutu hoopis mujale või kõndis eemale. Mehed mõmisesid omavahel, et Kadri on Kusti ära teind. Võibolla oligi. Kustil oli sellest ainult parem. Ta tundis ennast alati hästi, kui Kadri peale mõtles. Ta käis ka päris tihti Kadri juures õitsil, kui tundis, et tervis pole päris hea või kui naisterahva järele vajadus tuli.
Kadri jagas Kustiga oma väge. Ei saanud Kustigi õieti aru, mis see oli. Kadri oli talle seletanud küll, aga Kusti mehemõistus seda päriselt kinni ei võtnud. Naise hütis valdas meest mingi imelik tundmus. Seal oleksid nagu ristunud kõik metsloomade rajad. Sinna oleks justkui kinnitunud vikerkaare ots, voolanuks läbi vulisev metsaoja, õitsenud kogu metsa taimed ja laulnud kogu laane linnud. Puudki oleks nagu Kadri hüti kohal latvupidi koos olnud. Äike peksis laanes puid pilbasteks, aga sinna metsatukka, kus naine elas, ei löönud ta kunagi. Ometi olid seal laane kõige kõrgemad puuhiiglased.
Kui vana August palavikus vaevles, oli naine ta alasti kiskunud, võidnud igasugu salvide ja rohtudega. Siis ka ennast paljaks võtnud, mehe kõrvale heitnud, mõlemad nahkadega katnud ja Kustist kogu ta meheliku väe oma üsaga välja imenud. Hommikuks oli mees terve. Higist läbimärg, nõrk ja jõuetu, aga nagu uuesti sündinud.
Öösel nägi Kusti leetule ja küünla valgel, nagu läbi udu enda kohale kummarduvat Kadrit, kui see teda pehme palakaga kuivatas. Naine oli ebatavaliselt karvane. Jalge vahel oli tohutu puhmas nagu kadakapõõsas, mis kasvas sealt kõhtu mööda üles, rindade vahelt läbi. Tissid olid nagu noorel naisel, ilusad ja tugevad, aga ümberringi mustade udemetega kaetud. Kintsude siseküljed olid paljad, aga väljast ja pealt karvased, sääred ja käsivarred samuti. Mõni ime siis, et ta mehi häbenes.
Külas vahel räägiti, et tal olevat ikka peigmees ka olnud, aga lapsi ta ei saanud ja ühel jahilkäigul oli karu noormehe lõhki kiskunud.
Nii ta seal metsas elas, ihuüksi, teistest eraldi. Kadriga suheldi siis, kui oli mõnd rohtu tarvis. Vastutasuks viidi toidupoolist või midagi muud tarvilikku.
Kadrit kardeti ja austati üheaegselt. Mingi salapära ja lumm saatis seda naist igal sammul. Kuigi ta polnud kellelegi kurja teinud, pigem inimesi aidanud ja tõvesid ning hädasid eemale peletanud, haiged loomadki terveks ravinud, hoiti temast eemale. Naisele paistis see isegi meeldivat, ta sai segamatult toimetada omi asju.
Kus ta oli neid tarkusi ja oskusi õppinud, ei teadnud keegi. Ju mingi nõiavägi tal sees on, arvas külarahvas ja sama meelt olid ka mõisainimesed. Üks mõisateenija oli salamisi Kadri juures käinud rohtu otsimas ja nõu küsimas, kui neil seal üks laps haige oli. Nende oma saksa tohter polnud põngerjale erilist elulootust andnud, aga naise metsarohud aitasid. Eks susin-sosin-jutud jõudsid mõisahärra kõrvugi ja nii ei püütud sealtpooltki Kadrit enam taga kiusata.
Sellised soojad mõtted koos uimastava märjukesega olid Kusti peagi lämbeks muutnud nagu vihma- ja äikeseootel augustiöö. Nüüd lõid hirm ja viha mehe pea selgemaks ja vere kuumemaks. Sõrmed surusid kramplikult jahipussi käepidet. Mees tõmbas pikkamööda noa tupest, tehes küünarnukiga enda kõrval ruumi. Veel natuke. Karu oli kaerakärbise tassimisega nii ametis, et see rõugu sees liikumine ei paistnud teda häirivat.
Kusti keskendus kõigi oma meeltega jahinoale. Surve järgi, mida ta enda ümber tundis, pidi karu kõht otse tema ees olema. Mees võttis kogu oma jõu kokku ja torkas, vajutades nuga tera lõikamise suunas. Kostus kohutav röögatus, mis pääses valla ehmatanud looma kõrist. Veidi nõrgemalt käratas looma taguots ja päästis valla kuuldava pasarahe.
Kusti virutati koos kaerakärbisega vastu maad. Loom eemaldus rämedalt mörisedes metsa poole. Ega see nii ei jää, taipas vana tark jahimees. Põlved värisesid ja jalad ei tahtnud sõna kuulata. Kusti ukerdas käpakil, verine nuga kõvasti pihku surutud, rõuguriismete alt välja. Vaba käega põhus sobrades leidis ta relva. Mees komberdas nüüd juba püssipärale toetudes järgmise lähema rõugu alla, mida silm välgusähvatuses seletas.
Karu mauras ja rapsis metsaservas hirmsas raevus. Välguvalgel nägi jahimees, kuidas karu paraja kuuse koos juurtega maast välja rebis. Kusti surus end järgmise rõugu sisemusse, mis oli sündmuspaigast veidi eemal. Hirmuhigist muutus mees üleni märjaks.
Jälle lahvatas välk ja Kusti nägi, kuidas karu pühkis kuusega äiates oma teelt ühe ettejäänud rõugu. Pimedas kobas mees relva. Karu lähenes mörisedes