Armastada ja uskuda. Marian Lester
Читать онлайн книгу.
peatükk
JAH, MINEVIK KAMMITSEB meid sageli kõvasti ega taha lahti lasta, aga tuleb leida endas jõudu uus lehekülg pöörata ning olevikus elada. Ja tulevikus. Mina suutsin seda, ja suudad ka sina.
Juba mitu päeva järjest kallas pidevalt vihma. See uhtus tee ära. Mägedest voolasid alla kollakad pulbitsevad ojakesed, mis meenutasid vahule löödud munavalget. Linnud peitusid puude lehtede alla, lilled langesid longu. Mets mühises tuule käes.
Külmad vihmaveenired peksid vastu naise nägu, juuksed said märjaks ja soengust, mille ta oli teinud võõrastemaja juuksurisalongis enne ärasõitu Fort Williamsist, oli jäänud vaid mälestus.
Claire haaras raske metallvärava varbadest kinni ning püüdis kogu jõudu pingutades seda avada. Tekitanud vaevaliselt paari sentimeetri laiuse prao, püüdis ta kangelaslikke jõupingutusi tehes seda laiendada, surudes rasketele väravapooltele. Tema üks jalg vajus pahkluuni veeloiku, veel veidi – ja Claire oleks ka ise sinna plärtsatanud, kui ta poleks väravast kõvasti kinni hoidnud. Üha enam ärritudes tundis Claire, kuidas täitusid veega tema kallid ja mugavad madala kontsaga libikud, kuidas said märjaks golfipüksid ning nende pehmest villasest riidest käänised.
Jah, aeg selle jumala poolt unustatud, kõrgel mägedes asuva koha külastamiseks oli ebasoodsalt valitud. Võõrastemaja Kuninganna Maria, kuhu naine oli pärast pikka teekonda ööbima ja puhkama jäänud, omanikud, elatanud abielupaar, olid teda hoiatanud, et tulemas on äge sadu ning äike ja mägitee võib ohtlikuks muutuda. Claire aga lootis, et kõik läheb hästi ning otsustas siiski teele asuda. Ta lihtsalt ei suutnud enam kauem oodata.
Kõuekärgatused naise pea kohal panid taeva vappuma, välgusähvatused nagu raevunud piksejumala Zeusi nooled läbistasid raskeid madalaid pilvi, valgustades mõneks hetkeks maad läbitungiva, teispoolsusliku valgusega. Claire tõmbus kössi, mitte külmast ega ka mitte hirmust. Käed ei kuulanud sõna, libisesid märjal raual ja see ülesannet ei kergendanud. Neetud värav oli kinni kiilunud, aga see tuleb maksku mis maksab avada, et ta saaks sisse minna ning leida varju vihma ja tuule eest.
Claire’i endine abikaasa oli saanud selle valduse päranduseks oma vanaisalt, kes oli teeninud kohaliku lordi juures metsnikuna. Lordi loss asus Bruce’i jutu järgi siit umbes viie miili kaugusel põhjas.
Kui Bruce oli ära, oli Claire kõik need viis aastat korralikult makse maksnud, et kohalikel võimudel ei tekiks mingeid pretensioone.
Kui nad olid abielus, oli Bruce selle koha ilust naisele palju kõnelnud. Elades koos vanematega Edinburghis, oli mees siia sageli kalastama, jahti pidama või lihtsalt suure linna askeldustest puhkama sõitnud. Bruce’i vanaisa suri umbes kümme aastat tagasi, pärandades mõisa pojapojale. Bruce oli lubanud tulla Claire’iga siia puhkama, aga juhtus see, mis juhtus, ja nii ei õnnestunudki neil siin kahekesi koos olla.
Nüüd on ta aga kohal. Claire ei kavatsenudki siia sõita, aga pärast seda, kui ta oli leidnud ning läbi lugenud isa päeviku, mõistis ta, et see on ainuõige otsus, ning ta asus kohe teele. Sõitnud peaaegu ilma puhkuseta umbes kümme tundi, oli ta hilja õhtul Fort Williamsisse jõudnud. Veetnud öö võõrastemajas ja uurinud välja tee Pines’i – selline oli Bruce’i mõisa nimi –, hakkas naine halvast ilmast hoolimata kohe sinna sõitma.
Veel paar minutit värava kallal pusinud, nõjatus läbimärg ning jõuetu Claire väsinult selle najale. Ta oli alati oma hapra kehaehituse ja väikese kasvu üle uhkust tundnud, seda eriti siis, kui Bruce oli teda nende abielu õnnelikul perioodil oma graatsiliseks kassikeseks kutsunud. Praegu aga tundis ta isegi kahetsust, et pole suur ja tugev nagu mõni keldi sõjakas naine, kes suudaks ühe käeliigutusega selle neetud värava avada. Aga kus sa sellega! Teda valdas täielik apaatia. Arvatavasti oli selle põhjuseks halb ilm ning väsimus.
Äkki oli kuulda ebamäärast müra. Claire tõstis pea ning muutus tusaseks, nähes vaid vihmast märga teed, mis lookles musta lindina tiheda männisalu vahel. Seda teed mööda oli ta siia sõitnud, kuid arusaamatu müra ei tulnud sealt. Müra muutus selgemaks ja kostis kusagilt eestpoolt, mõisa poolt. Mõne hetke pärast oli selge, et müriseb auto. Väravale nõjatudes hakkas Claire üksisilmi jälgima teed, mis kadus temast umbes kümne meetri kaugusel puude vahel käänaku taha. Järsku kihutas käänaku tagant välja must porine maastur. Juht pidurdas järsult, tekitades auto ümber suure poripritsmete pilve. Claire jäi tulnukat hämmeldunult vaatama.
Läbi vihmaloori ja udutortide silmas naine pikakasvulist, pikkade juustega karmivõitu meest, kes hüppas, jahipüss vasakus käes, autokabiinist välja. Ta ei tundnud seda raskel sammul tema poole astuvat meest ära, kuid millegi tuttavliku tajumine pigistas ärevalt naise südant. Mehe olek näitas selgelt, et ta on maruvihane. Tuulele ja vihmale vaatamata lahti nööbitud must vihmamantel laperdas raevukalt tema musklis jalgade ümber. Otsustaval ja kindlal sammul astus mees üha lähemale ja lähemale. Oli kuulda, kuidas lirtsub pori tema kummisaabaste taldade all.
Claire heitis mehele ehmunud pilgu. Teksad istusid tal jalas nagu valatult, rõhutades mehelikku jõudu ning figuuri. Rõivaste all oli aimatav lame vetruv kõht, kõva nagu kivi; musklis rind, millel pinguldus pleekinud šoti riidest ruuduline särk; vihmamantel mehe laiadel õlgadel ähvardas õmblustest käriseda. Hinge kinni hoides vaatas Claire tema tugevat kaela ja karvakasvanud lõuga. Mees sarnanes karmile sõjakale mägilasele.
Naise sees oleks nagu miski rebenenud. Silmi vidutades jäi tema pilk peatuma mehe kõvasti kokkupigistatud huultel, mille karmuse taga võis aimata tundlikkust. Oma õuduseks tundis naine endas vastureaktsiooni. Tema keha läbis värin, mida seekord ei põhjustanud külmatunne. Kuidas oli see võimalik? Tal ei tulnud isegi meelde, millal ta oli viimati tundnud tõmmet meeste poole. See äkki teadvustunud tahtmine hirmutas teda. Hämmeldunud oma reaktsioonist, vaatas Claire tundmatule otse silma… ja kangestus. Aastad ja rasked katsumused olid ilmselgelt jätnud jälje mitte ainult mehe välimusele, vaid ka sisemaailmale. Naine ei uskunud oma silmi – tema ees seisis tema mees, õigemini endine mees.
Bruce MacAlister jäi teisel pool väravat seisma ning vaatas naist raevukalt.
“Mida kuradit sul siit vaja on?” karjus ta.
Claire oli nii vapustatud, et ei saanud sõnagi suust.
“Kao siit vanakuradi vanaema juurde ja ära üritagi tagasi tulla!” möirgas mees.
Endine proua MacAlister võpatas tahtmatult, nagu oleks teda piitsaga löödud. Lõpuks jõudis temani, et see tema ees seisev metsik mägilane ja too hästi kasvatatud, viisakas ja tähelepanelik mees, kellega ta oli kunagi abiellunud, on üks ja seesama inimene. Kuhu on kadunud tsivilisatsioonikiht, kogu tema väline lihv, tema hea kasvatus? See metslasest mägilane tundis end selles inimtühjas kohas oma sõiduvees. Tema välimus ja kombed olid täielikus vastavuses sellele, milliseks ta oli muutunud: metsistunud, tigestunud, pärast vanglast vabanemist aasta jooksul põhjakäinud tüüp.
Claire avastas õudusega, et mees ei sarnanenud üldse sellele inimesele, keda ta kogu südamest oli armastanud, kellele ta oli kogu oma kirega jäägitult andunud. Ohvitser, kelle järelevalve all ta oli olnud, oli naist hoiatanud selle muutuse eest. Ta oli isegi väitnud, et naine ei pruugi oma endist abikaasat kohe äragi tunda. Claire seda ei uskunud. Kuid oleks pidanud uskuma, siis poleks löök ehk nii tugev olnud.
“Kao siit kohe, Claire!” karjus Bruce uuesti. “Kui sa siia jääd, siis kahetsed – ma luban seda sulle.”
Jahmunud naine seisis samas kohas nagu naelutatult, otsides palavikuliselt sõnu, mis oleksid selles olukorras sobilikud. Nad ei olnud kuus pikka aastat teineteist näinud. Milliseid tundeid ta küll läbi oli pidanud elama: häbi, kahetsust, meeleheidet… Kuidas selle kõigega toime tulla? Claire mõistis mehe raevu. Ta sai aru, et see on õige reaktsioon tema ootamatule kohalesõidule. Naisel hakkas valus ja kurb. Oli ju neid mõlemaid reetnud inimene, keda nad olid usaldanud.
“Bruce, ma pean sinuga tingimata rääkima,” suutis Claire lõpuks öelda.
Mehe silmad välkusid raevukalt.
“Meil ei ole millestki rääkida!”
Naine sööstis ettepoole, püüdes meest käest haarata, kuid lõi õla vastu raudvarba valusasti ära. Tema sõrmed libisesid mööda mehe märja vihmamantli käist. Bruce põrkus eemale.
Claire ei osanud oma puudutusele sellist reaktsiooni oodata. Solvumispisarad põletasid ta silmi. Käe tagasi tõmmanud, ajas naine end sirgu. Viga saanud õlg andis endast tuima valuga märku,