Armastada ja uskuda. Marian Lester
Читать онлайн книгу.
uks paremal viis teise, arvatavasti magamistuppa. Sitskardinad akende ees olid pleekinud, seinad tühjad ja ebasõbralikud. Ainus mugavusesaareke oli põlevate halgudega kamin. Sinnapoole Claire suunduski.
Ilmselt on Bruce ühe kambri teise vastu vahetanud, mõtles Claire kibedusega. Ta oleks nutta tahtnud. Naine istus kamina äärde, lähemale soojusele ja kaugemale sellest tundmatust, kelleks Bruce oli tema jaoks muutunud.
Mees vaatas Claire’i mõnda aega uurivalt, siis viskas oma märja vihmakeebi põrandale ja lükkas selle jalaga eemale. Naise näol peegeldus imestus. See ei olnud üldse endise Bruce’i moodi! Eelmises elus oli tema mees olnud korralik ja täpne ning armastanud kalleid rõivaid. Ta oli oma välimusele palju tähelepanu pööranud ja olnud uhke oma rõivastumisoskuse ja laitmatu väljanägemise üle juriidilise osakonna nõupidamistel esinedes ning klientidega töötades. Kuhu see kõik on jäänud? Kuhu on kadunud mehe võlu? Tema vastupandamatu, veetlev naeratus? Kas tõesti võisid viis vangla-aastat kõik selle kustutada? Aga ei, see ei saa nii olla. Claire ei suutnud seda uskuda.
Ta ei tundnud uut Bruce MacAlisteri ära. Mehe vaenulikkus meenutas oma territooriumi sissetungija eest kaitsva metslooma käitumist. Muskliline pingul keha ja sünge pilk andsid ilmekalt märku tema usaldamatusest naise vastu, kelles ta nägi oma vaenlast, ja ta ei varjanudki seda.
Pisarad lämmatasid Claire’i. Veel veidi – ja need hakkavad ojadena voolama. Bruce’i vaikimine käis talle närvidele ja võttis tuju ära. Claire kogus end ning ütles:
“Ma pöördusin sinu ülemuse poole. Sain teada ohvitseri, kelle jälgimise all sa olid olnud. Ta ütles mulle, et sa oled tugevasti muutunud ning soovitas sind mitte tülitada.”
“Sa oleksid pidanud teda kuulama. Ta teab, kuidas ma sinusse suhtun.”
“Kas ta helistas sulle?”
“Kas sel on mingit tähtsust?”
“Ma ei tea,” ohkas naine. “Võib-olla ka mitte, aga sellegipoolest peaksid sa kuulma seda, mida ma tahan sulle rääkida.”
Bruce vaikis mõnda aega, silmitsedes naist äraoleval pilgul. Siis ütles:
“Ma ei taha su õigustusi kuulda, Claire. Mul ei ole sinu käest midagi vaja, eriti sinu valelikke lubadusi, mis sul kohe ununevad. Kui ma kuus aastat tagasi tõepoolest su abi vajasin, käitusid sa väga alatult. Nüüd mul sind enam vaja ei ole ja ma olen südamest õnnelik, et meie kooselu on lõppenud. Ma olen selle oma mälust kustutanud ning soovitan sul sama teha.”
Mehe julmad sõnad torkasid Claire’i otse südamesse. Naine hüppas püsti, põskedel raevupuna, käed rusikasse tõmbunud.
“Kuula mind, Bruce MacAlister! Ma pole teinud midagi sellist, mida ma peaksin häbenema või mille eest peaksin andeks paluma. Ma pole siin selleks, et meie abielust rääkida. Ma tean väga hästi, et meie vahel on kõik lõppenud. Lahutust nõudes andsid sa seda selgelt mõista. Ja ma ei ootagi, et meie vahel võiks miski muutuda.” Claire ajas õlad sirgu. “Aga ma ootan, et sa minusse inimlikult suhtuksid. Ma ei ole sinu vaenlane, kuigi sa mind vihkad. Pealegi ei ole sa ainuke inimene, kes kuus aastat tagasi kannatada sai.”
Bruce heitis naisele hävitava pilgu ning hakkas mööda tuba kõndima. Claire jälgis teda üksisilmi. Mees meenutas puuris olevat metslooma: niisama metsik, ohjeldamatu, ohtlik. Äkitselt Bruce lähenes talle. Naine astus tahtmatult sammu tagasi. Mees võttis korvist puuhalu ja viskas tulle.
Bruce ajas end sirgu ja kuni ta vaatas kaminas lõõmavaid leeke, uuris Claire mehe teravat profiili. Bruce seisis, hambad tugevasti kokku pigistatud ja pea veidi püsti. Heitnud oma pikad juuksed tagasi, tuletas ta arvatavasti endisi aegu meelde. Järsku märkas naine mehe paremas kõrvas kuldselt läikivat kõrvarõngast. Hämmastunud sellest uuest avastusest, mis lisas veel ühe tahu praeguse Bruce’i portreele, ning mehe lähedusest hüpnotiseerituna ei julgenud Claire hingatagi. End liigutamata ootas ta, et mees läheks eemale, kuid selle asemel pööras Bruce end naise poole ja vaatas talle otse silma. Claire’i süda hakkas pekslema ning mõtted läksid sassi. Mitte kunagi varem polnud ta end tundnud nii väikese ja haavatavana. Ta hakkas mingist ähmasest eelaimusest värisema ega suutnud mehelt pilku pöörata.
Nõiutuna vaatas ta mehe meelekohal pulseerivat soont, tema karme näojooni, irooniliseks naeratuseks kõverdunud huuli ega suutnud vabaneda mõttest – mis küll juhtuks, kui ta meest puudutaks, tunneks, milliseks on tema keha muutunud, naudiks uuesti tema kirge. Claire mõistis, millise riski ta võtab, kuid see tahtmine oli temast tugevam. Bruce’i eemaloleku ajal suikunud iha andis endast märku. Ta ihaldas meest ega suutnud end talitseda. Muutustele vaatamata – aga võib-olla just tänu neile – tundus Bruce nii maine, nii meeleline, nii külgetõmbav.
Ära puutu mind! palus naine mõttes, märgates iha mehe silmis. Ma anun sind. Ära isegi mõtle selle peale, et oma himurusele vaba voli anda. Ma suren, kui sa kavatsed irvitada selle üle, mis meie vahel kunagi on olnud.
2. peatükk
BRUCE OLI VIHANE ja vaatas nördinult oma keha, mis oli teda reetnud ja, vaatamata kõigele, tahtis seda naist, keda ta nii visalt oli püüdnud oma südamest ja elust välja tõrjuda. Tal oli see juba peaaegu õnnestunud, aga siis sõitis see naine siia, ta nägi teda – ja mis nüüd? Tugev ja vastupandamatu soov hämmastas meest. Ta tahtis seda naist, tahtis kirglikult iga oma keharakuga, aga ta kartis, et tarvitseb tal teda vaid puudutada ja ta sukeldub kirelainetesse, kust väljapääsu enam ei ole.
Kummardunud naise kohale, silmitses Bruce ahnelt tema nägu, mida ta polnud ligi kuus aastat näinud, nagu soovides leida endise kire ja õrnuse jälgi, selle õnnejoovastuse jälgi, mida ta Bruce’i embuses oli kunagi tundnud. Ja needis ennast selle nõrkuse pärast. Pole tähtis, milline oli naine olnud, milliseks muutunud ja kui tugevasti ta teda tahab. Tollal, kuus aastat tagasi oli naine teda ja nende armastuse reetnud, tapnud nende lapse, ja ta ei andesta seda kunagi, mida naine ka ei ütleks või teeks. Niisugust asja ei saa andestada ega unustada. Nüüd on tal naiste suhtes teistsugused nõudmised ja Claire nendele ei vasta.
“Mulle ei meeldi, mida sa oled oma juustega teinud,” ütles Bruce endalegi ootamatult, imestades, miks just see talle muret teeb.
Claire, mehelt pilku pööramata, hakkas oma niiskeid sassi läinud juukseid kohendama.
“Nii on mugavam neid hooldada.” Claire’ile meenus, kuidas mees oli alati tema pikki juukseid imetlenud ja rääkinud, et need meenutavad talle värvi poolest head vana veini.
Soovist neid juukseid puudutada hakkasid mehe käed äkki sügelema. Varem, kui need olid veel pikad, allapoole abaluid, võis ta tundide kaupa sõrmitseda punase puu värvi tihedaid lokke, kui nad vaatasid õhtuti kahekesi koos televiisorit, armatsesid või lebasid lihtsalt teineteise embuses ning unistasid tulevikust.
Mälestus sellest nullis kõik mehe jõupingutused, millega ta püüdis lahvatanud kirge maha suruda. Uus kirelaine voogas temast üle. Ei! Ta ei tohi alla anda! Ei tohi naise lõa otsa sattuda. Kirg muudab inimese haavatavaks. Seda tõde oli Bruce jälginud juba enne vangiminekut, eriti hästi aga siin viibides.
Iha ei taandunud. See tagus ajudes, pulseeris kubemes. Küllap see peegeldus ka tema näol. Mees tabas Claire’i ehmunud pilgu. Naise sihvakat keha läbis värin. Ta meenutas mehele ehmunud emapõtra, kes on iga hetk valmis jooksu panema ja isaslooma juurest põgenema. Kuid erinevalt põdrast, süütust loomast, oli Claire Faulkner kõige valelikum ja kahepalgelisem naine, keda ta oli kunagi kohanud.
“Lase juuksed valla.”
“Bruce!” sosistas Claire kahvatudes.
“Lase valla. Kohe praegu!” käskis mees.
Värisevate kätega hakkas naine kunagi korralikku soengut toetanud juuksenõelu ära võtma ja panema neid koti sisetaskusse. Silmi pilutades jälgis Bruce tema tegutsemist. Kõik juuksenõelad eemaldanud, raputas Claire pead, lastes juustel õlgadele langeda. See liigutus oli nii meeleline, et Bruce, surunud käed rusikasse, suutis end vaevu tagasi hoida.
Mees lähenes. Naine seisis, käed all, rind kerkis ja langes. Ta häälitses kuidagi kummaliselt ja kähisevalt. Pruunides silmades olid hirm ja meeleheide,