Armastada ja uskuda. Marian Lester
Читать онлайн книгу.
Bruce ikka veel uksel, puurides tardunud, mõttetul pilgul pimedusse. Ta oli ajataju kaotanud ning tema mõtted pöördusid vastu tahtmist nende ühisesse minevikku. Lakkamatud kõuekärgatused kostsid pea kohal. Otse tema vastas oleval lagendikul lõhestas välgulöök jämeda puu tüve. See kukkus raksatades maha, aga Bruce isegi ei liigatanud.
Lõpuks viisid külmad vihmapiisad ta transist välja. Virutanud ukse kinni, kõndis ta toas närviliselt edasi-tagasi. Saabaste kontsaklõbin meenutas haamrilööke kirstu kaanel. See oli kirst, kuhu olid maetud mälestused nende ühisest elust, õnnest ja armastusest.
Bruce peatus ning vaatas ümberringi. Ta oli ajanud Claire’i oma majast välja, üksi selle hirmsa äikeseilma kätte. Samal hetkel meenus talle poole miili kaugusel olev kõikuv sild jääraku kohal. Jumal küll, mida ta oli teinud!
Vandudes ning ennast siunates tormas ta välja ja istus maasturisse, mõeldes ainult sellele, kuidas jõuda enne Claire’i sillani, et mitte lasta tal sealt üle minna. Jah, naise juuresolek seadis ohtu tema tunded, rikkus ära õnnistatud üksinduse ning viis ta tasakaalust välja, kui nii võiks iseloomustada tema praegust seisundit, kuid mis tähtsust sel oli, kui naise elu oli ohus?
Piinatuna hirmsatest nägemustest Claire’i imeilusast elutust kehast, kiirustas Bruce, nagu jaksas. Auto kihutas libedal, vihmavalingutest ligaseks muutunud teel. Talle meenus kunagine üleujutus, mida ta oli näinud ühel oma külaskäigul vanaisa juurde. Idioot! Ajudeta lollpea! Kuidas oli ta küll lasknud Claire’il sellise äikeseilmaga ära minna?
Haiglaslik ettekujutus maalis talle pildi, kuidas üksikule kaitsetule kujule sillal langeb kusagilt ülevalt peale võimas, halastamatu, oma teel kõike kaasa viiv veevoog. Ta hakkas ennast veel rohkem kiruma, eriti, kui talle meenus, et sild oli juba kaua aega ohtlik olnud ning vajas remonti, aga tema ei kavatsenudki seda teha. Iga kord, kui ta sõitis kas hea või halva ilmaga üle silla, pani Bruce oma saatuse proovile. Ta sai muidugi aru, et see on lapsik, kuid arvas, et pärast viit vanglas veedetud aastat on tal õigus oma elu üle ise otsustada. Nähes, et vihm muutub aina tugevamaks ja võimsad tuulepuhangud kõigutavad raevukalt mände, nagu tahtes neid koos juurtega maast välja kiskuda, süngestus mees üha enam.
Pärast viimast käänakut ta pidurdas. Auto sõitis libedal teel veel veidi edasi ning peatus paari sammu kaugusel kohast, kus varem oli olnud sild, nüüd aga ei olnud enam midagi.
Vaatepildist jahmunud, võttis Bruce istme alt nööripuntra ja hüppas autost välja. Astunud mõned sammud, hakkas ta valjul häälel Claire’i hüüdma, püüdes vihmast ja kobrutava vee mürast üle karjuda, aga vastuseks kuulis ta vaid mässava stiihia häält.
Järsku langes ta pilk maas lebavale käekotile. Ta rapsas selle üles, tungides oma pikkade rakkus sõrmedega kalli märja koti sisemusse. Näinud ümberlükkamatut tõendit selle kohta, et Claire oli olnud sillal, oigas mees meeleheitlikult.
Jumal, ma palun sind, ma anun sind, ära lase tal surra! Võta minu elu, ainult ära lase tal surra! kordas ta endamisi.
Visanud käekoti auto kapotile, hakkas Bruce jääraku lõunapoolset nõlva katvast tihedast põõsastikust läbi tungima. Pööramata tähelepanu okstele, mis rebisid ta riideid ning kriimustasid valusalt nägu ja käsi, tegi ta endale vee poole teed, vaadates teraselt kõikidesse eraldatud soppidesse ja paikadesse, kuhu vool oli võinud naise kanda.
Äkki kuulis ta kusagilt eestpoolt karjet ning sööstis viivitamatult sinnapoole. Selles kohas oli jäärak eriti järsk. Alla vaadates märkas Bruce oma endist naist, kes oli end vastu jääraku nõlva surunud ja kuidagimoodi püsis seal. Tänu jumalale, ta on elus!
Kergendust tundes põlvitas mees maha, et paremini vaadata ning otsustada, kuidas Claire’i sealt kätte saada. Bruce’i süda tõmbus valulikult kokku, nähes, kuidas läbimärg ja nõrgaks jäänud naine püüab libedast jäärakust pääseda.
“Claire, ära liiguta!” hüüdis ta, mõistes, et kui naine kaotab pidepunkti ning kukub alla kobrutavasse vette, siis vaevalt õnnestub tal teda päästa. Kui Claire veel natuke vastu peaks!
“Ära liiguta!”
Claire tardus, uskumata oma kõrvu. Kas see oli tõesti Bruce’i hääl? Ei, ei saa olla, talle vist lihtsalt tundus nii. Mees jäi ju majja. Arvatavasti tegi kujutlusvõime temaga kurja nalja. Ta ei tohi lasta end eksitada. Ta peab keskenduma põhilisele: kuidas siit pääseda. Kui ma end ei liiguta, siis ma vist hukkun, ütles ta endale.
“Claire, kuula mind, püsi paigal, ma tõmban su kohe välja!”
Naine tõstis pea ning pilutas silmi. Vihm ujutas silmad üle ja segas vaatamist. Kas tõesti talle ei tundunud ja see on tõepoolest Bruce? Ta rippus edasi, poolest kehast saadik vees, hoides mõlema käega puujuurtest kinni. Järsku hakkas Claire’il pea ringi käima, ta muutus nõrgaks. Ei, Bruce – see on tema haiglasliku ettekujutuse vili. Arvatavasti on ta vapustuse ning alajahtumise tõttu juba sonima hakanud. Kartes, et ta enam vastu ei pea, püüdis ta nägemust eemale peletada. Ainult vette ei tohi kukkuda. Sõrmed läksid krampi, kuid viimast jõudu kokku võttes pidas Claire vastu.
Samal ajal sidus Bruce nööri tugeva meremehesõlmega puu külge ning hakkas järsust nõlvast alla laskuma. Kaks aastat mereväes ajateenistuses olles omandatud oskused kulusid nüüd marjaks ära. Mudatombud ja väikesed kivid kukkusid ta jalgade juurest alla.
“Claire, pea vastu, ma juba tulen!” hüüdis ta.
Vapustatud sellest, et ta kuuleb jälle kallist häält, tõstis Claire pea ning avas silmad. Tähendab, talle ei viirastunud, vaid see on tõepoolest Bruce. Mees leidis ta üles! Ta tuli teda päästma!
“Sa oled siis tõeline!” hüüatas Claire, tundes, kuidas rõõmu- ja kergenduspisarad valguvad talle silma ning vihmaveega segunedes voolavad mööda põski alla. Ta ei suutnud ikka veel uskuda, et mees ei ole pettekujutlus, ja tundis vastupandamatut soovi teda puudutada.
“Muidugi olen ma tõeline.” Bruce silmitses ainiti naise nägu. Et ta ainult käsi lahti ei laseks!
“Ma arvasin… ma otsustasin, et sa viirastusid mulle,” naeratas Claire piinatult.
“Kuula mind nüüd tähelepanelikult ja tee täpselt nii, nagu ma sulle ütlen.”
Claire noogutas, plagistades külma tõttu hambaid. Bruce oli nii lähedal! Ta oleks tahtnud mehe embuses olla, kuulda, kuidas ta ütleb, et kõik on hästi, et enam ei pea ta midagi kartma, et ta kaitseb teda kõigi hädade eest. Aga isegi praegu oli ta nii sünge ning ligipääsmatu.
Bruce toetus saapataldadega jääraku nõlvale ja hoides nöörist kinni, jäi vee kohale rippuma.
“Ma kummardun nüüd sinu poole, sina aga klammerdu käte ning jalgadega minu külge. Püüa seda hästi kiiresti teha. Kas said aru?” karjus mees läbi vee mühina.
Claire ei taibanud hästi, kuid tabas asja tuuma ära.
“Jah.”
“Ma tõmban su siit välja, Claire. Palun, usu mind!”
“Ma usun sind. Olen alati uskunud,” vastas naine.
Bruce kummardus ja Claire klammerdus käte ning jalgadega kohmakalt mehe külge.
“Hoia kõvasti kinni!” hüüdis Bruce ja sõrmitsedes nööri, hakkas kiiresti ülespoole ronima.
Jääraku äärel veeres Claire mehe seljast maha, värisedes šokist ning kergendustundest. Ta oli nõrkemas. Mees aitas tal tõusta ja toetas teda, et ta uuesti ei kukuks.
“Sa näed enda moodi välja,” pomises Bruce, peites oma närvilisust naeratuse taha. Ta uuris naist tähelepanelikult: Claire värises külmast, silmades oli haige helk.
“Sõidame kiiresti koju, sa oled tugevasti alajahtunud. Sa pead ruttu sooja saama.”
Mehe naeratuses ja hääletoonis puudus soojus. Claire püüdis ise hakkama saada, tegi kaks sammu ning komistas. Põlved nõtkusid, ta haaras puutüvest kinni, kuid ei suutnud jalgel püsida. Tasakesi vandudes tõstis Bruce naise kätele ning viis auto juurde.
“Ma suudan ise kõndida. Lase mul