Politsei. Jo Nesbø
Читать онлайн книгу.
et parem on sulle teatada. Sa võid rääkida haigla juhatusega. Äkki lasta ta diskreetselt mujale paigutada.”
„Küll ma selle eest hoolitsen.”
„Aitäh.”
„Aitäh sulle. Tubli töö, Anton.”
Anton Mittet kummardas kergelt. Tal oli hea meel, et Hagen teda tänas. Hea meel, sest munga välimusega osakonnajuhataja oli ainus mees politseis, kelle ees ta tundis suurt tänuvõlga. Hagen isiklikult oli Antoni pärast Juhtumit mülkast välja tõmmanud. Tema helistas Drammeni politseiülemale ja ütles, et nad karistasid Antonit liiga karmilt, et kui Drammen tema kogemusi ei vaja, siis nemad Oslo Politseimajas küll vajavad. Ja nii läkski. Anton hakkas tööle Grønlandis kriminaalvalves, kuigi jäi elama Drammenisse, nagu Laura oli tingimuseks seadnud. Ja kui Anton Mittet liftiga tagasi teisele korrusele oma töötuppa sõitis, oli tema samm nõtkem, selg sirgem ja huulil koguni naeratus. Ja ta tundis – jah, tõesti tundis –, et see võib olla millegi hea algus. Ta peaks ostma lilli … Ta mõtles ringi. Laurale.
Katrine vahtis aknast välja, kui numbrit valis. Tema korter asus niinimetatud kõrgel esimesel korrusel. Mis oli küllalt kõrgel, et mitte näha all tänaval mööduvaid inimesi. Ja küllalt madalal, et näha nende lahtilöödud vihmavarje. Ja vihmapiiskade taga, mis aknaklaasil tuuleiilides võbelesid, nägi ta Puddefjordi silda, mis ühendas linna Laksevågi poolel mäeauguga. Aga just praegu vaatas ta viiekümnetollisest telekast, kuidas vähihaige keemiaõpetaja metamfetamiini keedab. Talle tundus see kummaliselt paeluv. Ta oli ostnud teleka juhtlausega „Miks peaksid üksikutel meestel kõige suuremad telekad olema?” ja järjestanud DVD-d Marantzi mängija alla kahele riiulile äärmiselt subjektiivselt. Esimese ja teise koha klassikariiuli vasakus servas hõivasid „Sunset Boulevard” ja „Singin’ in the Rain”, aga alumine, uuemate filmide riiul oli saanud üllatava liidri: „Toy Story 3”. Kolmas riiul oli CD-de päralt, mida ta polnud sentimentaalsetel põhjustel Päästearmeele annetanud, vaid jätnud endale, kuigi need olid arvuti kõvakettale salvestatud. Tal oli muusikas kindel maitse, kuhu kuulus põhiliselt glamrock ja progressiivne popp, eelistatult briti oma ja kui võimalik, siis androgüünset sorti: David Bowie, Sparks, Mott the Hoople, Steve Harley, Marc Bolan, Small Faces ja Roxy Music ja uusimana Suede.
Keemiaõpetaja oli järjekordselt naisega tülli pööranud. Katrine keris DVD-mängijat fast forward’iga edasi ja helistas samal ajal Beatele.
„Lønn.” Hääl oli hele ja tütarlapselik. Ja vastus ei väljendanud rohkem kui vaja. Kas ei viidanud perekonnanimega vastamine suurele majapidamisele, et täpsustataks, millist Lønni soovitakse? Aga praegusel juhul olid Lønnid vaid lesk Beate Lønn ja tema poeg.
„Katrine Bratt siin.”
„Katrine! Ammu pole kuulnud. Mis sa teed?”
„Vaatan telekat. Ja sina?”
„Saan „Monopolis” kullateralt kaela. Söön lohutuseks pitsat.”
Katrine mõtles hetke. Kui vana kullatera juba olla võib? Igatahes küllalt vana, et emale „Monopolis” pähe teha. Veel üks meeldetuletus, kui hämmastavalt kiirelt lendab aeg. Katrine hakkas omakorda ütlema, et tema pugis lohutuseks tursapäid. Aga taipas, et see väljend on naiste seas muutunud sisutuks eneseirooniliseks sõnakõlksuks, mis pidi väljendama nende masendust ja mida neilt oodatigi, selle asemel et öelda, nagu asi on, et pole sugugi kindel, kas ta ilma vabaduseta elada suudaks. Aastate jooksul oli ta aegajalt mõelnud, et peaks Beatega ühendust võtma, et lihtsalt rääkida. Rääkida nii, nagu ta Harryga oli rääkinud. Nad olid Beatega mõlemad politseinikud ja täiskasvanud naised, kellel polnud meest, aga oli olnud politseinikust isa, kes olid üle keskmise intelligentsed realistid, kellel polnud illusioone ja kes ei igatsenud sugugi printsi valgel hobusel. Hobusele võis küll erandi teha, kui see viiks neid sinna, kuhu nad tahavad.
Neil oleks paljustki rääkida.
Aga ometi ei olnud ta saanud niikaugele, et helistada. Välja arvatud muidugi tööasjus.
Ka selles suhtes olid nad ilmselt ühesugused.
„Asi puudutab Valentin Gjertseni nimelist meest,” ütles Katrine. „Surnud seksuaalkurjategija. Kas sa tead teda?”
„Üks hetk,” ütles Beate.
Katrine kuulis ägedat klahviklõbinat ja täheldas veel üht seika, mis neil ühine oli. Et nad on kogu aeg netis.
„Ah tema,” ütles Beate. „Olen teda paar korda näinud.”
Katrine sai aru, et Beate Lønn oli otsinud välja pildi. Räägiti, et Beate Lønni fusiform gyrus’esse, sellesse ajuossa, mis näod ära tunneb, mahtusid kõik inimesed, keda ta kunagi näinud oli. Et tema puhul pidas sõna-sõnalt paika väljend ma-ei-unusta-iial-ühtki-nägu. Ajuteadlased olid teda vist isegi uurinud, kuna ta oli üks umbes kolmekümnest teadaolevast isikust maailmas, kel see omadus oli.
„Teda kuulati üle seoses Tryvanni ja Maridaleni juhtumiga,” ütles Katrine.
„Jah, tuleb läbi udu meelde,” vastas Beate. „Aga ma nagu mäletaksin, et tal oli mõlema jaoks alibi.”
„Üks elanik sellest kommuunist, kus ta elas, vandus, et mees oli sel õhtul koos temaga kodus. Mind huvitab, kas te temalt DNAproovi võtsite?”
„Vaevalt küll, kui tal alibi oli. Tookord oli DNA analüüsimine raske ja kallis ettevõtmine, mida tehti parimal juhul vaid peamiste kahtlusaluste puhul ja ka ainult siis, kui meil muud ei olnud.”
„Ma tean, aga pärast seda, kui te saite kohtumeditsiini instituuti DNA-analüüsi osakonna, olete ju kontrollinud vanade lahendamata juhtumite DNA-sid, eks ole?”
„Seda küll, aga Maridaleni ja Tryvanni asjas polnud praktiliselt mingeid bioloogilisi jälgi. Ja kui ma õigesti mäletan, sai Valentin Gjertsen oma karistuse kuhjaga kätte.”
„Noo?”
„Jah, ta peksti ju surnuks.”
„Ma teadsin, et ta on surnud, aga mitte seda …”
„Muidugi. Karistuse kandmise ajal Ila vanglas. Leiti oma kambrist. Oli sodiks pekstud. Vangidele ei meeldi väikeste tüdrukute ahistajad. Süüdlast ei leitud. Vaevalt teda eriti agaralt leida püütigi.”
Vaikus.
„Kahju, et ma sind aidata ei saanud,” ütles Beate. „Ja ma sattusin just praegu „Proovi õnne” peale, nii et …”
„Loodame, et see pöörab,” ütles Katrine.
„Mis?”
„Õnn.”
„Just.”
„Üks asi veel,” ütles Katrine. „Ma tahaksin rääkida Irja Jacobseniga, kes Valentinile alibi andis. Ta on kuulutatud kadunuks. Aga ma olen netis pisut ringi kolanud.”
„Jah?”
„Ei elukohamuutust, tulude deklareerimist, sotsiaalabi vastuvõtmist ega krediitkaardikasutust. Ei reise ega mobiilikasutust. Kui mõne inimese puhul on nii vähe elumärke, siis kuulub ta enamasti ühte kategooriasse kahest. Suurim kategooria on surnud. Aga ma leidsin midagi. Lotomängu registreerimise. Üheainsa panuse. Kakskümmend krooni.”
„Ta mängis lotot?”
„Lootuses, et õnn pöörab. Nii või teisiti, aga see tähendab, et ta kuulub teise kategooriasse.”
„Mis on …?”
„Need, kes püüavad ennast aktiivselt varjata.”
„Ja sa tahad nüüd, et ma aitaksin sul teda leida?”
„Mul on teada tema viimane aadress Oslos ja selle kioski aadress, kus ta lotokupongi täitis. Ja ma tean, et ta tarvitas narkootikume.”
„Okei,” vastas Beate. „Uurin homme oma agentidelt.”
„Aitäh.”
„Okei.”
Paus.
„Veel