Politsei. Jo Nesbø
Читать онлайн книгу.
Sa ei kutsuks teda eesnime pidi, kui te poleks juttu ajanud. Mida ta rääkis?”
Anton Mittet vaatas Siljet. Too oli kaunis kenake, aga temas polnud soojust ega sarmi. Tema maitse jaoks liiga sale. Sassis juuksed ja ülahuul, mida mingi nähtamatu sooneke paistis pingule tõmbavat, nii et ebaühtlased esihambad olid näha. Aga tal oli noorus. Ja ta oli oma musta vormiriietuse all trimmis ja treenitud, Anton oli selles veendunud. Nii et kui ta räägiks, mida teab, siis kas ta teeks seda sellepärast, et kalkuleeris endalegi aru andmata, et tema vastutulelikkus suurendaks tüdruku voodisse meelitamise võimalust null koma null ühe protsendi võrra? Või sellepärast, et Silje-sugustest tüdrukutest saavad viie aastaga vaneminspektorid või eriuurijad, tema ülemused, kuna ise jääb ta igavesti konstaabliks, näruseks konstaabliks, sest Drammeni juhtum seisab tema ees nagu müür, nagu plekk, mida ei anna eemaldada.
„Tapmiskatse,” ütles Anton. „Kaotas palju verd ja nad ütlesid, et tal polnud õieti pulssigi, kui ta siia toodi. On siiani koomas olnud.”
„Milleks valve?”
Anton kehitas õlgu. „Võimalik tunnistaja. Kui ta elama jääb.”
„Mida ta teab?”
„Narkoasju. Kõrgtasemel. Kui ta teadvusele peaks tulema, on tal tõenäoliselt infot, mis võib võtta pead maha Oslo heroiiniahela tähtsatel tegelastel. Ja lisaks võib ta öelda, kes teda tappa tahtis.”
„Nii et nad arvavad, et tapja võib tagasi tulla ja oma töö lõpule viia?”
„Kui nad teada saavad, et ta on elus ja siin, siis jah. Sellepärast me siin olemegi.”
Silje noogutas. „Ja kas ta jääb elama?”
Anton raputas pead. „Nad arvavad, et suudavad teda elus hoida mõne kuu, aga on väga vähe lootust, et ta koomast ärkaks. Sellest hoolimata …” Anton vahetas uuesti jalga, pikapeale hakkas Silje puuriv pilk ebameeldivalt mõjuma. „Seni tuleb teda valvata.”
Anton Mittet lahkus Silje juurest lüüasaanu tundega, läks trepist alla registratuuri ning astus välja sügisöhe. Alles siis, kui ta parklas autosse istus, pani ta tähele, et mobiil heliseb.
See oli operatiivkeskus.
„Maridalen, tapmine,” ütles null üks. „Teame, et sa oled tänaseks lõpetanud, aga nad vajavad sündmuskoha valvamisel abi. Ja kuna sa niikuinii juba mundris oled …”
„Kui kaua?”
„Sind vahetatakse välja maksimaalselt kolme tunni pärast.”
Anton oli üllatunud. Tänapäeval tehti kõik mis võimalik, et ületunnitööd vältida, sest paindumatud reeglid ja kitsik eelarve ei võimaldanud isegi praktilisi meetmeid rakendada. Temasse sugenes aimus, et selle tapmisega on midagi korrast ära. Ta lootis, et see pole laps.
„Olgu,” vastas Anton Mittet.
„Ma saadan sulle GPS-i koordinaadid.” Tänu sellele uuele Oslo ja lähiümbruse detailkaardi ja saatjaga GPS-ile suutis operatiivkeskus su kohe välja peilida. Sellepärast nad vist olidki talle helistanud: tema oli kõige lähemal.
„Hea küll,” ütles Anton. „Kolm tundi.”
Laura on juba magama heitnud, aga ikkagi meeldis talle, et Anton töölt ruttu koju läheks, nii et ta saatis naisele SMS-i, enne kui käigu sisse surus ja kursi Maridalsvannet’le võttis.
Anton ei pidanud GPS-i vaatamagi. Ullevålseterveieni teeotsas seisis neli politseiautot ja pisut kaugemal eespool juhatasid oranživalgekirjud tõkkelindid teed.
Anton võttis kindalaekast taskulambi kaasa ja läks konstaabli juurde, kes seisis tõkestatud ala ees. Ta nägi taskulambivihke, mis metsatukas vilkusid, kuid ka kuriteopaiga uurijate lampe, mis mõtted alati filmivõtetele viisid. Mis polnud tõest kuigi kaugel, sest tänapäeval ei tehtud ainult fotosid, vaid kasutati videokaameraid, mis ei jäädvustanud üksi ohvreid, vaid kogu sündmuskohta, nii et hiljem sai sinna tagasi minna, pildi seisma panna ja suurendada neid detaile, mida nad esialgu ei osanud oluliseks pidada.
„Mis lahti?” küsis ta konstaablilt, kes ennast emmates tõkkelindi ees värises.
„Tapmine.” Konstaabli hääl oli kähisev. Silmad ebatavaliselt kahvatus näos olid punaste äärtega.
„Kuulsin jah. Kes kamandab?”
„Kriminalistid. Lønn.”
Anton kuulis metsast häälekõma. Hääli oli palju. „Kripost ega mõrvarühmast ei ole veel kedagi?”
„Rahvast tuleb õige pea juurde, laip just avastati. Kas vahetad mu välja?”
Rahvast tuleb juurde. Ja ikkagi olid nad andnud talle ületunnitöö. Anton silmitses konstaablit lähemalt. Tollel oli seljas paks mantel, aga värin läks aina hullemaks. Ja ilm ei olnud isegi külm.
„Kas sina jõudsid esimesena siia?”
Konstaabel noogutas sõnagi lausumata ja vaatas maha. Trampis kõvasti jalgadega.
Põrgu päralt, mõtles Anton. Laps. Ta neelatas.
„Nii, Anton, kas null üks saatis su?”
Anton vaatas üles. Ta ei olnud nende kahe saabumist kuulnud, ehkki nad väljusid tihnikust. Ta oli ennegi näinud, kuidas kriminalistid sündmuskohal ringi liiguvad, nagu tantsiksid mingit kohmakat tantsu, kummarduvad, tõmbuvad eemale, panevad jala maha nagu astronaudid Kuul. Või äkki tekitasid valged kileülikonnad säärase mõtteseose.
„Jah, ma pidin kellegi välja vahetama,” vastas Anton küsijale. Ta teadis, kellega on tegemist, kõik teadsid. See oli Beate Lønn, kriminalistikaosakonna juhataja, kel oli omamoodi Vihmamehe maine oma nägude meelespidamise ande pärast, nimelt suutis ta teralistelt ja kangelt liikuvatelt turvakaameravideotelt murdvargaid tuvastada. Räägiti, et ta tunneb ära ka kavalalt maskeeritud murdvargad, kui need on kunagi süüdi mõistetud, ja et tema väikesesse blondi pähe on salvestatud mitmest tuhandest politseifotost koosnev andmepank. Nii et selle tapmisega oli ilmselt midagi korrast ära, sest ülemusi öösiti välja ei aeta.
Pisikese naise kahvatu, peaaegu läbikumava näo kõrval tundus tema kolleegi pale suisa lõkendav. Mehe tedretähnilisi põski ehtisid erkpunased poolsaarekujulised bakenbardid. Silmad olid kergelt pungis, nagu oleks rõhk peas liiga kõrge, mis andis mehele imestava näoilme. Aga kõige pilkupüüdvam oli tema juures peakate, mis ilmus nähtavale, kui ta valge kapuutsi peast võttis: suur Jamaica värvides rohe-kolla-must rastamüts.
Beate Lønn pani käe väriseva konstaabli õlale. „Mine koju, Simon. Ära kellelegi räägi, et ma seda ütlesin, aga soovitan sul kõva klähv hinge alla panna, ja siis kohe voodisse.”
Konstaabel noogutas ja kolm sekundit hiljem oli kühmus selg pimedusse kadunud.
„Kas see on väga kole?” küsis Anton.
„Kohvet sul es ole vai?” küsis rastamüts ja keeras termose lahti. Üksi nende paari sõna põhjal oli Antonile selge, et Oslost mees ei ole. Maalt, seda küll, aga nagu enamikul Ida-Norra linnainimestest, ei olnud ka Antonil murretest aimu ega nende vastu huvi.
„Ei ole,” vastas Anton.
„Sündmuskohale on alati hää mõte oma kohve üten võtta,” ütles rastamüts. „Kunagi es tiia, kui kauas tuleb jääda.”
„Noo-noo, Bjørn, ta on ennegi tapmisjuhtumiga tegelenud,” ütles Beate Lønn. „Drammenis, kas polnud?”
„Just nii,” vastas Anton ja õõtsutas end kandadel. Peaaegu tapmisjuhtumiga tegelenud oleks olnud õigem öelda. Ja kahjuks arvas ta teadvat, mis põhjusel ta oli Beate Lønnile meelde jäänud. Ta tõmbas sügavalt hinge. „Kes tapetu leidis?”
„Tema seal,” ütles Beate Lønn ja noogutas konstaabli auto poole, mis selsamal hetkel käivitus ja hääled sisse võttis.
„Ma mõtlen, kes laiba leidis ja sellest teatas?”
„Naene kõlistas, kui mees rattaga sõitmast tagasi es tulnu,” vastas