Pariisis peidus. Sari Varraku ajaviiteromaan. Corine Gantz
Читать онлайн книгу.
kuna see sisaldas rasva. Öösel oli ta ennast tundnud kohutavalt halvasti.
Ta luges uuesti väikest kuulutust, kuut lühikest mustas kirjas tekstirida, ja raputas pead, et kõike seda eemale peletada. Ta oli lugenud kuulutust juba tosin korda, püüdis seda kõrvale heita, ent ometi pöördus pilk selle juurde tagasi, kuni ta oli sunnitud tegema pikema vaheaja, et tunda „seda”. Väikese kuulutuse süütud sõnad justnagu tõotasid midagi. Ajalehe lugemine muutub järjest raskemaks. Igasugune lugemine nõuab äärmist pingutust. Kuid täna hommikul on tal nii külm, ja reisirubriigi esimesel leheküljel on pilt laguunist kusagil Vaikses ookeanis. Artikli pealkiri − „Üksinda päikeses. Mine ja avasta endas kala,” − hõljus laguunivees. Olles endiselt keset lõputut talve, tundusid fotod taevalikust saarest nii mõttetud. Soojus, looduse ilu ja madal läbipaistev merevesi ei ole ju siin kellelegi kättesaadavad. Althead vapustas, et sinnaminek võis olla kellegi unistuseks, sest tema ei olnud võimeline millestki niisugusest unistama. Pilt ei avaldanud talle mingit mõju, sõnadelgi polnud tähendust. Minna? Tal polnud jõudu. Avastada? Ta ei olnud uudishimulik. Üksinda? Ta ei hoolinud kellestki. Sinna päikese kätte? Ei pakkunud mingit huvi. Troopiline paradiis ei tõotanud talle heaolu.
Siis aga liikus ta vaevatud pilk laguuni-piltidelt kõrvale ja peatus taas lühikesel sõnumil, mis oli peidetud paljude teiste vahele.
Alusta uuesti Pariisis! Korralikud toad kaunis eramus. Arendav ümbruskond. Lapsed teretulnud. Taskukohane. Pakutakse toitlustust. Pariisi parim piirkond. Räägitakse inglise keelt. Helista *****
Althea ei saanud silmi lahti tumedas kirjas tähtedelt. „Alusta uuesti Pariisis.” Mida see tähendab? Ükskõik, mida see ka tähendab, kõneleb see ihalusest, mille olemasolust endas ei olnud ta siiani üldse teadlik, ja üldse tundus viimasel ajal kõige nõrgemgi ihalus talle kauni oaasina. Iga sõna selles kuulutuses oli nagu väike õrnuseavaldus, mis äratas temas arusaamatu igatsuse.
Ta oli õppinud prantsuse keelt palju aastaid. Samuti hispaania, saksa, ladina ja itaalia keelt. Altheal oli eriline vaist keelte peale. Keeled ja joonistamine − tema kaks kasutut annet. Aastaid tagasi oli ta teinud mingeid ähmaseid plaane Prantsusmaale sõiduks, aga nagu ikka, said lõpuni viidud vaid realistlikumad ja mõistlikumad ideed. Althea ei läinud kuhugi. Ema vajas teda. Nii kaugele tagasi, kui ta mäletas, oli ema ikka korranud: „Kui poleks olnud Althead, oleksin juba ammu endale otsa peale teinud.” Althea viskas ajalehe prahi hulka. Aga nüüd oli temast sõltumatult midagi juhtumas. Midagi erakordset. Ihaluse väike värelev tiivake puudutas ta südant.
Ta volitas ennast hommikueinet valmistama. Kaks liitrit kanget musta teed, suhkruta. Kaks neljaks lõigatud õuna. Ta mälus aeglaselt ja läbimõeldult terve tunni, vaadates samal ajal televiisorist toidukanalit. Tükk aega pärast hommikueinet võttis ta uuesti ette toidujäägid, otsis sealt välja õunasüdamikud ja sõi need ära ning teda haaras paanika ja tal oli häbi. Aga kui kokasaade lõppes, siis selle asemel et pärast sööki koristada, laskis ta sõrmedel valida operaatori numbri ja küsis, mis kellaaeg on Pariisis. Ta läks prahiämbri juurde, ent õunakoorte asemel võttis sealt seekord välja ajalehe reisirubriigiga. Ta valis numbri ja istus lauanurgale, telefon kõrva ja õla vahele surutud ning käed rinnal risti, nagu püüaks ta ennast kaitsta tundmatute vaenlaste eest. Telefon kutsus vähemalt tosin korda ja ajavahemikud helinate vahel kestsid terve igaviku. Althea pidi juba telefonitoru käest panema, kui kuulis äkki naisehäält, ja veel nii lähedal.
„Halloo?”
„Hallo? Kas… kas räägite… inglise keelt?” küsis Althea.
„Aga muidugi. Ärge pange tähele, et hingeldan. Olin ära ülemisel korrusel ja pidin jooksma alla, et kõne vastu võtta. Komistasin meie neetud vaiba taha! Kellega ma räägin?”
„Mul on väga kahju, et pidite jooksma, isegi… kukkuma,” kogeles Althea.
„Pole midagi, mulle meeldib elada ohtlikult. Mis on teie nimi?”
„Althea Hoyt.” Althea vaikis hetke. „Vabandage mind.”
„Kas teete nalja või? Kõik on hea, mis mind laste koolitükkidest päästab! Mida te soovite teada, Althea?”
Althea. See on ju tema nimi. Miks see selle naise suust nii teistmoodi kõlab?
„Hm,” kostis Althea improviseerides, „kas te pakute ööbimisvõimalust koos hommikueinega? Kui palju hinnaks küsite? On teil veel vaba tuba? Kas kuukaupa saab maksta? Kas tuba on sisustatud? Ma… mul on plaanis võtta… midagi loomepuhkuse taolist.”
Punasesse pontšosse mähituna istus Annie jalgpalliväljaku jahedal rohukamaral ja vaatas, kuidas ta poisid ja Lucas palli taga ajasid. Ta korjas pihkudesse väikesi kivikesi. Kui tähelepanelikult vaadata, oli hämmastav hulk neist südamekujulisi. Maxence on läinud tugevamaks, märkas ta. Suudab juba Lucase tempoga sammu pidada. See, kuidas nad neljakesi pargis jalgpalli mängivad, on tegelikult kibemagus vaatepilt. Johnny oli olnud liiga hõivatud, et poistega koos midagi sellist teha. Tal oli see põhimõtteliselt küll plaanis, aga mõeldud elluviimiseks kunagi hiljem. Kõik pidi alati tulema millalgi hiljem. Johnny oli suur jutumees, andis kergelt lubadusi, mida ta enamasti ei täitnud. Aga lubadusi andis ta innukalt, üksikasjalikult ja entusiastlikult, nii et sa peaaegu lasksid ennast ära petta, arvates, et need ka täidetakse. Tulemas olid seiklusrohked merereisid salapärastesse paikadesse, gurmeepiknikud kuuvalgel või kangelaslikud jalgpallilahingud. Annie oleks pidanud teda mõjutama, et ta lapsi nii paljust ilma ei jätaks. Aga mis mõjutaja tema sai olla − tema, kes ta hetkel istus maas ja korjas kivikesi, ise mõtetega minevikus, täiesti võimetu püsti tõusma ja lastega mängima?
Adidase šortsides ja põlvikutes Lucas, kondised jalad üllatavalt karvased, valdas väga nutikalt tehnikat, kuidas kõik kolm last uskuma panna, et nad on teda võitnud. Ta tõstis allaandmise märgiks käed. „Vajan vaheaega. Jouez sans moi34,” ütles ta ning sörkis Annie poole ja istus maha, ilma et oleks kõvemini hingeldanud kui pärast jalutuskäiku. Põlvikud ja põlved porised, jooksid ka lapsed nende juurde, puhkides nagu kaubarongid.
„Sa lihtsalt kardad, et kütame su kere kuumaks!” hüüdis Maxence.
„Tehke talle säru,” soovitas Annie.
„Laske ma tõmban hinge. Je suis crevé35,” lausus Lucas. Maxence pööras ringi, andis pallile tugeva hoobi ja pistis jooksu. Paul ja Laurent lippasid talle järele.
„Tema nimi on Lola ja ta elab Bel Airis!” teatas Annie.
„Quest-ce que c’est36?”
„No tere-tere!? Aga „Bel Airi noor prints”?”
Lucas vangutas pead. „Prints?”
„Kas Will Smithi nimi ei ütle sulle midagi? „Mehed mustas”?” Lucase ilme oli teesklematult abitu, nii et Annie loobus. „See paik asub Beverly Hillsi lähedal või koguni selle piirides.”
Lucas ühmatas äratundvalt. „Ahah!”
„Ta tundus telefonis nii kena. Vägagi normaalne. Lihtsalt ema lastega, tead, nagu minagi. Ma otse armusin oma ideesse… saad aru, endaga hädas olev ema tütre ja põngerjast poisiga ning mina aitan ta välja.”
„Ja isa?”
Annie uuris mõtiskledes kivikesi peos ja kujutas ette, kuidas ta nendega Lucast loobiks. „Jääb mängust välja. Mõnitav koletis. Jubedik.”
„Kas sa ka tollesse armusid?”
„Missugusesse tollesse?”
„Tollesse mõnitavasse abikaasasse?”
Nüüd jäi Annie pilk pidama palju suurematel kividel. „Mida see peaks tähendama? Muidugi mitte! Andsin Lolale natuke nõu.”
„Mis laadi nõu?”
„Ütlesin, et tal tuleks järgida oma vaistu ja jätta nende vahele suuremad vahemaad.”
„On see tema vaist või
Mängige ilma minuta.
Olen täiesti läbi.
Mis see on?