Võõramaalane. 2. raamat. Diana Gabaldon
Читать онлайн книгу.
läbi oja ja jätkasime mäkketõusu, korjates teel viimaseid hilissuviseid taimi, kuid juba ka varasügisesi marju ja pakse kollaseid kännuseeni, mis väikestes varjulistes orgudes puuõõntest välja turritasid.
Peatusin hetkeks, et pisut haavakoort korvi kraapida, ja Geilie kadus mu pea kohal kilpjalgade vahele. Kuivanud mahla piisad paistsid paberjal puukoorel välja nagu jäätunud veretilgad, mis hõõgusid tumepunaselt endasse kogutud päikesepaistest.
Mu unelused katkestas ootamatu hääl ja ma vaatasin üles mäkke, kust see näis tulevat.
Hääl kostis uuesti; see oli hele lapsekisa, mis näis tulevat ülevalt, mäeharja lähedal asuvast kaljuõõnsusest. Panin korvi maha ja asusin ronima.
„Geilie!” hüüdsin ma. „Tule siia! Keegi on lapse siia toonud!”
Geilie hakkas kribinal mäenõlvast üles tulema, needustepomina saatel põõsapuhmastest läbi murdes. Tema muidu nii heledad palged olid punased, nägu pahur ja juustest paistis oksapuru.
„Jumal küll, mis siis…” – alustas ta, kuid sööstis siis äkki edasi. „Issa rist! Pane maha!” Ta napsas tite mu sülest ja pani tagasi madalasse kausjasse kaljulohku, mille läbimõõduks võis olla umbes jard, kust ma ta leidnud olin. Lohu kõrvale oli pandud puukauss, poolenisti piima täis, ja lapse jalge ees oli kimbuke punase nöörijupiga kokku seotud metsalilli.
„Aga ta on ju haige!” protesteerisin ma uuesti lapse järele kummardudes. „Kes ometi jättis haige lapse siia maha?”
Oli ilmne, et laps on tõsiselt haige; tema vaevatud näoke oli rohekas, silmade ümber tumedad rõngad ning tillukesed rusikad liikusid vaevaliselt teki all. Last sülle võttes olin tundnud, et ta keha on lõtv; imestasin, et ta üldse karjuda suutis.
„Tema vanemad,” kostis Geilie lühidalt, pannes mulle käelaba keelavalt käsivarrele. „Jäta ta rahule. Lähme minema.”
„Tema vanemad?” kordasin nördinult. „Aga…”
„See on äravahetatud laps,” ütles Geilie kannatamatult. „Jäta ta siia ja lähme. Kohe!”
Mind endaga tirides põikas ta tagasi puhmastikku. Endiselt vastu vaieldes järgnesin talle, me laskusime nõlvast alla ja jõudsime lõpuks näost punetades orupõhja, kus ma ta peatuma sundisin.
„Mis toimub?” nõudsin ma. „Me ei saa ometi haiget last lihtsalt põõsastesse maha jätta. Ja mida see tähendab – äravahetatud laps?”
„Äravahetatud laps – ” kordas ta kärsitult, „ – kas sa siis ei tea, kes on äravahetatud laps? Kui altmaakesed lapse ära varastavad, jätavad nad ühe endi seast asemele. See karjub ja viriseb kogu aeg, ei kasva ega kosu – sellest saabki aru, et ta on altmaake.”
„Otse loomulikult ma tean, kes või mis on äravahetatud laps,” kostsin ma. „Aga ega sa ometi seda jampsi ei usu?”
Ta heitis mulle äkki kummalise, ettevaatlikku kahtlust täis pilgu. Seejärel ta näoilme lõdvenes, andes maad tavalisele poolpilkavale künismile.
„Ei, ei usu,” tunnistas ta. „Aga siinne rahvas usub.” Ta heitis närvilise pilgu üles mäkke, kuid kaljulohust ei kostnud enam midagi. „Vanemad on kuskil siin lähedal. Lähme.”
Vastumeelselt lasin tal ennast küla poole vedada.
„Miks nad ta sinna üles viisid?” küsisin ma kivile istudes, et enne ojast läbikahlamist sukad jalast võtta. „Kas nad loodavad, et haldjarahvas tuleb teda ravima?” Ma olin lapse pärast ikka mures; ta tundus nii haige olevat. Ma ei teadnud, mis tal viga oli, aga ehk ma oleksin aidata saanud.
Võib-olla jätta Geilie külasse ja tulla ise tagasi? Sel juhul tulnuks seda teha kähku; idataevasse vaadates nägin, kuidas helehallid vihmapilved kiirelt lillaks õhtupimeduseks tumenesid. Läänetaevas helendas veel roosalt, kuid üldiselt pole valget enam kauemaks kui pooleks tunniks.
Geilie pani oma korvi pajuvitstest punutud sanga endale kaela, tõstis seeliku üles ja astus külmast lõdisedes ojasse.
„Ei,” vastas ta. „Või õieti jah. See on haldjamägi ja seal on ohtlik magada. Kui äravahetatud laps ööseks sellisesse kohta jätta, tuleb haldjarahvas ja viib ta tagasi ning jätab varastatud lapse asemele.”
„Kuid nad ei tee seda, sest see ei ole äravahetatud laps,” lisasin ma jäisesse lumesulamisvette astudes, mis mul hinge kinni lõi. „See on lihtsalt haige laps. Terve öö lageda taeva all – ta ei pruugi seda üle elada!”
„Ei elagi,” pillas Geilie. „Ta on hommikuks surnud. Ja ma palun jumalat, et keegi meid seal ei näinud.”
Peatusin järsult poole kängitsemise pealt.
„Surnud! Geilie, ma lähen tagasi. Ma ei saa teda siia jätta.” Pöörasin otsa ringi ja hakkasin läbi oja tagasi minema.
Geilie jõudis mulle järele ja tõukas mu kõhuli madalasse vette. Puristades, õhku ahmides ja igas kaares vett pritsides õnnestus mu põlvili tõusta. Geilie seisis poolest säärest vees, seelikud alt märjad, ja vaatas mu peale alla.
„Sa kuradi puupäine inglise sitaliisu!” karjus ta. „Sa ei saa mitte midagi teha! Saad aru? Mitte midagi! See laps on sama hästi kui surnud! Ma ei kavatse käed rüpes pealt vaadata, kuidas sa riskid oma eluga, ja minu omaga ka, mingi oma nupust nikastatud põhimõtte pärast!” Omaette porisedes ja puhkides kummardus ta alla, võttis mul mõlema käega kaenla alt ning tiris mu püsti.
„Claire,” lausus ta tungivalt ja raputas mind kahe käega, „kuula mind. Kui sa lähed selle lapse juurde ja ta sureb – ja ta sureb tingimata, usu mind, ma olen selliseid näinud –, siis süüdistab perekond selles sind. Kas sa ei mõista, kui ohtlik see on? Kas sa ei tea, mida külas sinust räägitakse?”
Lõdisesin külma õhtutuule käes, lõhki kistuna kahe tunde vahel – ühel pool Geilie ilmne surmahirm minu pärast, teisel pool mõte abitule lapsele, kes pimeduses aeglaselt sureb, metsalillede kimp jalge ees.
„Ei,” sõnasin viimaks, raputades märja juuksesalgu silmilt. „Geilie, ei, ma ei saa. Ma olen ettevaatlik, luban sulle, aga ma pean minema.” Tõmbasin ennast ta käte vahelt lahti ja hakkasin teise kalda poole sumama, ojasängi varjulistes kohtades libastudes ning solistades.
Selja tagant võis kuulda summutatud meeleheitekarjatust ja seejärel ägedat pladinat, mis kaugenes vastassuunas. Hea küll, nüüd ta vähemalt enam ei takista mind.
Õhtu läks kiiresti pimedamaks ja ma ragistasin nii kiiresti kui sain läbi võsa ning puhmaste. Ma polnud kindel, kas oskan õige mäekünka üles leida, kui enne päralejõudmist peaks päris pimedaks minema. Altmaakesed altmaakesteks, aga väljavaade jääda siia ööseks üksinda ringi hulkuma ei vaimustanud mind põrmugi. Küsimuse, kuidas haige lapsega tagasi lossi jõuda, lahendan siis, kui niikaugele jõuan.
Leidsin õige künka lõpuks noorte lehiste salu järgi, mis oli mulle mäejalamilt meelde jäänud. Selleks ajaks oli peaaegu täiesti pime, kuud ei olnud, ja ma komistasin ning kukkusin iga natukese aja tagant. Lehised seisid tihedas salgus, juteldes õhtutuules üksteisega naksude, kriuksude ja sahinaohete keeles.
See kuradima paik on tõesti neetud, mõtlesin sihvakate tüvede vahel teed leides ja pea kohal käivat vestlust kuulates. Mind poleks üllatanud, kui oleksin järgmise puu taga mõne vaimu peale sattunud.
Kusjuures mind üllatati ikka. Või täpsemalt öeldes ehmatati peaaegu sõgedaks, kui keegi äkki varjust välja kargas ja minust kinni haaras. Karjatasin läbilõikavalt ja virutasin tundmatule rusikaga.
„Issand jumal,” ütlesin seejärel, „mida sina siin teed?” Naaldusin kergendunult Jamie rinnale, ehkki ta oli mind hirmsasti ehmatanud.
Ta võttis mul käest ja hakkas mind metsast välja juhtima.
„Ma tulin sulle järele,” vastas Jamie tasa. „Tulin sellepärast, et öö jõudis kätte; nägin Jaanioja juures Geillis Duncanit ja ta ütles, et sa oled siin.”
„Aga