.
Читать онлайн книгу.
küll, no andke meile tuumapomm, härra van der Westhuizen. Ja seejärel veel viis tükki!”
Kuni Nombeko end Pelindabas kahekordse elektritara taga sisse seadis, istus peaminister Balthazar Johannes Vorster oma palees ja ohkas. Varavalgest hilisõhtuni on tal käed-jalad tööd täis. Kõige põletavam asi tema kirjutuslaual oli kuue tuumapommi küsimus. Mis siis, kui too lipitsejast Westhuizen polegi selle töö jaoks õige mees? Ta muudkui räägib ja seletab, aga tulemusi ei paista.
Vorster torises endamisi kuradi ÜRO-st, Angola kommunistidest, Nõukogude Liidust ja Kuubast, kes saadavad Aafrika lõunaossa hordide viisi revolutsionääre, ja marksistidest, kes Mosambiigis juba võimu olid võtnud. Lisaks veel neetud CIA, kel alati õnnestus teada saada, mis on teoksil, ja kes ei suutnud oma teadmiste koha pealt suud kinni hoida.
„Ehh, kurat küll,” tegi B. J. Vorster maailma üldisest olukorrast kokkuvõtte.
Riigi eksistents on ohus praegu, mitte siis, kui insener suvatseb käed perse alt välja võtta.
Peaministri teekond võimule oli olnud pikk. Kolmekümnendate lõpus noorukina tundis ta huvi natsismi vastu. Vorsteri meelest olid Saksa natside meetodid rahvuste üksteisest eraldamiseks huvipakkuvad. Seda kuulutas ta ka kõigile, kes kuulata viitsisid.
Vorsteri õnnetuseks asus Lõuna-Aafrika liitlasriikide selja taha (oldi ju siiski osa Briti impeeriumist) ja Vorsteri-sugused natsid pandi paariks aastaks luku taha, kuni sõda oli võidetud. Uuesti välja pääsedes tegutses ta ettevaatlikumalt; natslikele ideedele pole kunagi hästi mõjunud, kui neid õige nimega nimetada. Viiekümnendatel aastatel pääses Vorster põlu alt. 1961. aasta kevadel, samal aastal, kui Nombeko Soweto hurtsikus sündis, tõusis Vorster justiitsministri postile. Järgmisel aastal õnnestus tal koos politseiga kätte saada kõikidest kaladest see kõige priskem – ANC-terrorist Nelson Rolihlahla Mandela.
Mandelale määrati muidugi eluaegne ja ta saadeti Kaplinna lähedale vanglasaarele, kus ta pidi senikaua passima, kuni ära mädaneb. Vorster uskus, et see toimub õige kiiresti.
Kuni Mandela eeldatavat mädanemist alustas, jätkas Vorster karjääriredelil ronimist. Viimase otsustava sammu juures aidati teda täiesti ootamatult, kui ühel väga spetsiifilise probleemiga aafriklasel üle viskas. Nimelt oli apartheidisüsteem mehe valgeks klassifitseerinud, kuid see oli nähtavasti viga, sest ta nägi välja pigem nagu värviline ega sobinud seepärast kuhugi lahtrisse. Mees lahendas oma sisemised heitlused sellega, et läks B. J. Vorsteri eelkäija juurde ja torkas tollele noa kõhtu – viisteist korda järjest.
Mees, kes oli valge, kuid samas ka mitte, pisteti psühhiaatriakliinikusse, kuhu ta jäi kolmekümne kolmeks aastaks, ilma et kellelgi oleks lõplikult õnnestunud välja selgitada, millisesse rassi ta õigupoolest kuulub.
Alles seejärel mees suri. Erinevalt viisteist noahoopi saanud peaministrist, kes oli küll täiesti kindel, et ta on valge, ent suri otsekohe.
Riik vajas niisiis uut peaministrit. Soovitatavalt jõulisema stiili esindajat. Ja peagi istus peaministritoolil juba endine nats Vorster.
Sisepoliitika osas oli ta rahul. Tänu uuele terrorismivastasele seadusandlusele võis valitsus keda tahes terroristiks nimetada, süüdistatava suvaliseks ajaks kinni panna ja põhjendada seda täiesti suvaliselt. Või siis hoopis põhjendamata jätta.
Teiseks õnnestunud projektiks oli suguharudele kodumaa loomine – üks maa igale suguharule, välja arvatud koosad, keda oli nii palju, et neile anti lausa kaks tükki. Tuli vaid teatud kindlat sorti mustad kokku korjata, ajada nad neile ette nähtud kodumaale, võtta neilt Lõuna-Aafrika kodakondsus ja anda uue kodumaa nimel asemele uus. Sellele, kes pole lõuna-aafriklane, Lõuna-Aafrika seadused ju enam ei laiene. Lihtne matemaatika.
Välispoliitikas oli muret palju rohkem. Ümbritsev maailm mõistis riigi ambitsioone pidevalt valesti. Näiteks käis kohutav õiendamine Lõuna-Aafrikas rakendatava lihtsa tõe ümber, et see, kes pole läbi ja lõhki valge, lihtsalt ei ole seda ega saagi selleks kunagi.
Koostöö üle Iisraeliga tundis endine nats Vorster siiski teatud rahuldust. Muidugi, nad olid juudid, kuid paljudes küsimustes mõisteti neid samamoodi vääriti kui Vorsterit ennast.
„Ehh, kurat küll!” nentis B. J. Vorster teist korda.
Millega see käpard Westhuizen õigupoolest tegeleb?
Engelbrecht van der Westhuizen oli rahul uue teenijaga, kelle jumalik ettemääratus talle oli andnud. Juba siis, kui tüdruk kipsis vasaku jala ja endiselt kaela seotud parema käega ringi lonkas, jõudis ta päris palju ära teha. Mis iganes tema nimi nüüd oligi.
Alguses kutsus ta tüdrukut „teiseks kahvriks”, et teda välimise valvetsooni ruume koristavast mustanahalisest naisest eristada. Kuid kui see nimi kohaliku luteri kiriku piiskopi kõrvu jõudis, sai insener noomida. Musti tuleb kohelda suurema respektiga.
Kirik oli juba sada aastat tagasi mustanahalisi valgetega samale armulauale lubanud, ehkki neil tuli oma järjekorda teiste taga oodata. Lõpuks oli neid juba nii palju, et neile ehitati omad kirikud. Piiskopi meelest polnud see luteri kiriku süü, et mustad paljunevad nagu jänesed.
„Respektiga,” kordas ta. „Mõelge selle peale, härra insener.”
Engelbrecht van der Westhuizen võttis oma piiskoppi kuulda, kuid Nombeko nime oli täiesti võimatu meelde jätta. Seepärast kutsus ta tüdrukut otseses kõnes „mis-su-nimi-oligi”, kaudses kõnes aga … polnud mingit põhjust tema isikust üldse rääkidagi.
Peaminister Vorster oli juba kaks korda baasi külastanud, visiitide ajal naeratas ta alatasa sõbralikult, kuid varjatud sõnum oli see, et kui pomme lähemal ajal endiselt kusagil ei ole, siis võib seesama olematus ka insener Westhuizenit tabada.
Enne esimest kohtumist peaministriga oli insener algul mõelnud selle „mis-ta-nimi-oligi” koristuskappi luku taha panna. Loomulikult oli baasis lubatud mustanahaliste ja värviliste abiliste kasutamine, tingimusel, et need sealt kunagi välja puhkusele ei pääse, kuid inseneri meelest jättis nende kohalviibimine räpase mulje.
Koristuskapi miinuseks oli aga see, et siis ei saa tüdruk inseneri läheduses viibida, ja nagu too juba varakult oli avastanud, polnud see sugugi halb mõte. Põhjustel, millest polnud võimalik aru saada, oli tüdruku aju pidevalt tegevuses. „Mis-ta-nimi-oligi” oli muidugi palju ninakam kui tegelikult lubatud ja rikkus kõiki reegleid, millega ta vähegi kokku puutus. Kõige jultunum temapoolne ettevõtmine oli see, et ta käis ilma loata uurimisasutuse raamatukogus ja viis sealt koguni raamatuid välja. Inseneri esimeseks reaktsiooniks oli säärane tegevus otsekohe lõpetada ja võtta asja edasiseks uurimiseks ühendust turvaosakonnaga. Milleks on Soweto kirjaoskamatul raamatuid tarvis?
Kuid siis märkas ta, et tüdruk tõepoolest loeb kaasa võetud raamatuid. See tegi asja veelgi kummalisemaks – lugemisoskus polnud ju analfabeetidest rahva hulgas kuigi silmapaistev omadus. Siis uuris insener, mida tüdruk loeb, raamatuid oli seinast seina, kaasa arvatud keerulised teosed matemaatikast, keemiast, elektrotehnikast ja metallurgiast (see tähendab: raamatud, millesse insener isegi oleks pidanud süvenema). Kui ta üks kord tabas tüdruku põranda küürimise asemel raamatut lugemas, nägi ta, kuidas too matemaatiliste valemite juures naeratas.
Vaatas, noogutas ja naeratas.
Tõepoolest, komplitseeritud olukord. Insener ise polnud matemaatika õppimise juures midagi lõbusat näinud. Nagu ka ükskõik mille muu õppimise juures. Õnnekombel lõpetas ta siiski väga heade hinnetega ülikooli, mille suursponsor oli ta isa.
Insener teadis, et kõikide asjade kohta pole vaja kõike teada. Tänu headele hinnetele, õigele isale ja teiste kompetentsi julmale ärakasutamisele on kergesti võimalik tippu jõuda. Kuid seal püsimiseks oli nüüd tarvis, et insener tulemustega lagedale tuleks. Jah, mitte küll sõna otseses mõttes tema, vaid uurijad ja tehnikud, kelle ta oli tööle võtnud ja kes nüüd päeval ja öösel tema heaks rabasid.
Meeskond tegi tasapisi edusamme. Insener oli kindel, et mitte väga kauges tulevikus lahendavad nad need vähesed tehnilised probleemid, mis tuumarelvakatsetusi hetkel takistavad. Uurimisrühma juht pole