Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga. Jonas Jonasson
Читать онлайн книгу.
iga kord mängima, kui juhtus aparaadi lähedal olema. Ta keeras raadio alati jutusaadete peale ja kuulas huviga, mitte ainult seda, mida räägiti, vaid ka kuidas räägiti.
Raadio iganädalane saade „Aafrika ringvaade” andis talle esimest korda aimu, et maailm eksisteerib ka väljaspool Sowetot. See polnud tingimata ilusam või lootustandvam, kuid see asus väljaspool Sowetot.
Võtame näiteks kas või Angola hiljuti saavutatud iseseisvuse. Vabaduspartei PLUA liitumisel vabaduspartei PCA-ga moodustus vabaduspartei MPLA, koos vabadusparteide FNLA ja UNITA-ga panid nad Portugali valitsuse kibedasti kahetsema, et nad üldse kunagi selle osa kontinendist olid avastanud. Muide, oma neljasaja-aastase valitsemise jooksul polnud sel valitsusel õnnestunud ehitada mitte ühtegi ülikooli.
Kirjaoskamatul Nombekol oli raske täpselt aru saada, milline tähekombinatsioonist koosnev partei midagi oli saavutanud, kuid tulemuseks tundus olevat muudatus, ja see ning sõna toit olid Nombeko meelest maailma kõige ilusamad sõnad.
Ükskord lausus ta kogemata oma kolleegide kuuldes, et muudatused on midagi taolist, mida nemadki ehk vajaksid. Aga kolleegid hakkasid otsekohe nurisema, kuna ülemus kõneles poliitikast. Kas sellest on veel vähe, et nad peavad päevad läbi sitta vedama, nüüd tuleb neil seda veel ka kuulata?
Latriinide tühjendamise osakonna juhatajana pidi Nombeko toime tulema mitte ainult lootusetute töömeestega, vaid ka Johannesburgi omavalitsuse sanitaarosakonna assistendi Piet du Toitiga. Kui mees esimest korda pärast Nombeko ametisse nimetamist kohapeale saabus, teatas ta, et seoses eelarveraskustega ei ole juttugi neljast uuest puhastusjaamast, vaid ainult ühest. Nombeko maksis väikest viisi kätte:
„Hoopis muul teemal: mis te arvate Tansaanias toimuvast? Kas Julius Nyerere sotsialistlik eksperiment ei hakka karile jooksma?”
„Tansaaniast?”
„Jah, teravilja puudujääk peaks praegusel hetkel olema ligemale miljon tonni. Küsimus on nüüd selles, mida Nyerere oleks ilma rahvusvahelise valuutafondita ette võtnud. Või peitubki teie arvates probleem just nimelt rahvusvahelises valuutafondis?”
Küsimuse esitas tüdruk, kes polnud päevagi kooliharidust saanud ega Soweto piiridest lahkunud. Assistendile, kes kuulus võimueliidi hulka ja oli käinud ülikoolis. Ja kellel polnud Tansaania poliitilisest olukorrast aimugi. Assistent oli valgenahaline. Pärast plika arutluskäiku oli ta näost suisa kriitvalge.
Piet du Toit tundis, et neljateistkümneaastane kirjaoskamatu on teda alandanud. Liiatigi seadis ta kahtluse alla assistendi koostatud dokumendi hügieeniteenuse teemal.
„Muide, härra assistent, kuidas te seda olete mõelnud?” küsis Nombeko, kes oli omal käel numbrid selgeks õppinud. „Miks te eesmärgiks olevad numbrid omavahel korrutasite?”
Küsimuse esitas kirjaoskamatu, kes oskas arvutada.
Piet du Toit vihkas teda.
Piet du Toit vihkas neid kõiki.
Mõni kuu hiljem saabus Thabo tagasi. Esimese asjana avastas ta, et kääridega tegutsenud tüdrukust on saanud tema ülemus. Kusjuures too polnudki enam nii väga tüdruk, keha oli hakanud ümaramaks muutuma.
See tekitas poolhambutus mehes tõsise siseheitluse. Ühest küljest rõhus peale instinkt loota oma nüüdseks hõredale naeratusele, jutustamistehnikale ja Pablo Nerudale. Teisalt kaalus selle jälle üles ülemuse-värk. Pluss mälestus kääridest.
Thabo otsustas esialgu oodata, kuid positsioonid sisse võtta.
„Nüüd on viimane aeg sind lugema õpetada,” ütles ta.
„Väga tore!” vastas Nombeko. „Alustame täna kohe pärast tööd. Ma tulen sinu osmikusse ja võtan käärid kaasa.”
Thabo oli tubli õpetaja, Nombeko aga kiire taibuga õpilane. Juba kolmandal päeval oskas ta Thabo hurtsiku ees pulgaga savisse tähestikku kirjutada. Viiendast päevast alates veeris ta kokku terveid sõnu ja lauseid. Esialgu oli vigu rohkem kui õigeid sõnu. Pärast kahte kuud oli õigeid sõnu rohkem kui vigaseid.
Õppimise vahel tehtud pauside ajal jutustas Thabo oma reisidel nähtust. Nombeko sai peagi aru, et mees segab umbes võrdses koguses väljamõeldist ja tegelikkust, kuid tal polnud selle vastu midagi. Tema enda tegelikkus oli niigi piisavalt armetu. Selle täiendavaks võimendamiseks polnud mingit vajadust.
Viimati oli Thabo käinud Etioopias, et tõugata troonilt Tema Keiserlikku Majesteeti, Juuda Lõvi, Jumala väljavalitut, kuningate kuningat.
„Haile Selassiet,” ütles Nombeko.
Thabo ei vastanud, ta parema meelega rääkis kui kuulas.
Lugu keisrist, kelle nimi oli Ras Teferi, mis hiljem mugandus rastafariks ja kujunes eriti Lääne-Indias lausa religiooniks, oli nii mahlakas, et Thabo oli seda säästnud päevaks, mil on käes aeg anda otsustav löök.
Nüüd oli religiooni rajaja aga oma keiserlikult troonilt minema kihutatud, üle terve maailma istusid segaduses jüngrid, suitsetasid savu ega jõudnud ära imestada, kuidas küll võidi tõotatud Messias, Jumala kehastus, järsku troonilt kõrvaldada. Kuidas saab troonilt lükata Jumalat?
Nombeko ei tahtnud säherduse draama poliitilise tausta kohta midagi küsima hakatagi: ta oli üsna kindel, et Thabol pole sellest aimugi, ja liiga palju küsimusi teevad kogu meelelahutusele lõpu.
„Räägi veel!” nuias ta selle asemel.
Thabo meelest arenes lugu soodsalt (mõelda vaid, kuidas inimene võib eksida). Ta kobis tüdrukule sammukese lähemale ja jätkas looga sellest, kuidas ta astus koduteel Kinshasast läbi ja aitas seal Muhammad Ali raskekaalu poksimatši „The Rumble in the Jungle” eel, kus too pidi rinda pistma võitmatu George Foremaniga.
„Issand, kui põnev!” ütles Nombeko ja mõtles, et jutustuse mõttes on see ju täiesti tõsi.
Thabo naeratas nii laialt, et tüdruk nägi mehe veel allesolevate hammaste sätendavat sisu.
„Jah, tegelikult soovis Võitmatu minu abi, aga mulle tundus, et …” alustas Thabo ega lõpetanud enne, kui Foreman oli kaheksandas raundis nokaudis ja Ali tänas kogu südamest oma sõpra Thabot hindamatu abi eest.
Muuseas, Ali naine oli täiesti vapustav.
„Ali naine?” küsis Nombeko. „Sa ei taha ometi öelda, et …”
Thabo naeris niimoodi, et kogu lõualuu kilises, siis muutus ta tõsiseks ja nihkus veelgi lähemale.
„Sa oled väga ilus, Nombeko,” ütles ta. „Palju ilusam kui Ali naine. Mis sa arvad, kui paneksime leivad ühte kappi? Koliksime koos kuhugi?”
Ja ta pani käe tüdruku õlale.
Nombeko mõtles, et „kolida kuhugi” kõlab vaimustavalt. Tegelikult võiks kolida lausa kuhu iganes. Aga mitte koos selle nilbikuga. Tundus, et tänane õppetund on läbi. Nombeko lõi käärid Thabo teise kintsu ja läks minema.
Järgmisel päeval tuli ta Thabo hurtsikusse tagasi ja ütles, et mees on ilma ette hoiatamata tööle tulemata jätnud.
Thabo vastas, et ta mõlemad reied valutavad, eriti üks neist, ja et küllap preili Nombeko juba teab, mis on selle põhjuseks.
Jah, ja aina valusamaks läheb, sest järgmine kord ei kavatse ta lüüa kääre ei ühte ega teise kintsu, vaid kuhugi sinna vahepeale, kui onu Thabo korralikumalt käituma ei hakka.
„Pealegi nägin ja kuulsin ma eile väga hästi, mis sinu suus peidus on. Kui sa ennast nüüdsest alates korralikult üleval ei pea, siis räägin sellest nii paljudele inimestele, kui veel vähegi saan.”
Thabo läks endast välja. Ta teadis hästi, et kui jutt tema teemandivarandusest avalikkuse kõrvu jõuab, pole tal enam palju minuteid elada jäänud.
„Mida sa minust õieti tahad?” küsis ta hädiselt.
„Ma tahan siin käia ja sinu raamatud läbi veerida, ilma et peaksin iga päev uue paari kääre kaasa vedama. Meiesuguste jaoks, kelle suu on millegi muu asemel hambaid täis,