Harry Augusti esimesed viisteist elu. Claire North
Читать онлайн книгу.
rääkida.”
Jenny ronis minu kõrvale voodile, võttis minu näo käte vahele ja vaatas mulle sügavalt silma. „Harry,” lausus ta, ja tema hääles oli hirm, „sa pead mulle ütlema. Kas sa mõtled seda tõsiselt?”
„Jah,” vastasin ma ja oleksin kergendusest peaaegu pakatanud. „Mõtlen küll.”
Jenny lahkus sellelsamal õhtul, pani mantli kleidi peale ja tõmbas kummikud jalga. Ta läks oma ema juurde, kes elas Northferrys, kohe Dundee lähedal, ja jättis mulle lauale kirjakese, kus ütles, et tal on vaja aega. Ma ootasin päeva ja siis helistasin, tema ema ütles, et ma Jennyst eemale hoiaksin. Ma ootasin veel päeva ja helistasin uuesti, anusin Jennyt, et ta tagasi helistaks. Kui ma kolmandal päeval helistasin, oli telefon lahti ühendatud. Jenny oli läinud meie autoga, niisiis sõitsin ma rongiga Dundeesse ja taksoga edasi Northferrysse. Ilm oli imeilus, meri ranniku ääres täiesti tüüne, päike oli madalal ja roosa ja kaunist hetkest nii huvitatud, et ei tahtnud loojuda. Jenny ema majake oli väike ja valge, lapsemõõtu välisuksega, mis oli söekarva kaljust ainult pisut eemal. Kui ma koputasin, tuli uksele Jenny ema, naisterahvas, kelle kehakuju oli loodud täpselt sellest uskumatult madalast uksest läbi mahtuma. Ta paotas ust, kuid ei avanud ketti.
„Ta ei saa teiega kohtuda!” pahvatas ta. „Andke andeks, aga te peate ära minema.”
„Ma pean temaga kokku saama!” anusin ma. „Ma pean oma naist nägema!”
„Te peate otsekohe lahkuma!” hüüdis Jenny ema. „Mul on kahju, et see nii on, kuid on selge, et teil on vaja abi!” Ta tõmbas ukse järsult kinni ja teiselt poolt kriuksuvat valget puitu kostis riivi klõpsatus. Ma jäin paigale ja hakkasin kolkima kõigepealt vastu ust, siis akendele, surusin näo vastu klaasi. Nad kustutasid majas tuled, et ma ei teaks, kus nad on; aga võib-olla nad lootsid, et ma tüdinen ära ja lähen minema. Päike loojus ja mina istusin verandale, nutsin ja hüüdsin Jennyt, anusin, et ta räägiks minuga, kuni viimaks helistas tema ema politseisse ja rääkima tulid hoopis nemad. Mind pandi ühte kongi mehega, kes oli kinni võetud murdvarguse pärast. See mees naeris minu üle ja ma kägistasin teda, kuni tal jäi surmast puudu ainult juuksekarva jagu. Siis pandi mind üksikkongi ja jäeti mind päevaks sinna, kuni viimaks tuli mind vaatama üks arst, kes küsis, kuidas ma end tunnen. Ta kuulas minu rinda ja ma märkisin nii rahulikult, kui suutsin, et seda ei saa kuidagi pidada mõistlikuks meetodiks vaimuhaiguse diagnoosimisel.
„Kas te peate end vaimuhaigeks?” küsis arst kähku.
„Ei,” nähvasin ma. „Ma tunnen lihtsalt viletsa arsti ära.”
Ilmselt tehti kõik vajalikud dokumendid kiirkorras, sest juba järgmisel päeval toimetati mind vaimuhaiglasse. Ma naersin, kui hoonet nägin. Ukse peal sildil seisis „Püha Margoti varjupaik”. Keegi oli „õnnetute” maha nühkinud, nii et sildile jäi inetu grammatiline auk. See oli seesama haigla, mille neljandalt korruselt ma olin teises elus seitsmeaastasena alla hüpanud.
7. PEATÜKK
1990-ndatel eeldatakse, et vaimuhaiguste asjatundjad saavad ise regulaarset nõustamist ja hindamist oma emotsionaalse ja vaimse seisundi osas. Ka mina proovisin kunagi psühholoogina töötada, kuid avastasin, et probleemid, mida ma pidin diagnoosima, olid kas üle jõu käivad või liiga subjektiivsed, et neid arvestada, minu käsutuses olevad vahendid aga kas naeruväärselt armetud või ülemäära võimsad. Lühidalt öeldes polnud mul selle töö jaoks vajalikku loomulaadi, ja kui mind saadeti teist korda minu olemasolu jooksul – kuid esimest korda selles elus – Püha Margoti varjupaika, tundsin ma uhkusesegust raevu selle üle, et mind ümbritsevad rumalad surelikud võivad minu vaimsest tervisest, mida oli tõsistest väljakutsetest hoolimata oivalises korras hoitud, nii valesti aru saada.
1960-ndate vaimuhaiguste spetsialistide kõrval näevad nende kolleegid 90-ndatest välja nagu Mozartid Salieri kõrval selle viletsamatel päevadel. Ilmselt peaksin ma rõõmustama, et mõned 60-ndate eksperimentaalsemad ravimeetodid ei olnud veel kosmopoliitsesse Northumberlandi jõudnud. Minu peal ei katsetatud LSD-d ega Ecstasyt ja mul ei palutud arutleda minu seksuaalsuse üle, kuna meie üks ja ainus psühhiaater doktor Abel pidas Freudi ebasanitaarseks. Esimesena avastas selle Tõmblus, õnnetu naisterahvas, kelle pärisnimi oli Lucy ja kelle Tourette’i sündroomi raviti apaatia ja jõhkruse seguga. Võib-olla meie sanitaridel oligi mingi ettekujutus teraapiast, mille abil lõhkuda sisseharjunud käitumishäireid, kuid Lucyt ravisid nad igatahes niimoodi, et lõid talle lahtise käega vastu meelekohti iga kord, kui ta tõmbles või mühatas, ja kui ta selle tulemusena valjemini häälitsema hakkas – see juhtus sellise ärrituse peale sageli –, istusid kaks sanitari talle otsa, üks jalgade peale, teine rinnale, ja jäidki niimoodi, kuni ta nende all peaaegu teadvuse kaotas. Sellel ainsal korral, kui ma püüdsin sekkuda, sain ma sama kohtlemise osaliseks ja lebasin Inetu Billi, päevase vahetuse peasanitari ja kunagise vanglalinnukese alla litsutult, saatjaks tänitamine Clara Watkinsilt ja Uuelt, kes oli töötanud haiglas juba pool aastat, kuid ei olnud seniajani öelnud kellelegi oma nime. Uus seisis minu randmete peal, peamiselt selleks, et oma innukust näidata, samal ajal seletas Inetu Bill mulle, et ma olen väga paha patsient, segan teiste ravimist ja et see, et ma enda meelest olen arst, ei tähenda veel, et ma midagi teaksin. Ma karjusin jõuetust vihast ja masendusest ning Bill andis mulle kõrvakiilu, mis ajas mind raevu, ja selle raevu taustal üritasin ma pisaraid tagasi hoida, enesehaletsust vihaks muuta, kuid ma ei saanud sellega hakkama.
„Noku!” kisas Tõmblus meie iganädalase grupiteraapia sessiooni ajal. „Noku, noku, noku!”
Doktor Abel, tillukesed vuntsid huulte kohal võbisemas nagu hirmunud hiir, pani sulepeale klõpsuga korgi otsa. „No kuule, Lucy…”
„Anna juba, anna, anna, anna juba, anna juba, anna juba!” karjus Lucy.
Ma jälgisin, kuidas puna üle doktor Abeli põskede valgub. See oli lummavalt põnev õhetus, seda oli võimalik vaadelda peaaegu üksikute kapillaaride haaval, ja korraks mõistatasin ma, kas selle õhetuse levimiskiirus näitab vere voolamiskiirust tema pindmistes veresoontes – sellisel juhul peaks ta tõsiselt kaaluma sagedasemat liigutamist ja korralikku massaaži. Tema vuntsid olid läinud moest juba siis, kui Hitler Tšehhoslovakkiasse tungis, ja ainsad vähegi mõistlikud sõnad, mida ma tema suust kuulnud olin, kõlasid nii: „Doktor August, teistest kõige rohkem äralõigatuna tunneb end inimene, kes on üksildane rahvahulga seas. Võib-olla ta noogutab ja naeratab ja ütleb seda, mida vaja, kuid ka seesama teesklus lükkab teda teiste sõprusest eemale.”
Ma küsisin, mis õnneküpsise seest ta selle mõttetera leidis, tema oli hämmeldunud ja küsis, mis asi on õnneküpsis ja kas neid tehakse ingveriga.
„Tahan, tahan nokut!” karjus Tõmblus.
„Me ei jõua kuhugi,” pomises doktor Abel väriseva häälega ning sel hetkel tõmbas Lucy oma kitliserva üles, näitas meile oma hiiglasuuri aluspükse ja hakkas tantsima, nii et Simon, kes oli parajasti oma bipolaarse maania alumises punktis, puhkes nutma, selle peale hakkas Margaret end kõigutama ja selle peale omakorda tormas tuppa Inetu Bill, kepp ja hullusärk käes valmis, doktor Abel aga sibas minema, kõrvaotsad hõõgumas nagu pidurituled.
Kord kuus lubati külastusi, aga kedagi ei tulnud.
Simon ütles, et nii ongi parem; et ta ei taha, et teda sellisena nähtaks; et tal on häbi.
Margaret karjus ja kraapis seinu, kuni küüned läksid verele, nii et ta tuli viia tema tuppa ja talle rahustit süstida.
Lucy, sülg mööda nägu voolamas, ütles, et mitte meie ei peaks häbenema, vaid nemad. Ta ei öelnud, kes need nemad on, aga seda polnud ka vaja, sest tal oli lihtsalt õigus.
Kahe kuu järel olin ma valmis lahkuma.
„Ma mõistan nüüd,” laususin ma doktor Abeli laua ees istudes rahulikult, „et mul oli närvivapustus. Loomulikult on mul vaja veel nõustamist, kuid teile saan ma ilmutada ainult sügavat tänulikkust selle eest, et te aitasite mul sellest probleemist üle saada.”
„Doktor August,” vastas doktor Abel ja seadis sulepea märkmikuga kohakuti, „ma arvan, et teil oli midagi sootuks tõsisemat kui lihtsalt närvivapustus. Teid valdasid