Naljakas tüdruk. Nick Hornby
Читать онлайн книгу.
telelavastusega abielust,” ütles Dennis.
„Aa,” ütles Sophie. „Miks te siis ei tulnud?”
Bill hakkas naerma ja haaras rinnust, just nagu oleks Sophie talle noa südamesse löönud.
„Vaata, „Käpardite salgas” tundusid inimesed tõelised, isegi need, kes olid nagu karikatuurist pärit. Need kaks, mees ja tema abikaasa, tunduvad karikatuurina, ehkki ajavad lihtsalt normaalset, ilma naljadeta juttu.”
Bill kummardus oma istmel ettepoole ja noogutas.
„Ja kogu see abieluvärk … See oleks nagu neile kaela määritud. Selles mõttes, et nad vaidlevad kogu aeg. Aga neil pole ju vaidlemiseks põhjust, või mis? Nad on täpipealt ühesugused. Ja mees pidi ju enne abieluettepaneku tegemist teadma, et naine on natuke juhmakas.”
Sellega meelitas Sophie Clive’ilt esimese naerupahvaku välja.
„Sina ole vait,” ütles Bill Clive’ile.
„Ja miks on ta kirikuõpetaja tütar? Ma tean, et tema isa on kirikuõpetaja. Aga … seda ei mainita enam kordagi. Kas te tahate lihtsalt öelda, et tal on voorusevöö? Mida ta siis pihta hakkab, kui ta juba abielus on? Ta peab selle ära võtma.”
„Just,” ütles Bill. „Aitäh.”
„Vabandust,” ütles Sophie. „Ma läksin ilmselt liiale.”
„Ei, sellest on palju abi,” ütles Tony.
„Ja miks ta üldse nii juhmakas on? Stsenaariumis seisab, et ta on ülikoolis käinud. Kuidas ta sellega hakkama sai? Ta ei suudaks bussipeatustki üles leida, ülikoolist rääkimata.”
„Noh,” ütles Clive rahuloleva ilmega. „Sul polegi enam rolli, kuhu end pakkuda. Sa tegid selle pihuks ja põrmuks.”
„Vabandust,” ütles Sophie ja tõusis, et lahkuda. Tal polnud vähimatki kavatsust kuhugi minna, enne kui nad teda välja ei viska, aga kui keegi tema peatamiseks midagi ei ütle, saab ta vähemalt aru, et kõik on läbi.
„Me võime selle läbi võtta ja siis võivad Bill ja Tony minna ja uue variandi teha.”
„Aga uue variandi millest?” küsis Bill. „On ju nii, nagu Clive ütles. Mitte midagi pole alles.”
„Aga võtame ikkagi läbi,” ütles Dennis. „Palun. Me peame selle vähem kui kahe nädala pärast ära salvestama.”
Kostis ohtralt porinat, kuid vastu ei vaieldud. Kõik võtsid ette esimese lehekülje. Sophie oli kahevahel. Ta tahtis lugeda nii hästi, kui suudab; ühtlasi tahtis ta lugeda teosammul. Ta tahtis meeleheitlikult venitada pärastlõunat nii pikaks kui võimalik; ta tahtis igavesti siia ruumi, nende inimeste seltsi jääda.
KOMÖÖDIATEATER
4
Tony Holmes ja Bill Gardiner tutvusid nädal enne 1959. aasta jõule Aldershoti politseijaoskonna kongis. Kohalik politsei tahtis, et sõjaväepolitsei nad kasarmusse tagasi viiks; sõjaväepolitsei ei tahtnud nendega mingit tegemist teha. Sellal kui kaks autoriteeti omavahel jagelesid, istusid Tony ja Bill kakskümmend neli tundi kongis, ajasid juttu, tõmbasid suitsu ega maganud, tundes end mõlemad tobedalt ja väga hirmunult. Nad tuvastasid, et mõlemad olid kahetunnise vahega arreteeritud samal tänaval ja samas kohas; nad isegi ei rääkinud teineteisele, mida nad olid valesti teinud või kus täpselt nad olid seda teinud. Selleks polnud vajadust. Nad teadsid niigi.
Kodus Londonis polnud kumbki neist kunagi vahele jäänud, aga eri põhjustel. Bill polnud vahele jäänud, sest ta oli tark ja teadis, millistes paikades käia, millistes klubides ja baarides ja isegi avalikes käimlates, ehkki neid ta eriti sageli ei külastanud. Tolle õhtu sündmused olid talle meelde tuletanud, miks. Teda Aldershotis kinni pidanud politseinik võis vabalt olla provokaator, üks säärastest politseinikest, kes vihkasid temasuguseid nii iseäraliku ja painava kirega, et olid valmis nende kinnipüüdmiskatsetele terveid õhtuid kulutama. Ja Londonis oli neid küllaga.
Tony polnud Londonis kunagi vahele jäänud, sest ta polnud Londonis midagi üritanudki – ega ka kusagil mujal, kui täpne olla. Ta polnud paljudes asjades kindel, kaasa arvatud selles, kes ja mis ta on, kuid tal polnud selget ettekujutust, miks ta oli üritanud neile küsimustele vastust leida just enne väeteenistuse lõppu. Kindlasti üksildusest ja igavusest ja ootamatust meeletust vajadusest ükskõik kummast soost inimolendi puudutuse järele, ehkki tuleb tunnistada, et Tennyson Streeti meestetualetist võis ta tõenäoliselt leida vaid üht kahest.
Lõpuks polnud mitte kellelgi vähimatki tahtmist neid vastutusele võtta ning järgmisel päeval naasid nad kasarmusse järelejäänud väeteenistust lõpule viima. Iga kord, kui nad seda õhtut meenutasid – ja seda tegid nad sageli, ehkki mitte kunagi üheskoos ja mitte kunagi valjult –, ei tulnud neile oma arreteerimise asjaoludes suurt midagi tuttavat ette. Olid nad tõesti olnud nii meeleheitel, et alandusele ja võimalikule hävingule nõnda lähedale tulla? Kuid nende kahekümne nelja tunnise jutuajamise sisu jäi isegi aastaid hiljem kindlustunnet andvaks ja tuttavaks: nad rääkisid komöödiast. Esimese paari minutiga olid nad avastanud kummagi kire Ray Galtoni ja Alan Simpsoni vastu, nad võisid „Hancocki pooltundi” teineteisele pikkade lõikude kaupa tsiteerida ning katsusid meelde tuletada võimalikult palju „Veredoonorit”, et seda üheskoos ette kanda. Nad olid täiesti kindlad, et mängisid haiglastseeni sõnasõnalt ära, Bill kehastas Hancockit ja kõrgema, nasaalsema häälega Tony võttis enda kanda Hugh Lloydi rolli.
Pärast demoppi hoidsid nad sidet. Tony elas Ida-Londonis ja Bill põhja pool Barnetis, nii et neil oli kombeks kohtuda linnas, mõnes Soho kohvibaaris – algul korra nädalas, kui mõlemad töötasid ikka veel ametis, mille eest nad üritasid pageda (Tony käis abiks isale kuuluvas ajaleheputkas, Bill oli transpordiministeeriumis sulesepp). Esimesed paar kuud olid nad üksnes rääkinud, siis aga said viimaks piinlikkusest üle ning alustasid katseid koos kirjutada, kumbki oma märkmikku. Kui nad hiljem pea ees töötuellu sukeldusid, said nad kokku iga päev ühes ja samas kohvibaaris ning jätkasid seda seni, kuni võisid endale kontorit lubada.
Sellest teisest asjast, mis neil võis, aga ei pruukinud ühist olla, nad ei rääkinud, aga Tony abiellumine šokeeris Billi ikkagi. Tony polnud poole sõnagagi maininud, et käib kellegagi kohtamas. Bill läks pulma ning Tony pruut, armas, vaikne, arukas, BBC-s töötav June’i-nimeline brünett paistis oma abikaasa paarimehest teadvat kõike või vähemalt nii palju, kui ta ise oleks nagunii teada tahtnud. Ja ehk polnudki midagi enamat teada saada. Bill ja Tony kirjutasid üheskoos komöödiastsenaariume; seda saigi nende iseloomustuseks öelda, ja Aldershoti politseijaoskonnal polnud mitte millegagi mingit pistmist.
Nad olid palju edukamad, kui olid söandanud loota. Nad müüsid peaaegu kohe mõned ühelauselised killud paarile vanemale raadiokoomikule. Nad võeti täiskohaga tööle, varustamaks materjaliga Albert Bridgesit, kelle ainsad allesjäänud kuulajad olid talle ikka veel tänulikud seltskonna ja mõnusa nalja eest Londoni pommitamise ajal. Kui esmalt kogu briti rahvas ja seejärel viimaks ka BBC järeldusele jõudis, et Bridgesi hiilgeaeg on möödas, said Bill ja Tony maha müüdud „Käpardite salga”, komöödiasarja, milleks nad olid inspiratsiooni ammutanud oma väeteenistuse kogemustest – või vähemalt nendest osadest, millest nad midagi võtta tohtisid.
Ja nüüd oli neid kutsutud kirjutama Komöödiateatrile. Neil oli olnud kange kihk tele kallal kätt proovida, aga kui Dennis neid ühel õhtul Great Portland Streetil klaasikesele napsile kutsus ja ütles, et tahab lõbusat ja kergekaalulist pilguheitu tänapäeva abielule, lõid nad selle kokkuvõtte peale veidi vedelaks. Kui Dennis oli koju läinud, ei kostnud kumbki neist mõnda aega sõnagi.
„Noh,” ütles Bill, „sina ju oled abielus.”
„Ei tea, kas mu abielust meile eriti tolku on. See on päris, tead küll. Isemoodi.”
„Kas ma tohin su abielu kohta midagi küsida?”
„Mida siis?”
„Kas June teadis, kui ta sinuga abiellus?”
„Ma ei saa aru, mida seal teada on.”
„Sind