See, mis ei tapa. David Lagercrantz
Читать онлайн книгу.
võimalusi, et vanades kummalistes paberites kaevata. Samuti kasutati teemat ära ja loodi naljakaid hashtag’e nagu näiteks #justkuiblomkvistiajal. Kokkuvõttes oli see kõik üks suur lollus, ta ei hoolinud kogu sellest jamast mitte põrmugi, või vähemalt püüdis ta endale seda kinnitada.
Teisalt ei teinud aga asja paremaks see, et pärast Zalatšenko-artiklit polnud tal olnud ühtegi tõeliselt head lugu ja Millennium oli tõsises kriisis. Trükiarv oli veel normaalne, kakskümmend üks tuhat tellijat. Ent kuna reklaamitulud kahanesid kohutava kiirusega, täiendavaid sissetulekuid genereerivad menukad raamatud puudusid ja suurosanik Harriet Vanger ei saanud ajakirja rohkem kapitali matta, oli juhatus vastu Mikaeli tahtmist müünud kolmkümmend protsenti aktsiatest Norra Serneri ajakirjandusimpeeriumile. Selles polnud midagi imelikku, kuigi alguses võis selline mulje jääda. Serner andis välja ajakirju ja õhtulehti, talle kuulus suur tutvumissait ja kaks tasulist telekanalit ning jalgpallimeeskond Norra kõrgliigas, tal poleks pidanud Millenniumi-taolise ajakirja vastu mingit huvi olema.
Kuid Serneri esindajad – eeskätt ajakirjandusdivisjoni juht Ove Levin – väitsid, et kontsern vajab lisaks kõigele muule ka prestiižset toodet, kõik juhatuse liikmed imetlevad Millenniumi ja soovivad kogu hingest, et ajakiri jätkaks endisel kursil. „Me ei taha raha teenida,” nagu Levin ütles. „Me tahame midagi ära teha,” ja otsekohe hoolitses ta lisavahendite pumpamise eest ajakirja kassasse.
Alguses ei sekkunud Serner ka toimetuse töösse. Jätkus business as usual, ehkki veidi suurema eelarvega, ja toimetuses tekkis uus lootus, koguni Mikael Blomkvist tundis, et lõpuks ometi saab ta majandusliku olukorra pärast muretsemise asemel pühenduda ajakirjandusele. Ent umbes samal ajal, kui algas rünnak tema vastu – tal oli tõsine kahtlus, et kontsern kasutas olukorda ära –, hakkasid kõlama uued noodid ja ilmnesid esimesed märgid survestamisest.
Loomulikult, ütles Levin, peab ajakiri jätkama süvaanalüüsi, narratiivi, sotsiaalse paatose ja kõige muuga. Kuid kõik artiklid ei pruugi ju käsitleda majanduslikke ebakõlasid, ebaõiglust ja poliitilisi skandaale. Ka glamuursest elust, kuulsustest ja esietendustest saab ju ometi hiilgavat ajakirjandust, ütles ta, ja kõneles vaimustusega USA Vanity Fairist, Gay Talese’ist ja tema klassikalisest Sinatra-portreest – „Frank Sinatra has a Cold” – ja Norman Mailerist, Truman Capote’st, Tom Wolfe’ist ja jumal teab millest veel.
Mikael Blomkvistil polnud tol korral õieti midagi vastu öelda. Ta oli kõigest pool aastat varem kirjutanud pika reportaaži paparatsotööstusest, ja kui vaid leida hea ja tõsiseltvõetav vaatenurk, suudaks ta portreteerida ka suvalist seltskonnategelast. Hea ajakirjandus ei sõltu teemast, nagu ta armastas öelda. See sõltub suhtumisest. Ei, ta oli vastu hoopis sellele, mida ta ridade vahelt aimas: see on alles suurema rünnaku algus, ja Millenniumist on saamas kontserni jaoks suvaline ajakiri, see tähendab väljaanne, mida võib soovi järgi igatpidi muuta, kuni see on tulus – ja tühjaks pigistatud.
Kui ta siis kuulis, et Ove Levin on palganud konsultandi ja lasknud teha terve rea turu-uuringuid, mille tulemused ta kavatses esmaspäeval ette kanda, läks Mikael reede pärastlõunal töölt lihtsalt minema ja istus kodus tükk aega kirjutuslaua taga või lesis voodis, sõnastades erinevaid tuliseid kaitsekõnesid, miks tuleks Millenniumil oma visiooni juurde jääda. Eeslinnades toimuvad mässud. Parlamenti on saanud avalikult võõravaenulik partei. Sallimatus kasvab. Fašism võidab poolehoidjaid, tänavatel on kodutud ning kerjused. Rootsil on paljutki, mida häbeneda. Ta formuleeris palju ilusaid ja üllaid sõnu, manas vaimusilma ette ridamisi võidukaid olukordi, kus tema tabav ja veenev tõde äratab toimetuse ja kogu Serneri kontserni nende väärkujutlustest, misjärel otsustavad kõik nagu üks mees tema sõnade järgi käia.
Ent kui ta jälle maa peale tagasi tuli, mõistis ta, kui lahjaks jäävad taolised sõnad, kui neist majanduslikus mõttes mitte mingit kasu ei ole. Money talks, bullshit walks, ja kõik muu säärane tarkus! Eeskätt peab ajakiri end ära tasuma. Pärast seda võivad nad hakata maailma muutma.
Nii need asjad käivad, ja vihakõnede kavandamise asemel mõtles ta, kas ei oleks võimalik hoopis mõnda head lugu välja kaevata. Mõne suure afääri paljastamise lootus taastaks ehk toimetuse eneseusalduse ning paneks nad vilistama Levini uurimustele ja prognoosidele Millenniumi hambutusest või millest iganes, millega Ove kavatseb lagedale tulla.
Blomkvisti pommuudisest alates oli temast kujunenud omamoodi uudistekeskus. Iga päev sai ta vihjeid ebakõlade ja kahtlaste tehingute kohta. Enamik neist oli küll tõtt-öelda puhas rämps. Fanaatilised pealekaebajad, vandenõuteoreetikud, luiskajad ja ninatargad tulid lagedale pööraste lugudega, mis ei kannatanud vähimatki uurimist, või siis polnud piisavalt huvitavad, et neist saaks artikli kirjutada. Samas aga peitus mõnikord täiesti tavalise või igapäevase fakti taga suurepärane lugu. Lihtne kindlustusjuhtum või harilik avaldus mõne inimese kadumise kohta võis kujuneda suureks üldinimlikuks looks. Võimatu oli seda ette teada. Kõik tuli metoodiliselt ja avatud meeltega läbi töötada, niisiis istus ta laupäeva hommikul sülearvuti ja märkmikega laua taha ning võttis olemasoleva materjali järjest läbi.
Ta töötas kuni kella viieni, leides nii mõndagi, mis oleks kümme aastat tagasi ta kindlasti käima tõmmanud, kuid ei äratanud nüüd suuremat entusiasmi, see oli klassikaline probleem, ta teadis seda paremini kui keegi teine. Pärast aastakümneid ajakirjanikuna tuli enamik tuttav ette, ja ehkki puhtalt mõistusega võid aru saada, et mõnest teemast võiks midagi head tulla, ei ärata see hasarti. Kui järjekordne jääkülm vihmahoog vastu katust rabistama hakkas, katkestas ta töö ja võttis uuesti käsile Elizabeth George’i.
Ta sisendas endale, et see pole tühipaljas eskapism. Kogemused on näidanud, et mõnikord tulevad puhates kõige paremad ideed. Millegi hoopis muuga tegeledes võivad pusletükid järsku paika minna. Ent pähe ei tulnud ühtegi konstruktiivset mõtet peale selle, et ta peaks sagedamini niimoodi pikutama ja häid romaane lugema, ning selleks ajaks, kui koitis järjekordne tormine esmaspäevahommik, olid tal pool George’i krimkat ja öökapil juba tükk aega tolmu kogunud New Yorkeri kolm numbrit läbi loetud.
NÜÜD ISTUS TA ELUTOADIIVANIL, cappuccino-tass käes, ja vaatas akna taga möllavat tormi. Väsimus ja letargia kestsid hetkeni, kui ta järsult – justkui oleks otsustanud uuesti tegusaks hakata – püsti tõusis, saapad jalga ja talvemantli selga pani ning välja läks. Tunne oli lausa tobedalt ebameeldiv.
Jäised vihmaiilid tungisid läbi riiete luuni välja, ta kiirustas Hornsgatani poole, mis paistis eespool ebatavaliselt hall. Tundus, nagu oleks kogu Söderi linnaosast värvid kadunud. Isegi pisikest värvilist lehekest ei lennelnud õhus, ettepoole kummargil ja käed rinnal risti kiirustas ta Maria Magdalena kirikust mööda Slusseni poole ning keeras siis Götgatsbackenile, seejärel aga Monki rõivakaupluse ja Indigo pubi vahel olevast uksest sisse. Ta läks neljandale korrusele toimetuse ruumidesse, need asusid täpselt Greenpeace’i kontori kohal, ja juba trepikojas kuulis ta häältesuminat.
Toimetuses oli ebatavaliselt palju rahvast. Lisaks toimetuse koosseisule ka olulisemad vabakutselised, Sernerist kaks konsultanti ja Ove Levin, kes oli selle päeva puhuks ka enda riietust veidi rahvalikumaks kohendanud. Ta ei jätnud direktori muljet, nähtavasti oli ta lisanud repertuaari ka mõned uued väljendid, sealhulgas rahvaliku „terekest”.
„Terekest, Micke, kuidas läheb?”
„Sõltub sinust,” vastas Mikael ega mõelnud seda tegelikult õelalt.
Ent ta märkas, et seda tõlgendati sõjakuulutamisena, ta noogutas puiselt, läks edasi ja istus ühele toolidest, mis moodustasid toimetuses otsekui auditooriumi.
OVE LEVIN KÖHATAS ja vaatas närviliselt Mikael Blomkvisti poole. Uksel nii sõjakana tundunud staarreporter jättis nüüd viisaka, asjast huvitatud inimese mulje, ega ilmutanud tülitsemise või vaidlemise märke. Kuid see ei rahustanud Ovet mitte põrmugi. Kunagi olid nad Blomkvistiga ühel ajal Expressenis ajutised reporterid. Tol ajal kirjutasid nad põhiliselt kiireid uudiseid ja üsna palju jama. Ent hiljem baarileti ees unistasid nad suurtest reportaažidest ja paljastustest ning rääkisid tundide kaupa, kuidas nad ei suuda iialgi leppida traditsioonilise või hambutu ajakirjandusega, vaid lähevad alati sügavuti. Nad olid noored ja ambitsioonikad, nad tahtsid kõike saada nüüd ja kohe. Ove