New York. Edward Rutherfurd
Читать онлайн книгу.
ütlen teile otse, see ei ole minu arust väike asi,” jätkas Eliot Master. „Olen arvamusel, et Zengeri kohtuprotsess läheb inglaste vabaduse juurteni.” Ta vaikis hetke. „Sajand tagasi lahkusid meie esivanemad Inglismaalt seepärast, et kuningas Charles I tahtis luua türanniat. Kui parlamendi liikmed tema õigusi piirasid, püüdis ta neid vahistada. Kui ausad puritaanid trükkisid kaebusi tema pattude kohta, lõikas ta neil kõrvad peast, põletas nende ihule märgid ja heitis nad vanglasse, kasutades sama ässitava laimu süüdistust. Kaheksakümmend viis aastat tagasi lõppes kuningas Charlesi türannia, kui parlament lasi tal pea maha raiuda. Kuid see ei lõpetanud tulevasi kuritarvitusi. Ning nüüd selle kuberneri väikese türannia puhul näeme sama protsessi. Ma arvan, et see kohtuasi saadeti meile prooviks, kuidas me hindame vabadust.” Selle kõne ajal oli ta hääl pidevalt tõusnud.
„Noh, sugulane, ma näen, et sa oled päris oraator,” ütles kaupmees lugupidavalt.
Kate polnud kuigi tihti kuulnud isa nii kirglikult kõnelemas. See pani teda tema üle uhkust tundma. Lootes, et isa kiidab selle heaks, sekkus ta nüüd vestlusse.
„Nii et kui Locke räägib loomulikust seadusest ja loomulikust õigusest elule ja vabadusele, kas selle hulka ei kuulu siis ka sõnavabadus?” küsis ta.
„Ma arvan, et kuulub küll,” vastas isa.
„Kes Locke?” küsis proua Master arusaamatuses.
„Ah Locke,” sõnas majaperemees. „Filosoof,” ütles ta naisele, püüdes meenutada midagi sellest mõtlejast, kelle õpetus, nagu ta teadis, inspireeris vabadust armastavaid inimesi mõlemal pool Atlandit.
„Kas sa loed filosoofiat?” küsis proua Master Kate’ilt mõninga nõutusega.
„Ainult kuulsaid kohti,” ütles Kate reipalt, naeratades poisile, keda ta arvas sama tegevat. Kuid noor John Master põrnitses ainult lauda enda ees ja vangutas pead.
Nüüd arvas Kate, et see Kreeka jumal tema kõrval on ehk häbelik. See pigem suurendas tema huvi. Ta mõtles, mida julgustuseks öelda. Kuid olles üles kasvanud kirjandust armastavas Bostonis, ei mõistnud ta, et on nüüd võõral maal.
„Mullu suvel nägime Harvardi meeste esituses üht vaatust Addisoni „Catost”,” mainis ta noormehele. „Ma olen kuulnud, et sel aastal tuleb Ameerika kolooniates ettekandele kogu tükk. Kas sa tead, kas see New Yorki ka tuleb?” Küsimus oli Zengeri kohtuprotsessiga seoses asjakohane. Sest Inglismaal ilmuva ajakirja Spectator asutaja Addison, kes oli eeskujuks igale tsiviliseeritud inglise džentelmenile, oli saavutanud suurt edu oma looga õilsast Rooma vabariiklasest, kes oli olnud Caesari türannia vastu. Näidendi kuulsus oli ammu jõudnud üle Atlandi ja Kate oli kindel, et tema lauanaaber on selle kohta ajalehtedest lugenud. Kuid ta sai vastuseks üksnes „ma ei tea”.
„Andke meile andeks, preili Kate, kui me selles majas mõtleme rohkem ärist kui kirjandusest,” täheldas kaupmees, kuid talle tundus, et peab mõninga etteheitega lisama: „Ma usun, et sa oled Addisoni „Catost” kuulnud, John.”
„Äri on vabaduse võti,” kostis Bostoni advokaat neile appi tulles. „Äri suurendab jõukust ning edendab sellega vabadust ja võrdsust. Nii ütleb Daniel Defoe.”
Lõpuks tõstis noor John pilgu, silmis lootusekiir.
„Kas see on mees, kes kirjutas „Robinson Crusoe”?”
„Seesama.”
„Ma olen seda lugenud.”
„Noh, see on ka midagi,” lausus advokaat.
Rohkem nad kirjandusest vestelda ei üritanud, vaid pühendasid oma tähelepanu kolmele kenale puuviljakoogile, mis olid just lauale toodud. Ent lauas ringi vaadates oli Eliot Master üsna rõõmus. Ta oli jäänud rahule oma väikese kõnega ja iga sõna selles oli tulnud südamest. Sugulasel oli olnud õigus, ta poleks Bostonist siia tulnud, kui see asi poleks olnud talle südamelähedane. Ning mis puutus Dirki iseloomu, siis ta võis olla tahumatu, kuid rumal ta ilmselt ei olnud. See oli ka midagi. Kaupmehe naisega Eliot sisimas ei arvestanud. Jäi vaid poiss.
Oli täiesti selge, et see poiss nägi küll kena välja, kuid polnud kuigi intelligentne. Ta võis olla hea seltsiline meremeestele ja salakaubavedajatele, kuid muidu oli ta mats. Eliot oli kindel, pole mingit võimalust, et tema Kate, kes oli tundnud end vestluses nii koduselt, tunneks mingit huvi sellise mehe vastu. Süda rahul, võttis advokaat teise tüki õunakooki.
Veel rohkem rõõmustas teda lühike mõttevahetus, mis lõpetas õhtusöögi.
Oli juba aeg lahkuda. Kate oli andnud parima, et lõbustada oma sugulast Johni. Ta küsis poisilt, kuidas too aega veedab, ja sai teada, et noormehele meeldib kõige rohkem käia mere ääres või laevadel. Ääri-veeri usutledes oli ta tema perekonna ärist rohkem teada saanud. Nagu teised nendesugused kaupmehed, tegelesid New Yorgi Masterid väga paljudel aladel. Neile kuulusid mitu alust ja jõudsalt kasvav kauplus. Nad tegid salasiirupist rummi ja kindlustasid teiste kaupmeeste laevu. John ei olnud eriti sõnakas ja rääkis vaikselt, kuid paar korda vaatas ta Kate’ile otsa ning tüdrukul oli tegemist, et mitte punastada, kui ta tema taevasiniseid silmi nägi. Ta ei teadnud aga, kas ta poisile meeldib.
Enne kui nad lauast tõusid, võttis Dirk Master Kate’i isalt lubaduse, et see tuleb neid New Yorgis olles veel vaatama, ja Kate oli rõõmus, kui isa seda viisakalt lubas.
„Kas sa oled kogu protsessi ajal kohtus?” küsis kaupmees.
„Algusest lõpuni.”
„Ja preili Kate?” päris majaperemees.
„Oh, tegelikult teeb isale muret kuninga türannia, mina aga tulin siia ajakirjandusvabadust toetama,” lausus neiu õhinal.
Tema isa naeratas.
„Mu tütar on samal arvamusel ühe luuletajaga, kes ütles: „Raamatu hävitamine on peaaegu sama, mis inimese tapmine”.”
Niisuguseid tsitaate võis nende majas Bostonis kuulda igal nädalapäeval.
„Kes hävitab hea raamatu, tapab mõistuse,” kiitis Kate takka. Nende võõrustaja vaatas neid ja vangutas pead.
„Kõlab tuttavalt, aga mida te tsiteerite?” küsis ta sõbralikult.
Kate oli üllatunud, et talle tuleb seda meelde tuletada. Need sõnad olid pärit „Kaotatud paradiisi” autorilt John Miltonilt. Mitte tema poeemist, vaid sõna- ja ajakirjandusvabaduse kaitseks kirjutatud ainulaadsest brošüürist.
„See on Miltoni „Areopagiticast”,” ütles ta.
„Ah Milton,” kostis majaperemees.
Kuid noor John kortsutas kulmu.
„Missugune Harry?” küsis ta.
See tuli ootamatult. Kate’il polnud aega mõelda. Ta purskas naerma.
Noor John Master punastas ja paistis, et tal on häbi.
„Noh, see lõunasöök oleks võinud hullemini minna,” sõnas isa rõõmsalt, kui nad oma peatuskohta tagasi läksid. „Kuid mul on kahju, et sinu New Yorgi sugulased osutusid salakaubavedajateks.”
„Härra Master paistab olevat hästi informeeritud,” arvas Kate.
„Hm. Ma julgen öelda, et omamoodi. Poiss aga on lootusetu, kardan ma,” lisas ta delikaatselt.
„Sa oled ehk liiga karm,” söandas tütar öelda.
„Arvan, et ei ole.”
„Ta meeldis mulle, isa,” lausus Kate. „Väga.”
Kohus toimus Wall Streetil asuva raekoja esimesel korrusel. Kohtusaal oli pooleldi täis ja ruumi oli küllalt. Kaks paruka ja punase rüüga kohtunikku, Philipse ja Delancey, istusid poodiumil. Vandemehed istusid kahel vasakul paikneval pingil. Kõiksugusest rahvast koosnev publik istus seinte ääres. See oli nagu protestantlik kogudus, kes on tulnud jutlustajat kuulama. Keskel kohtunike ees asus barjääriga ümbritsetud pink süüdistatava jaoks. Tollel polnud kaugelt