Layla. Jari Tervo
Читать онлайн книгу.
kortsulised nagu kuivanud datlid.
Hoovist kostis valju kõnelust. Nasir tõusis püsti ja vaatas pead varjus hoides aknast välja.
Nasir pöördus ja käskis Laylal endaga kaasa tulla.
Mis mõttes, küsis Layla.
Ma võin oma eluga teha, mida ma tahan, ütles Nasir.
Nasir avas ukse ja hakkas esikutrepist alla minema. Ta viipas Laylat endale järgnema. Aeglaselt laskusid nad esimesele korrusele. Klanni liikmete hääled muutusid üha valjemaks, hüüded tungisid läbi gece-majade poorse ja odava betooni. Nasir avas oma nõo eluruumidesse viiva ukse, läks elutuppa ja praotas akent.
Klanni omad ja politseinikud seisid Nasirist ja Laylast kümne meetri kaugusel. Nende vahel sahmisid oma kuutides kanad. Tänavavalgustuseta Avcilari kohale oli laskunud pimedus.
Türgi politsei ei tähenda kunagi head, ütles Memed.
Politseinikud ütlesid, et neile on kurdide hoiakud teada. Need on sama sügavad kui ekslikudki.
Et neid muuta, oli İstanbuli politseil lähitulevikus kavas alustada kampaaniaga, kus tutvustatakse kurdidele politsei tegevusprintsiipe. Praegune põlvkond oli juba kaotatud, aga İstanbuli politsei tahtis rääkida õpilastele, et politseid pole tarvis karta. Politsei kaitseb kaitsetuid.
Politseinikud näitaksid väikestele koolijütsidele oma autosid ja relvi ning sõidutaks neid ringi. Kampaania jaoks oli eraldatud juba raha.
Isa Memed pani imeks, kust tuli türklastel see ettekujutus, et kurdid annaksid politsei kätte oma lapsed, Allahi päiksekiired. Nende Vanist pärit nõbu viidi 1982. aasta viiendal juunil ühte Hakkâri politseijaoskonda. Sinna ta jäigi.
Mis su nimi on, väike tüdruk, küsis türklane.
Ta on minu tütar, kes lubas sinusugusel türklasel mu tütrega rääkida, karjus Ismail.
Layla kuulis mitmeid metalseid hääli. Ta tundis, kuidas Nasiri lihased pingule tõmbusid.
Rahune maha, Ismail, ütles Memed.
Ta räägib minu tütre Trifaga, karjus Ismail.
Nasir ja Layla kuulsid hingeldamist ja ähkimist, mille lõpetas karjatus.
See oli rünnak, me võiks selle tüübi praegu arreteerida, ütles türklasest politseinik.
Me pole türklaste kommetega harjunud, ütles Memed.
Eks sa tule mulle üksinda kangialuses vastu, türklane, tule aga tule, ütles Ismail.
Vait, ütles Memed.
Nasir lükkas akna rohkem lahti, võttis Laylal käest kinni ja lasi ta akna kaudu maapinnale. Ta tõusis aknalauale ja hüppas. Sooja kanasõnniku lehk lahvatas talle vastu nägu.
Isa Memed ei saanud aru, missugusest uhkest Bursa härrast Türgi politseinikud õieti rääkisid. Mida võis üks bursalane İstanbuli inimeste asjadest ülepea teada.
Nasir kuulis tiku kraapimist ja Memedi sügavat hingetõmmet, ning ta selg läks higist märjaks. Nad olid väga lähedal. Nasir hingas sisse Memedi kümme sekundit varem välja puhutud suitsu.
Elend, Elend, meie märter Elend, hüüdis Yashar.
Kes see Elend on, küsis türklasest politseinik.
Meil jäi siin rituaal pooleli, te segate vahele kurdide igiammusele traditsioonile, karjatas Yashar.
Jää vakka, poeg, ütles Memed.
Yashar hingeldas ning kui türklasest politseinik sigareti süütas, nägi Layla läbi tikuleegi valguse ja väävlilõhna, kuidas Yashar oma peopesa lakkus.
Mis su käega juhtus, küsis türklane.
Mitte midagi, ütles Memed.
Ma küsisin seda sellelt noormehelt, ütles türklane.
Katsusin, kuidas türklasest politseiniku naise tagumik ka on, ütles Yashar.
Türgi politseinikud hakkasid käratsema. Nasir pani häält imeks, kuni mõistis, et politseinikud taovad kumminuiadega oma saapaid.
Vaiksemalt, ütles türklasest politseinik aeglaselt.
Politseinikud jätsid saabaste togimise järele.
Mis rituaal teil pooleli jäi, küsis türklane.
Mitte mingisugune, ütles Memed.
Selle naljavenna meelest jäi, ütles türklane.
Me tähistame minu märtrist venna Elendi surma-aastapäeva, ütles Memed.
Vaikus kestis kaua. Mehed tegid suitsu. Tubakasäde lendas läbi Avcilari pimeduse, tabas Layla pearätti, kukkus maha ja kustus sisisedes külmas mudas.
Türklasest politseinik ohkas sügavalt.
Ta tutvustas bursalast kui eeskujulikku ehitusala proffi. Ta käskis bursalasel hoovis seisvaid mehi hoolikalt vaadata. Kas need mehed sundisid väevõimuga müürsepp Ibrahim Izilguni sõiduautosse?
Pime oli, vastas bursalane hetke pärast apaatselt.
Kanad saputasid tiibu ja kaagutasid, klanni naised urisesid nende peale, ahtramunalised sellised. Nasir näitas Laylale, kuidas neil tuleb klanni omadest kaugemale roomata. Teda peatas politseiniku küsimus.
See Ibrahim Izilgun olevat kuuldavasti äsja kohtunud ühe kurdi tüdrukuga, ütles politseinik.
Mul pole tütreid, kes kohtuksid türgi meestega, ütles isa Memed.
Ongi nii või, ütles politseinik.
Teid on kuus politseinikku ja kuus püstolkuulipildujat, efendi4, nende ees kõnelen ma ikka tõtt, vastas isa Memed.
Püstolkuulipilduja kuulub meie standardse varustuse juurde, see pole mõeldud ekstra kurdidele, ütles politseinik.
Nii pime oli, ütles bursalane.
Klanni omad pistsid karjuma.
Kas me peame siin väljas seisma, me ei kuule nende kuradi kanade tõttu mitte midagi, ütles politseinik.
See ehitusala proff haiseb õlle järele, ütles isa Memed.
Klanni liikmed puhkesid naerma ja hakkasid bursalasele pilkenime välja mõtlema.
Kui Nasir ja Layla jõudsid gece-majade müüri taha, pistsid nad teineteisele otsa vaatamata nii kiiresti jooksu, kui Layla vigane jalg vaid lubas. 1999. aasta maavärinas kokku kukkunud ja varemetesse ununenud korrusmajad paistsid veel pimedamad kui tühjad krundid nende vahel.
Nad jooksid üle öise kiirtee Bahçeşiri, ootamata vaiksemat kohta autovoolus. Toores tänavavalgus ehmatas neid. Nende varjud kukkusid ette ja taha.
Nad kuulsid vaid teineteise hingeldamist.
Nad jooksid mööda sadadest ühesuguse moega kümnekorruselistest majadest, kuni vajusid märjale asfaldile, suutmata selili keerata.
Kui nende hingamine oli rahunenud, tagusid nad veerand tundi alumisele uksele. Alussärgis, harjasvuntsidega mees tormas tuhvlite plaksudes tigedalt ust avama. Tema võrksärgi aukudest tungisid välja hallid karvad. Ta kerkis läbi aia naabri krundile.
Iga korteri aknas välgatas sinine, tuule õhutatud tuli. Üks elanik lehvitas. Layla ja Nasir kuulsid, kuidas kümned tuhanded inimesed möirgasid telegladiaatoritele au ja hiilgust.
Harjasvuntsi çay-klaasist kerkis auru.
Layla ja Nasir hüüdsid hirmunult:
„Kus me oleme? Kus me oleme?”
II
1
restoran roskapankki, helsingi, soome
Koni kustutades nägi Helena, et baarileti äärde ilmunud klient jõi kohvi. Mees noogutas talle.
Helena kõndis üle suitsuruumi kõminast pisut kõikuva põranda leti juurde ja tellis õlle, mille baarmen alles pärast mõttepausi klaasi