Odessa, Vanessa. João Lopes Marques
Читать онлайн книгу.
See ei olnudki kuigi keeruline – juba läks putkast seitsmes siider ja teine kebab. Sellest, kes need tüdrukutele välja tegi, pole jutustajal õrna aimugi.
Ilule omased privileegid.
Täiesti tühjalt kohalt, otse selgest taevast, kahe šišamahvi vahel, tabas Irina ettepanek teda täiesti ootamatult. Nad olid vaevalt kuu aega tagasi tuttavaks saanud.
„Misasja? Sa tahad, et ma koos sinuga Peterburi läheksin?“ küsis Eva.
„Da!“
„Mida tegema?“ käis Sergejeva peale.
„Kontserti kuulama! Dima Bilani kontserti!“
„Dima Bilani?“
„Da!“
„Ja miks just mina?“ imestas Eva jätkuvalt.
„Miks mitte?! Ja ära raha pärast muretse. Kõik on korraldatud,“ kinnitas Irina.
Vestlus jäi sinnasamma soiku, sest Sergejeva mitte ainult ei teadnud kõnealust artisti väga hästi – sai ju räägitud, et ta oli Eurovisiooni andunud fänn –, vaid ta oli ka iga kell valmis minema Peterburi, millest oli lapsepõlves nii palju kuulnud, kuigi teistmoodi nimega, Lenin-mingi-värk. Talle meenus, et oli olnud aeg, mil Dima oli tema meelest inetu, siis kui laulja 2006. aastal omadega täielikult põrus. Eva ise oli toona saatnud SMS-i Lordi-nimelise soome koletise heaks, kuigi hiljem oli ta meelt muutnud – pärast seda, kui nägi pilte Dima kõhulihastest ühes neist naisteajakirjadest, mida Rimis on lademes.
„Miks ka mitte?“ mõtles ta.
Lõppeks, ta vajas tiibu, millega siit minema lennata. Teda ei huvitanud eriti, kas Irinal on ingli või kuradi tiivad, eeldusel, et viimasel need samuti olemas on. Vähemalt kindlustavad need kõrge lennu… Alati kui nad Irinaga kokku said, hakkas lõbusaid asju juhtuma, nad olid nagu kaks pöörast ühisest puurist jalga lasknud emastiigrit.
Pealegi, mida muud tal üle jäi? Kodus passida ja oma tühjade taskute pärast nutta? Pikutada diivanil ja oodata, et telefon heliseks? Minna tagasi Peebu juurde ainult selle pisikese kahtluse pärast, mis teda näris? Samas hakkas tal saama villand päevad läbi erinevatel netilehekülgedel oma profiili täiendamisest.
„Da!“ vastas Sergejeva pärast üüratut vesipiibumahvi. Ja puhkes hetk hiljem naerma, naerma palju valjemini ja kõlavamalt, kui oleks osanud ühelt tema välimusega verinoorelt Eesti tütarlapselt oodata.
VIISA
Stopp. Ega see Venemaale, täpsemalt Vene Föderatsiooni minek ei käi niisama, siis kui inimene ise tahab. Võtame või need samad kaks noorikut. Franz Kafka süda hakkaks kiiremini lööma ja tal tuleks oma „Protsess” ümber kirjutada, ühest ainsast peatükist, nagu see siin, piisaks täiesti. Kuid Irina eelistus intrigeeris Sergejevat jätkuvalt.
„Mille pagana pärast just mina väljavalituks osutusin?“ küsis Eva endalt. „Kõige krooniks tuleb see kutse majutuse ja punase vaibaga…“
Imelik, kohe kindlasti, kuid sellele vaatamata saab noorus enesele kergemeelsust lubada.
Tiivalööke.
„Kullake, kas sa tõid, mis ma palusin?“ uurib Irina, kui märkab Evat Vene Föderatsiooni Saatkonna uksele toetumas, täpselt Pika tänava keskel, sadakond meetrit enne järsku tõusu Toompeale.
„Mille?“
„Kaks passipilti, Evotška!“
„Ah jaa… Muidugi… Võta, loodetavasti kõlbavad.“
Reisikindlustuse oli venelanna juba joonde ajanud, mistõttu oli Eva ülesandeks vaid pabereid täita.Ankeete. Jumal hoidku, et Evotška nurga alt tehtud foto või ruugete juustega pooleldi kaetud kõrv kõike ära ei rikuks.
Sõbralikult läksid nad kärmel sammul kahe trepimademe võrra üles, kuni põrkasid kokku küsimusterahega, üks pahaendelisem kui teine. Kust pidi Eva teadma, mida tähendab „patronüüm“? Kokkuvõttes käis kõik üpris kähku. Tüdrukud soovisid kõigest hingest ronida võimalikult kiiresti bussi, kirillitsas tempel punasesse passi löödud. Miskipärast oleme inimliigi evolutsiooni käigus õppinud selle ereda värvi suhtes sõnakuulelikumad olema.
Võitu bürokraatia üle tähistati tavapärases seltskonnas, pool Lasnamäed läks alla Varblasesse, mis oli beibede õhtuparaadile vaatamata hetke kõige kuumem välikohvik Tallinnas. Ruslan võttis enda hooleks vesipiibu ja Irina Bõkova jagas käsklusi, et nende lauale maanduks kaks pudelit Mateuse rosé’d, elevus, mida tekitasid jalgpalli maailmameistrivõistlused Lõuna-Aafrika Vabariigis, kasvas iga sekundiga.
Nad läksid kõik pöördesse ühe palli ja teda – palli, mitte Evat – kummalgi poolel taga ajava üheteistkümne mehe pärast, selle kummalise rituaali pärast, mida Ruslan suvatses Evale lahti seletada. Poisile ei saa midagi ette heita, ta vähemalt proovis:
„Kes lööb rohkem väravaid, see võidab mängu. Saad aru?“
„Aga kas vahet pole, kummasse väravasse?“ küsis segadusse aetud neiu.
„Ei, Evotška… Meeskonnad peavad palli lööma vastase, vaenlase väravasse…“ näis Ruslan juba kergelt meeleheitel. „See on nagu jäähokiski…“
„Jäähokis? Kas seda mängitakse suuskadel?“ torkas Evotška olümpiakulla võitnud Šmiguni meenutades vastu.
Löödult manas Ruslan, kes suisa hooples sellega, et ta lolle ei salli, näole heatahtliku naeratuse. Taolise rumaluse valguses oli isegi põgus kommentaar raiskamine. Ta tõstis väikese viinapitsi suu juurde ja ütles toosti: „Ma luban, et ühel päeval ma veel vahetan oma südame maksa vastu… Jooksin rohkem ja armuksin vähem…“
Tüdruk ei saanud asjale pihta. „Ei tea, kas ta vihjab millelegi?“ Ja vedelik kallati alla kõridest, mis olidki juba kuivama hakanud. Ent ometi poleks ka kõige suurem vedelikupuudus suutnud tekitada nii tõepärast pettekujutelma:
„PÕMAKI!“
Kes ütles, et Eesti on maailma kõige turvalisem riik? David Villa ei olnud veel Hispaania eest väravat löönud, ja silmanurgast nägi Eva, ta võib vanduda, et ta seda tõesti nägi, üht tükki, ja see polnud sugugi kõige väiksem, ülevalt monumendi küljest alla sadamas. Polnud selge, oli see klaas, plastmass või PVC, tšehhid oskavad õlut teha tunduvalt paremini kui monumente. Raske oleks olnud seda hallutsinatsiooniks pidada, sest Ruslan kinnitas kõigile, et oli mürtsatust tundnud, isegi ta kulmud olid kerkinud.
Näeme teda sörkimas Vabaduse väljakule olukorda uurima ja naasmas ühtaegu uskmatu ja kahjurõõmsa irvega. Naeratus kõrvuni, lisab ta pühalikult:
„Aljoša eest on kätte makstud! Tõstan toosti Suure Vene Rahva auks!“
Rahutusi õnneks ei järgnenud ja Hispaania võitis vastuolulises finaalis Hollandi. Ja Peetrile, sellele Suurele, veel nii väga meeldisid Madalmaad – milline reljeefne paradoks! Kuid see on juba teine raamat, teine lugu. Ajalugu. Tähtis on hoopis see, et kaksteist päeva hiljem leiame oma kaks ekskursanti juba uutel allalastava seljatoega toolidel.
Kõrvuti. Siin nad ongi kahe kollase Rimi kilekotiga, mis on täis igasugu vedelikke, alkohoolseid iseenesestki mõista: neli metsamarjasiidrit ja teist sama palju pirni oma, seitsekümmend viis sentiliitrit valget Tšiili veini, üks pudel rummi ja teine viina. Coca-Cola oli vaid selleks, et kahe viimase maitset maskeerida.
Nagu näha, oli varusid küllaldaselt ning pidu ja pillerkaar võis alata sealsamas Tallinna bussijaamas. Teist siidrit jõi Irina juba eesistmel tukkuva Kanada turisti seltsis, mängis tema lokkidega ja sosistas kõrva venekeelseid roppusi.
„Ära tee nägugi, et sa ei saa aru… Tulid ju siia ainult selleks, et tüdrukuid saada… Sa oled seksuaalterrorist,“ ütles Irina ja päästis valla oma Timošenko-stiilis palmiku.
Sellele vaatamata ei ärganud kavaler, kes oli Vancouverist ja muide päris nägus, kohe kuidagi üles, magas kui nott, mispeale pöörasid piigad oma alati selektiivse tähelepanu läti duole tagareas.