Maalehe arbuusi- ja meloniraamat. Harri Poom
Читать онлайн книгу.
melonitega, mistõttu ongi arbuusi nimetus mitmes keeles „vesimelon” (ing watermelon, sks Wassermelone, sm vesimeloni, hisp melón de agua). Ka eesti keeles on kehvas tõlkes arbuusi asemel teinekord vesimelon ette tulnud.
Kollase viljalihaga arbuusisort ‘New Hope’
Melon
Meloni (Cucumis melo) algne kodumaa polegi päris kindlalt teada. Teda on kaua aega peetud Aafrikast pärinevaks, ent nagu nüüdseks selge, pole ka Aasia või isegi Austraalia välistatud – näiteks meloni lähim looduslik sugulasliik on pärit just sealt. Kurgi ja meloni ühine eellane näib aga olevat pärit Ida-Himaalajast ning kultuurmeloni ilmselt otsene esivanem kasvab looduslikuna Indias. Kuivõrd melonisortide ja – vormide suurim mitmekesisus on Hiinas ja Indias, siis on üsna tõenäoline, et tänapäevased melonisordid hakkasidki välja kujunema just neis piirkondades.
Melon oli tuntud nii vanas Egiptuses, Roomas kui Kreekaski. Euroopas hakkas melon laiemalt levima 16. -17. sajandil ja seda eelkõige Prantsusmaal.
Algselt kasutati meloneid pigem köögiviljade kui puuviljadena. Aasias on tänapäevalgi väga populaarsed vähese suhkrusisaldusega sordid, mida kasutatakse nagu kurki ja kõrvitsatki mitmesuguste köögiviljatoitude valmistamisel. Dessertmelonid on aga siiski maailmas populaarsemad, eriti Euroopas ja Ameerikas. Algselt juhuristumistel põhinev, nüüd aga juba geneetikale tuginev sordiaretus on dessertmeloni sortide suhkrusisalduse tõstnud ligi viiendikuni vilja massist.
Melon ‘Sun Jewel’ sobib kasvatamiseks nii avamaal kui ka kasvuhoones
KASVUKOHT
Nii arbuus kui ka melon eelistavad kergema lõimisega neutraalseid (pH 6,0–7,5) viljakaid muldi. Suurima ja kvaliteetsema saagi annavad arbuus ja melon puutuha ja korralikult kõdunenud kompostiga väetatud liivmuldadel, raskematel liivsavi- ja savimuldadel jäävad taimed kängu ja saaki suurt ei saa.Taimede areng toppab ka happelistel neutraliseerimata liivmuldadel, samuti ei sobi eriti arbuusile värske sõnnikuga väetatud maa. Nii et kompostihunnikusse arbuusi istutada ei maksa – juuremädanike oht on liiga suur. Kui arbuus kasvab rahuldavalt veel pH 5,5 juures ja ei talu hästi mulla happesust palju üle pH 7,0, siis meloniga on vastupidi – tema eelistab neutraalset või isegi nõrgalt aluselist pinnast. Melon tunneb ennast huumusrikkas mullas päris hästi, ent arbuus kui päritolult kõrbetaim edeneb paremini pigem mõõdukalt huumuselisel pinnasel.
Avamaale istutatud taimed edenevad meil märksa paremini maadel, mis on kerge kallakuga lõunakaartesse, seevastu põhjapoolne kallak on täiesti vastunäidustatud.
Klorootilised lehed viitavad kas taimetoitainete puudusele mullas või ebasobivale mulla happesusele
Valgus
Valgust armastavate taimedena ei edene ei arbuus ega melon teiste taimede varjus kuigi hästi, ent kerget varju talub melon siiski paremini kui arbuus. Valgusepuudus pidurdab fotosünteesi tugevasti ning võib õitsemise algust isegi paarkolm nädalat hilisemaks lükata, see võib aga meie lühikese suve juures saagist üldse ilma jätta.Valgusepuudus tekib ka siis, kui taimed on liiga tihedalt istutatud või väga rammusas mullas ülearu vägevalt vohavad. Sel juhul moodustub emasõisi vähe, need viljastuvad kehvasti ning viljad jäävad väiksemaks ja maitsetumaks.
Mõlemad on küll pigem lühipäevataimed ning edenevad paremini päevapikkusel 10–12 tundi, ent kasvavad siiski kenasti ka meie pikkade suvepäevadega.
Temperatuur
Mõlemad taimed on väga soojanõudlikud ning nende avamaal kasvatamine meie kliimas on seetõttu vahel päris probleemne.Öökülmi ei talu nad üldse ning isegi kauem kui paar nädalat väldanud jahedad ilmad, mil temperatuur +15 °C kandis püsib, panevad taimed pikalt põdema, ning kui niisama pika aja vältel temperatuur üle +12 °C ei tõusegi, tekib taimedel nii tugevaid füsioloogilisi häireid, et nad selle tagajärjel väga tõenäoliselt hukkuvad.
Optimaalne päevane õhutemperatuur taimede õitseajal on + 21…+24 °C ning viljade moodustumise ja arengu ajal +21…+28 °C ning öine mitte alla +18 °C. Päevaste temperatuuride alla +20 °C langedes taimede kasv peatub. Ka liiga kõrge temperatuur ei mõju hästi – üle +35 °C hakkab kasv pidurduma ning +40…+45 °C juures seiskub taimede kasv sootuks. Nii kõrge temperatuuri juures kaotab õietolm ka viljastusvõime, mistõttu viljaalgmed varisevad.
Optimaalne mulla temperatuur nii arbuusi kui meloni jaoks on +22 °C mõnekraadise kõikumisega ühele või teisele poole. Jahedas, alla +20 °C mullas ei toimi ei arbuusi ega meloni juurestik kuigi hästi ja kaotab vastupanuvõime närbumistõbe tekitavaile mullaseentele, tundlikum ses suhtes on melon. See on ka hea põhjus, miks meie kliimas võiks kaaluda arbuusi- ja melonitaimede pookimist vastupidavama juurestikuga kõrvitsaliikidele – sobivale alusele poogituna kasvavad ja arenevad arbuusi- ja melonitaimed paremini kui omajuursed ka hilisevõitu kevade ja jaheda suvega.
Melonisaak on kasvuhoones juba koristatud
Niiskus
Kui arbuus kõrbest pärit liigina talub pärast juurdumist põuda päris hästi, siis melon mitte nii väga. Melonile on ohtlik just see, kui kuivad on nii muld kui ka õhk – sellistes tingimustes võivad viljahakatised pudeneda ja saaki ei tarvitse saada. Samuti ei sobi ei arbuusile ega melonile märg muld saagi valmimise ajal – liigse niiskuse tõttu viljade küpsemine hilineb ja nende suhkrusisaldus ei saavuta sordiomast taset.
Avamaal vajavad taimed kastmist suve esimesel poolel, suve teisel poolel saagi valmimise eel enamasti mitte; kui, siis ehk vaid väga põuase suvega. Katmikalal sõltub kastmistarve kohapealsetest tingimustest – näiteks ei ole meie oma aiandis sellal taimi ka kõige kuumemate suvedega kastma pidanud. Kastmine on vajalik kindlasti siis, kui on näha, et lehestik keskpäeval närbuma kipub – see viitab asjaolule, et juured ei saa mullast nii palju vett, kui lehtedest aurub.
Kasta ei tohi kunagi külma veega, see jahutab mulda ning häirib tugevasti juurte tööd. Külmas ja märjas mullas on ka juurte vastupanuvõime mullaseentele madalam ning pidevalt külma veega kastes võivad taimed kergesti hukkuda. Õige kastmise aeg on ennelõuna, siis jõuavad lehed ja juurekael ööseks taheneda. Kuna just juurekael on mädanikele kõige vastuvõtlikum, soovitatakse kastmisnõgu või – vagu taimest natuke eemale teha, et juurekaela märjakssaamist vältida.
Taimetoitained
Et arbuuside ja melonite viljad on suured, kulub taimel nende kasvatamiseks ka hulganisti toitaineid. Suhteliselt suurem on just kaaliumitarve, ent vajalikud on samuti nii fosfor ja lämmastik kui ka teised makro- ja mikroelemendid. Eriti melonile mõjub hästi ka suurem süsihappegaasi kontsentratsioon lehtedelähises õhus, mistõttu kasvab ta erinevalt arbuusist liivasel huumusvaesel pinnasel kehvemini ka siis, kui pinnas on toiteelementide sisalduse poolest sobilik. Huumusrikka mulla kohal olev õhukiht on huumuse lagunemise tõttu süsihappegaasi poolest rikkam.
Kasvunõuded
MAA ETTEVALMISTAMINE
Sobivad eelviljad
Arbuusi ja meloni eelviljadeks sobivad hästi kõrrelised (näiteks rukis haljasväetisena) ja liblikõielised (hernes, uba), aga ka ristõielised (nt raps ja rüps haljasväetisena, kapsas, redis) ja kartul. Seevastu kõrvitsalised (kurk, mitmesugused kõrvitsad, arbuus ja melon) ei sobi. Probleemne on ka värskelt üles haritud sööt, sest mitmeaastastel rohumaadel on tihti mullas palju naksurlaste vastseid (n-ö traatusse), kes, eriti vanemate arengujärkude tõugud, võivad juuri nii tugevasti kahjustada, et taimed hukkuvad juba esimese istutusjärgse nädalaga. Söödist ülesharitud maal võiks võimaluse korral esimesel aastal talivilja kasvatada.
Et