Harilik seep. Ave Alavainu
Читать онлайн книгу.
käib kammiga juustest pro forma läbi, paneb jooksuriided selga-jalga, võtab esikunagist koera kaelarihma (selle peale hakkab Dobruš juba rõõmsalt keerlema) ja siis nad lähevadki koos päeva alustama. Iga ilmaga. Rutiin.
– — -
Ta ei saa veel aru, kui karm ta pohmell täna hommikul, pärast nädalavahetust on. Jalutuskäigu ajal võtab ta taskust rohupurgi. Selles on joomatagajärgede leevendamise tabletid, kerged ergutid. Tablett või kaks kerre – päev võib alata. Nüüd jaksab ta nii duši all käia kui ka kohvi juua. Hommikusööki ta ei söö – linnupetteks piisab neist paarist tabletist ja kruusist kohvist küll.
Siis – hambad suhu (tegevus, millega kaasneb kerge oksendusrituaal), soeng ja nägu pähe – taas rutiin, aga hädatarvilik. Tema, Ülemõde, peab olema stabiilne. Tema peab välja nägema nii nagu tema alluvad teda nägema on harjunud. Igal tööpäeval alates kella üheksast. Aastaid. Puudumisteta.
– — -
Ülemõeks ei õpita. Ülemõeks saadakse. Ülemõel läks Ülemõeks saamiseni aastaid ja selle aja jooksul käis ta läbi kõik hierarhiaredeli pulgad: hooldusõde, palatiõde, protseduuride õde, vanemõde; hariduseks: medkool + hiljem kõikvõimalikud kursused. Hooldusõe ehk sanitari, nagu toona nimetati, ehk sitapotikandja karjäär kestis kõige lühemat aega, ainult paar aastat kooli kõrvalt. Kui meditsiinikooli lõputunnistus käes, lasti juba ka haigete juurde. Ja siis – aina edasi ja edasi ja edasi. Nüüd on ta saavutanud oma haridusele vastava lae. Parkinsoni seaduse järgi: enam pole tal kuhugi tõusta – ta on jõudnud oma ebakompetentsuse tasandile. Ülemõde on Ülemõde juba kaugelt üle veerandsajandi. Pensionini jääb õige vähe…
– — -
Kliinikuni, kus Ülemõde töötab, on kakskümmend minutit jalgsikäiku. Paras maa, et pea lahtuks, reipus juba lupjuma hakkavatesse jalgesse ja vananevasse keresse naaseks.
„Tegelikult lupjuvad kõik inimesed elu jooksul ära, aga õnneks sureb enamik enne ära, kui teada saab.” Ülemõde jumaldab musta huumorit.
Mõtted lähevad unenäo peale: ikka näeb ta oma last väikesena, mererannal kivikesi loopimas. Alailma. Sedasama. On seegi rutiin? Unenäo-rutiin?
– — -
Tüdruk sündis juhusekaupa kui ta oli 19, õppis medkoolis, töötas haiglas sanitarina, käis tantsupidudel, kurameeris, vahel napsitas – samuti juhuseltskonnis. Elas, nagu noorus tol ajal elas: pseudo-hipilikku elu. Lapse isale ta oma rasedusest ega lapsest ei rääkinudki – see oleks mõttetu olnud. Ühele tema sõbrannale oli tollele lapse sigitaja telefonis üsna küüniliselt öelnud: „Kust sa võtad, et see minu laps on.” Ja kõik. Ta õppis sellest.
Ema aitas Ülemõeks-pürgijal last kasvatada. Sisuliselt – lõi lapse talt üle. Kui ta vahel vabal päeval oma emale ja lapsele Sauele külla läks, ütles ema tõredalt: „Ilmaasjata tulid torkima – ta juba hakkas sind unustama.”
Kuni viimaks unustaski. Ülemõde pühendus tööle ja karjäärile. Ei käinud enam ‚torkimas’. Nii nad võõraks jäidki. Vanaema sai lapse. Koos hooldusõigusega. Ülemõde hakkas teenima raha. Raha, raha ja raha. Ja seda läks: lapse ülalpidamiseks ja oma südametunnistuse rahustamiseks. Algul sadade, karjääri edenedes tuhandete kaupa.
– — -
Kord, kui laps oli vast kahe-aastane, käisid nad ühe korra kahekesi mere ääres. Laps nägi nii palju vett ühekorraga esimest korda elus, tudises oma väikestes kummikutes tillukestel jalgadel vee ja liiva piiril ning hüüdis: „Uuua!”
Ja joodik tast sai.
– — -
Kliinik juba paistab. Tuleb tööpäev läbi mõtelda. Midagi erilist see ei sisalda. Osakondade vanemõdede raportid läbi vaadata, rohutellimised, aruanded, vahel sekka paar koosolekut. Üldiselt – rutiin. Praegu on majanduskriis, koondamiste aeg, kirurgia-Krista – üleminekueas lastetu vanemõde – rihib tema kohta, räägib igal tasandil, et Ülemõde põeb läbipõlemis-sündroomi, tal oleks ammu aeg ametit vahetada jne. Aga kui ta veel teaks, kui palju ta õhtuti ja puhkepäeviti kärakat paneb, oleks Kristakesel trumbid käes. Kuigi see ei puutu Ülemõe töösse: tööalaselt on tal kõik tipp-topp. Tervis ka korras. Iseasi, kui ta narkootikumide väikestes kogustes (enda jaoks, ainult enda jaoks!) kõrvaldamisega vahele jääks. Aga selle kontrollimise peale ei tule ilmselt keegi – nii laitmatu on tema tööalane reputatsioon, nii korrektne ta väline elu.
– — -
Kabineti võtme otsib ta juba liftis kotist välja. Üles sõites mõtleb Ülemõde ikka veel unenäo ja oma ema ja oma lapse peale.
Ta ema suri sügisel, kui Ülemõe tütar oli jõudnud lõpuklassi, 18 aastat vana. Ema suri äkksurma. Südame pärgarterite ateroskleroos, seisis lahkamistunnistusel. Korter jäi tütrele, ta alustas iseseisvat elu. Ülemõde elas ammu omaette – ta ei sobinud oma emaga koos elama juba enne tütre sündi. Vanaema, kes samuti 19-aastasena abordikeelu pärast lapse, nüüdse Ülemõe sünnitanud, Stalini-ajal ööd-päevad tööd rabanud noor naine, vallasema, nagu tol ajal öeldi – sõna üksikema oli veel leiutamata – ei osanud (võib-olla ka ei tahtnud) last kasvatada. Nii nad kaugenesid teineteisest üha enam, kuni jäidki võõraks.
Ema matuste käigus kohtus Ülemõde sundkorras tütrega üle pika aja. Võõrad. Proovisid natukene aega, kasvõi tüdruku koolilõpetamiseni, koos elada – mis võimatu, see võimatu: ei sobinud. Võõrad, mis võõrad.
Üheskoos sorteerisid nad vaid emast järelejäänud asjad ja fotod. Ülemõe isa oli kõigilt piltidelt välja lõigatud – et laps ei teaks. Ta aitas oma tütrel elamist korda seada: kõigist panipaikadest, seina- ja pesukappidest, sahvrist ja keldrist tuli välja tühje kange alkoholi pudeleid. Neid sai ikka kottide kaupa prügikasti tassitud.
Peale Ülemõe lapse enda ei teadnud sellest, et tal üldse laps on, mitte keegi. Kui, siis vast plika omad tuttavad, aga vaevalt needki – nii uhke oli ju olla orb. Telefone tol ajal kodudes ei olnud. Mobiilid olid meie jaoks veel leiutamata. Tööle – töötas ta ju siis veel osakonnas, kus palju silmi-kõrvu – Ülemõde endale helistada ei lubanud. Jäid vaid vastamata kirjad. Tütar saatis nappe sõnumeid, kui rahadega kitsas. Ja kitsas oli sageli.
Mõned korrad käis Ülemõde oma ema – nüüd juba tütre – korteri ukse taga, kuid last – nüüd juba neiut – polnud iialgi kodus.
Kord, see oli umbes pool aastat pärast matuseid, tuli tütar talle kummalises purjus seltskonnas tänaval vastu – ei märganud ema. Või ei tahtnud märgata. Purjus ka – ju oli piinlik.
Kooli lõpuaktusele läks ema ise, tahtis salaja kohal olla: tütar ei lõpetanudki!
Küll aga teatas millalgi, et õpib Tartus ja vajab raha. Ema saatis. Kuigi tegu oli ilmselge valega.
Siis kirjutas piiga, et abiellus, aga jättis oma perekonnanime. Raha enam ei vaja. Ema saatis ikka. Harjumusest.
Siis teatas nüüd juba noor naine, et oli abielulahutus ja majanduslikult taas nadi olek. Ema saatis jälle. Regulaarselt.
Ta pole neid rublasid, mis läksid nagu hundikurku, kokku lugenud, aga et neid vähe polnud, on selge.
Kroone pole ta aga kunagi saatnud.
Vahetult enne vabariigi taastamist sai ta uduse väljamaa-templiga kohutava käekirjaga (ilmselt purjuspäi kirjutatud) postkaardi: „Leidsin üles oma isa. Ei ela enam Eestis. Ära mind otsi. Raha ei vaja ma enam IIALGI!”
Isa!?! – Huvitav millise? Kui mitte keegi, kaasa arvatud isa ise, seda ei tea!
Sestpeale hakkas Ülemõel raha üle jääma. Ja ta hakkas napsitama.
Sellest saab nüüd varsti kakskümmend aastat.
Ta on õel ja lastetu vanatüdruk, nagu kõik arvavad.
Just selle, n. – ö. töö-näo, manab ta ette enne liftist väljumist.
Pikk koridor on nagu kõlakoda.Ta kuuleb võimendunud sosinat: