Projektilaps Pärnust. Kati Murutar
Читать онлайн книгу.
olid seda meelt, et mul peaks olema õde või vend.
Vanaema ütles: “Minul oleks ka pidanud olema palju rohkem lapsi. Esimene sünnitus oli küll väga raske, aga iga järgmine oleks ju kergem tulnud. Sõda rikkus kõik ära. Kui Eesti riik oleks kestnud ja piirid lahti püsinud, siis ma poleks seda kartnud, et teine laps sünnib niisama hirmsa iseloomuga kui esimene. Ja tõenäoliselt polekski ta samasugune olnud, sest elu jooksul ma nägin, kui erinevad on ühtede ja samade vanemate lapsed. Minu esimene laps röökis ööd otsa. Pidin ta käed kinni siduma, et ta omaenese kätega end öösel üles ei ehmataks ja nägu veriseks ei kratsiks. Siis tuli sõjaaegne vaesus ja viletsus. Maale evakueerumine. Lapse haiged kopsunäärmed. Pidev hirm tema elu ja tervise pärast … Ei, ega meil mingeid rasestumisvastaseid vahendeid olnud, ainult lapp voodis, kuhu mees oma seemne pidi panema. Üks mu sõbranna tegi iga kolme kuu tagant aborti. Nagu kellavärk. Abordid olid keelatud, aga Tartus üks nurgatagune arst – ikka päris arst, mitte mingi käkerdis – raha eest tegi. Mina lihtsalt ei maganud mehega. Tema pärast me siia vanglasse jäime, miks ma oleksin pidanud teda enam rõõmustama!? Tagantjärele tean siiski, et lapsele oleks õde või venda vaja olnud. Ja sinu emal on kosilaste hulgas nii soliidseid mehi olnud küll, et oleks võinud kas või vallaslapse saada. Laps ei tohi üksi olla. See pole mingi lapsepõlv.”
Tädi Lii kuulas siira huviga, kui mu ema kellessegi armunud oli. Toetas ja patsutas ning soovitas sellesse suhtesse panustada. Soovitas liblikaid kõhus nautida ja kõik endast oleneva teha, et see tunne jätkuks. Tema kogemused olid küllalt veenvad, et kinnitada: ka väikese vissis vanamehe vastu võib kestvaid liblikaid tunda, kui naine teeb kõik, et see tunne jätkuks.
“Mina olen ühest küljest pensionil ja teisalt nii elujõuline, et aidata teil beebiga toime tulla,” lubas ustav juuditar mu emale. “Võin väikese poisiga – see võiks poiss olla, eks? – iga päev jalutamas käia, talle vene keelt õpetada, temaga luuletada ja maalida. Ta saaks kõike seda, mida Kati on minuga koos teinud. Sobib?”
“Autorit pole,” jäi mu ema endale kindlaks.
Ehkki mõlemad Lõvi-tädid armastasid väga mu ema, ei kiitnud nad õigeks tema vastuseisu mu hilisemale armastusloole Alo, mu laste isaga. Vanaema kirjutas Ameerikast toetavaid kilomeetripikkuseid kirju, julgustades mind, isegi kui ta polnudki päris veendunud, et see mulle kõige õigem partii on.
“Miks sa ei võiks oma esimese abikaasa endale ise valida?” küsis vanaema retooriliselt.
Võisin küll. Kusjuures tädi Lii abiga. Kui mu ema ei lubanud mind kosima tulnud Tartu poisil meile jääda, võttis proua Saltsmann ta ööseks enda juurde, kuulas tema plaane ja testis tema tundeid. Ning mõlemad Lõvi-emandad olid selle poolt, et abiellun Aloga. Üks lohutas ja rahustas mu ema Ameerikast, teine samast linnaosast. Tädi Lii poolt oli mulle armastuse ja abikaasa tagamine umbes samasugune žest nagu vanaema puhul kutsika ostmise raha ja loa soetamine enne emigreerumist. Sest tädi Liigi oli lahkumas. Tema suguvõsast pea kolm neljandikku oli Iisraeli kaudu Eestist lahkunud. Ja poeg Tomiga tekitas ta endalegi äraminekutingimusi.
JUUDIKÜSIMUS
KUI KÜSISIN 1970. AASTATEL OMA SUMM-SUMMILT, kas ta on juut, turtsatas ta summutatult ja tegi teist juttu. Teise jutu tulemus oli meie ühisloominguline minu esimene luuletus:
Tilk-tilk-tilk-tilk, märg on roheline pink.
Enne oli ilus ilm, järsku tuli vihmapilv.
Tilk-tilk-tilk-tilk, varsti kuivab pink.
Tädi Lii pani mulle kõrva taha preemiaks luuletuse eest tilgakese oma lemmikparfüümi Možet Bõtj ning me läksime Munamäele värvilisi lehti korjama.
1980. aastatel tegi proua Saltsmann mulle juudiküsimuse selgeks. “Ma ei tunneta oma kuulumist Iisraeli, aga ma kuulun oma rahvusega kokku,” kirjeldas helesinine daam. “Ilmselt ei jõua ma selles elus iialgi tõotatud maale. Aga tead, Jeruusalemm on nii väike, juute nii palju. Olekski mõeldamatu, et me kõik sinna mahuksime. Mu vererõhk, podagra ja puudulik süda ei kannataks seda kliimat väljagi. Ja Venemaa juute samuti mitte.”
Seda olin ammu adunud, et juutidel on rahvusesisene hierarhia ja sallimatus. Kaks juuditari, Rachil ja Raja, kõndisid kui Pärnu sümbol teineteisel käe alt kinni hoides kõrgilt kuurortlinna parkides ja vaatasid üle oma kõrgete büstide ülevalt alla rahvuskaaslastele, kelle pärast rehkendati Pärnus aastaringi nii: mai-juudi-juudi-juudi-september.
Venemaa juudid riietusid vulgaarse küllusega, neil olid puhvis soengud ja palju kulda nagu mustlastelgi. Nad üürisid eestlastel kodud tagumiku alt ära ja pagendasid nood suvilatesse redutama. Nad täitsid sanatooriumid ja plaaži. Ent meie hurmavalt toonitud juuditaride tandem põlgas neid mõlema toeka nina kirtsutamiste saatel, vaatamata sellele, et nood kaks küpses eas kaunitari polnud juudihierarhias just kõige kõrgemal pulgal. Ehkki Saltsmannid olid sugulased nii Šeinide kui Baskinitega, jäid nad miskipärast madalamale pulgale. Ilmselt sellepärast, et pässakas Anatoli Saltsmann oli Venemaa juut. Eesti juutide koorekiht aga olid vend ja õde Meierthal-Citron. Nad kandsid Jaapani siidist lipse-salle, kašmiirsviitreid ja Londoni uusimat moodi isegi kõige sügavamal okupatsiooniajal. Ja olid esimesed, kes Eestist lahkusid. Faktiliselt Iisraeli, tegelikult USAsse.
Kui mu vanaema ütles proua Saltsmannile, et papa Harri on juut, järelikult on ka väike Kati juut, jahutas üks Lõvi-mamma teise indu ja hirmu: “Kuna Katinka on juut isa poolt, siis faktiliselt ta siiski juut ei ole, see käib emaliini pidi, milenka. Pääseb koššerist ja võib mehele vastu hakata, hihihii!”
Et ka tädi Lii oma poja Tomiga Iisraeli naasmise sildi varjus Ohiosse asutab, saime teada alles siis, kui nende lennupiletid olid juba ostetud ja asju pakiti. Tom oli Leningradi ülikoolis inseneriks õppinud, töötas mingis Tallinna tehases juhikohal, aga õppis targu massööriks. Juudi ettenägelikkus. Ohios asuski ta tööle massöörina, selle asemel et saada liigkasuvõtjaks ega kaupmeheks, nagu selle rahvuse esindajate kohta tänini arvatakse. Siinai poolsaart ega Jordani jõge aga kumbki neist, ei ema ega poeg Saltsmann, oma ihusilmaga ei näinudki. Oli vaid vaja nõukogude õõvast pääseda.
Kõigil mu ümber oli vargsi äramineku meeleolu. Viimane koht, kus proua Saltsmanniga käisin, oli ARSi kunstimeistrite kauplus Tallinna kunstihoone all. Ta ei öelnud mulle, et ostab Ameerikasse sõpradele ja sugulastele kingitusi kaasa. Uurisime keraamikat ja ehteid, tekstiili ja maale. Meie kõrval naaldus salongiletile Ita Ever, tookord veel punase peaga ja paar põlvkonda noorem kui praegu, ning vahetas proua Saltsmanniga mõne vandeseltslasliku lause.
Jalutasime pärast sisseostude tegemist kunstihoone näitusel, kõndisime Uku kauplusest läbi ja sõime Pärli kohvikus kooke. Palju kooke. See oli olnud mu vanaema lemmikkohvik ning tädi Lii otsustas korraldada just seal väikeste ümmarguste oranžide linadega kaetud vankuvate laudade vahel oma sümboolse istumise enne teeleminekut. See oli nagu lepituse sõlmimine teise Lõvi-daamiga, kellega nad minu pärast rivaalitsenud olid.
Ameerikast kirjutas tädi Lii mulle vaid paar korda. Aga kui ta juba siitilmast lahkunud oli, sai temast mu kaitseingel. Ta annab endast märku kollaste tasside kaudu, mis ta mulle jättis. Ja julgustab mind lähedastele ütlema või kirjutama asju, mida ma ise ei taipaks või ei söandaks.
Ma olen täiesti kindel, et nad vanaemaga võtavad mul vahel vaikselt teine teisest käest kinni ja kõnnitavad tagasi unistuste juurde ja tegeliku endaga kohtuma ka siis, kui olen väsinud, löödud ja lammutatud.
VINGE VIIKING
MU KALAMAJAS SÜNDINUD JA KASVANUD vanaema Linda-Helene Kuuli oli sünnist saadik vabadusele ja rändele häälestatud. Viikingi veri ei värise. Ta oli kohe pärast tütarlastekooli ja õmbluskooli lõpetamist Inglismaale rännanud. Töötas seal teenijana ja omandas perfektse inglise keele, ent tuli siia oma ema Pauliine pärast veidi enne Teise maailmasõja puhkemist tagasi, läks Valter Tohvelmannile, eestindatult Vello Taimrele mehele ja sünnitas saatuslikul 1939. aastal mu ema.
Vanaema oli mu esimene südamesõbranna.