Tõeline Jumalaosake. Taavi Jakobson
Читать онлайн книгу.
teadusväljaannetest goboni kohta täiendavat infot otsida, aga ei leidnud midagi… Kas ma otsisin valest kohast? See tähendab, et kust ma võiksin otsida goboni kohta käivaid teadusartikleid?“
Elton alustas ebalevalt: „Seda et … ma tulin selle hüpoteesi peale alles väga hiljuti … ja … eee …“
„Goboni teooria on veel liiga avangardne. Ega keegi Schwarzi ka avaldada ei tahtnud kui stringiteooria veel mainstreamiks polnud tõusnud. Kollegiaalne läbivaatus on ju tuntud oma progressi aeglustava toimega,“ tormas Meelike Eltonile appi. „Me teeme siin revolutsiooni.“ Kõik, kaasaarvatud Meelike ise, olid üllatunud sellest ootamatust pahvatusest.
„Ee … jah. Nii võib öelda küll,“ katkestas Elton tekkinud pausi: „gobon on tavafüüsika raamidest kaugel väljas.“ Rohkem küsimusi ei olnud.
Rohkem ei olnud ka ootamatusi selles päevas. Doktor Kobara uurimisgrupp sai oma ülesanded kätte ja sukeldus arvutuste maailma. Ruum täitus aktiivse klaviatuuriklõbina ja üksikute kiirete lausekatketega. Sedapuhku lahkuti alles hilisõhtul. Kõigil oli tunne, et tehakse midagi revolutsioonilist. Kummalisel kombel tundis nii ka Elton.
Press jätkub
„/../ Meil on vaja seiklejaid, kes kõiki riske trotsides julgevad mõtelda sõl tumatult kaasaegsete uskumuste kammitsaist,“ jätkas Heldur Maasiil: „Tõe line uuenduslik mõte on nagu ülejäänuist kõrgema ja pikema lennutrajektooriga nool. Isegi kui see ei taba esialgset märki, näitab pikk lennukaar teistele, et minna saab palju kaugemale kui seni võimalikuks peeti. Kui Kolumbus ei oleks läinud otsima otseteed Indiasse, oleks meie maailm ilmselt teistsugune. Aga kui palju muutus inimeste elu lähisajandeil peale tema saatuslikku reisi! Seepärast olen seadnud üheks enda peaeesmärgiks järgmise kolme aasta jooksul anda või malusi julgetele teaduskolumbustele. Mul on väga hea meel, et üks selline noor teadlane on siinsamas Eestis: doktor Elton Kobar, kes on tulnud välja julge elementaarosakesi puudutava teooriaga, mis omab potentsiaali muuta meie reaalsust lähitulevikus igal võimalikul viisil. /../“
Julia luges pressiteate veelkord põhjalikult läbi. See on ju seesama asi, millest ta mõni aeg tagasi kirjutas! Paar korda oli talle pähe tõusnud mure – kas ilma ühegi teadustoimetajaga konsulteerimata sellise süvafüüsikalise artikli lehte panek oli ikka õige tegu. Oh seda Peatarektori ilkumist kui tuleks välja, et ta oleks eksinud. Aga kui Euroopa Komisjon goboni uurimist rahastab ja sedasorti ülistava pressika üllitab, on tegu ilmselt päris suure asjaga. Julia sirutas end toolil ja nurrus mõttes rahulolevalt – ta terav ajakirjanduslik vaist ei olnud seekordki alt vedanud!
Julia istus Eltoni labori lähedal kohvikus, mis oma hinguselt meenutas aegu, mil veel tema vanemad kohvikulõunaid enda jaoks avastasid, jõi sidruniviiluga maitsestatud mullivett ja ootas. Neutraalsel pinnal kohtudes tahtis ta alati enne intervjueeritavat kohal olla. Nii oli tal võimalus keskkonnaga harjuda ja tunda end jutuajamise käigus kodusemalt. Lisaks andis vestluskaaslase sisenemine ja see, kuidas ta Julia üles leiab, alati huvitavat infot inimese kohta. Toimetuse fotograafi oli ta kutsunud eeldatavalt tund aega kestva intervjuu lõpuks kohale. Pildid plaanis ta teha õues, näiteks doktor Kobari labori taustal. Ilm paistis seda soosivat.
Ta sai Eltoniga ühendust läbi instituudi direktoraadi sekretäri, kes talle lahkelt noore teadlase koordinaadid andis. Millegipärast helistas sekretär aga vaevalt veerand tundi pärast nende jutuajamist tagasi ja ütles, et ei intervjuud ega pildistamist instituudi ruumes olla ei tohi. Põhjenduseks tõi ta otsese küsimise peale vaid instituudi direktori vastava otsuse. Otsuse, millele lisaks Gandalf oli müristanud: „Seda issanda loomaaia veidruste väljapanekut minu instituudi majas ei tule keegi vaatama! Kes teab, missuguseks päikesetempliks nad oma ruumid juba muutnud on. Kui saaks, keelaksin ma Kobaral üldse inimestega suhtlemise kuni talle mõistus jälle pähe on tulnud.“ Seda Julia loomulikult ei teadnud. Tema jaoks looritas keeld laboris kohtuda kogu loo ahvatleva salapäraga.
Maasiili pressiteade jõudis kohale just nii, et Julia artikkel nädalalehes oli üks selle esimesi avalikke kajastusi. Nupuna jooksis teade läbi mitmest muustki online ja paberlehest, kusjuures internetiuudised viitasid enamasti just tema artiklile algallikana. Julia tundis end kui Elton Kobari avastaja. Mõte, et ta on leidnud noore südika teadlase just astumas üle suure läbimurde lävepaku, tekitas mõnusa elevustunde. Einstein enne üldist tunnustust! Pole paha… Sealt sündis kiiresti idee teha intervjuu – juba järgmisse lehte – ja hiljem võibolla ka persoonilugu. See raud vääris tagumist igal võimalikul kombel.
Telefonis tundus Kobar sõbralik ja oli nõus kohe järgmisel päeval intervjuud andma. Seda küll peale mõningast pealekäimist. Tema pakkus välja ka selle pooltühja hämaravõitu kohviku, kus Julia praegu istus ja oma küsimusi üle vaatas. Tavaliselt improviseeris ta intervjuude ajal, kuid täna seisis ees kohtumine teadushiiuga. Terminites eksimine või muul viisil oma ebakompetentsuse näitamine ei oleks tulnud kõne alla. Intervjuu fookuseks noore teadlase enda võtmine oleks olnud muidugi kindla peale minek, aga Gandalfi poolt kogemata tekitatud salapära suunas Julia hagijas-terava kirjanikunina just tema töö sisu poole.
Elton saabus täpselt õigeks ajaks. Ta hingeldas kergelt, kuna oli pidanud hilinemise vältimiseks pool teed sörkima. Uksel seisatades püüdis ta kohvikukülastajate hulgast ära tunda teda intervjueerima tulnud ajakirjanikku. Tema ülesande tegi keeruliseks asjaolu, et pea igal pildil, mille ta Julia kohta netist leidis, oli too erinevat värvi juustega, mis kõigele lisaks ka müstiliselt oma pikkust muutsid. Õnneks ei pidanud ta piinlikuks kiskuvas olukorras pikalt viibima – noor daam kohviku taganurgas lehvitas talle kutsuva naeratusega. Sedapuhku siis blond poisipea, fikseeris Elton mõttes. Tüüpiline introvertne teadusemees, fikseeris Julia hinnates ainitise pilguga kohmakalt lähenevat noormeest.
Alustuseks keerles vestlus päris Eltoni teadlaskarjääri alguse ümber. Siin sai ta viimaks ometi sihtotstarbeliselt kasutada lõike pärast rahvusvahelise nanotehnoloogia töögrupi läbimurret pähe õpitud tekstist. Muus osas oli põhiliseks rääkijaks Julia, Eltoni kommentaarid piirdusid lühilausetega, mida ta kõigele lisaks tihti parandas. Situatsioon oli tema jaoks valgusaastaid väljaspool mugavustsooni. Aju oli kohmas hoolimata soojast päikesepaistelisest ilmast. Teadmine, et diktofon salvestab iga ta sõna ja pausi ja keeleapsaka tekitas lisastressi, ehkki diktofoni kasutamise lubamise hetkel ei osanud ta arvata, et see väike vidin võiks teda kuidagigi häirida. Olukorda ei teinud kergemaks see, et ta vestluskaaslaseks oli atraktiivne noor naine. Noor naine, kes mõistnud oma vestluskaaslase esialgset kohmetust, lubas endale pisut lusti stiilselt õhkõrna flirdiga seda kimbatust suurendada. Võibolla ei ole see just üliprofessionaalne, aga töös peab ju lõbu ka olema, kinnitas ta endale.
Pealegi kippus intervjuu ise mõneti hambutuks jääma võrreldes Julia esialgsete ootustega. Elton oli rääkinud talle küll gobonist ja reaalsuse muutumisest, kuid mitte piskutki rohkem, kui ta oli juba esialgsetest tekstidest lugenud. Detailsemate küsimuste puhul ja teemadel, mis puudutasid praegust tööde kulgemist, sai ta vastuseks enamasti mõne variatsiooni lausest „Ma ei saa detailidest rääkida: kogu projekt on veel väga varajases staadiumis.“ Või siis sügavalt teaduslikest terminitest kubisevat teksti, millest Julia pea sõnagi aru ei saanud. Ta ei soovinud liigselt täpsustavaid küsimusi küsida, kartes rumalat muljet jätta. Lootus oli fonogrammi pealt kuulates interneti abiga hiljem asjad endale selgeks teha.
Intervjuu ja pildid tulid lõppkokkuvõttes enam-vähem korralikud. Kindlasti avaldamist väärivad. See, et esialgsed ootused jäid täitmata, Juliat väga ei häirinud. Esiteks rõõmustas ta tütarlapselikult oma eduka flirdimängu üle. Palju olulisem oli aga uuriva ajakirjaniku peas arenev aimdus millestki hoopis suuremast kui üks intervjuu. Miks ei lubatud teda laborisse? Miks oli doktor Kobar nii napisõnaline? Intervjuust ta keelduda ei saanud – avalik rahastus ikkagi nende taga, aga intervjuus hoidus ta hoolega mingisugustki infot avaldamast. Ilmselt oli see osaliselt ka tema närvilisuse põhjus? Instituudi koduleheküljel oli goboni projektist ainus märge see, et Euroopa Komisjon eraldas Kobari töögrupile suure grandi. On täiesti kindel, et siin varjatakse midagi avalikkuse eest. Kuid mida? Selle kavatses ta välja uurida ja leheveergudele tirida. Töövahendina noore teadlase eesmärgipärane ümber sõrme keerutamine ei paistnud eriti keeruline ülesanne