Elu tervendavad meditatsioonid. Louise L. Hay
Читать онлайн книгу.
jääb armastus minu enda vastu muutumatuks. Sellel pole midagi ühist edevuse või upsakusega. Inimestel, keda saab edevaks või upsakaks lugeda, on palju sallimatust enese suhtes, mis on peidetud kooriku „ma olen parem kui sina” alla. Enda armastamine tähendab lihtsalt oma Olemuse ime väärilist hindamist. Kui ma ennast tõeliselt armastan, siis ei ole ma suuteline ei endale ega ka kellelegi teisele liiga tegema. Minu jaoks peitub ülemaailmse rahu saladus tingimusteta armastuses. See saab alguse enese aktsepteerimisest ja enese armastamisest. Ma ei jää enam ootama, millal saan piisavalt täiuslikuks, et ennast armastada. Ma võtan ennast täpselt sellisena nagu ma siin ja praegu olen.
ENESEGA RÄÄKIMINE
MINU SISEMONOLOOG ON LEEBE JA ARMASTAV.
Mul on siin maa peal ainukordne roll täita ja mul on selle töö teostamiseks ka vastavad vahendid. Mõtted, mida ma mõtlen, ja sõnad, mida välja ütlen, on minu uskumatult võimsad relvad. Ma kasutan neid ning naudin tulemust, mille nendega saavutan. Mediteerimine, palve või kümneminutiline afirmatsioonide kordamine hommikul on imepärase toimega. Ja tulemused paranevad, kui ma olen järjekindel terve päeva jooksul. Ma hoian meeles, et pidev mõtlemine on see, mis mu elu tegelikult kujundab. Jõupunkt – hetk, mil ma muutusi teen – , on alati just siin ja praegu. Ja järelikult püüan ma mõtte, mida ma praegu mõtlen, kinni ainult hetkeks. Ning ma küsin endalt, kas ma soovin, et see mõte looks mu tuleviku?
HAIGUS
MU HAIGUSED ON MULLE SUUREPÄRASTEKS ÕPETAJATEKS.
On loomulik, et ma olen terve. On loomulik, et ma olen paindlik, võimeline uusi asju kergelt omandama, muutuma ja arenema. Haigused on seatud vastukaaluks teatud elualadel kaasavoolamisele ja võimetusele andestada. Ma suhtun haigusesse kui isiklikku õpetajasse, kes tuleb mind abistama mu teekonnal suurema arusaamise poole. Nagu kõik õpetajad, nii on seegi trepiaste ja kui ma olen õppetüki omandanud, astun ma tervenemise uude faasi. Planeedi kõik inimesed on mingil moel seotud oma elu tervendamisega. Enda ümber armastava atmosfääri loomisega aitan ma oma kehal, mõistusel ja vaimul tervislikumat elu elada. Need on minu keha ja minu mõistus ja ma olen nende ees vastutav.
HARJUMUSTEST VABANEMINE
MA VABANEN VAJADUSEST OLLA TÄIUSLIK.
Kui ma olen valmis mingist vanast harjumusest loobuma, siis on see nagu millegi tulemus. Ma olen õppinud neid tulemusi märkama kui saadikuid minu sügavast sisemusest, mis januneb armastuse järele. Ma palun, et Kõiksus aitaks mul hirmust vabaneda, ning luban endal uuele arusaamisele tõusta. Ma olen õppinud olema armastusväärne oma negatiivsete harjumuste ja tõekspidamiste suhtes. Mul oli kombeks öelda: „Oh, kuidas ma tahaksin sellest lahti saada.” Nüüd ma tean, et kõik oma harjumused olen loonud eesmärgipäraselt. Ning siis vabastan ma armastusega oma vanad harjumused ning otsin positiivsemaid teid nende vajaduste rahuldamiseks.
HEAKSKIIT
MA KIIRGAN VÄLJA HEAKSKIITU.
Kui ma soovin, et mind võetaks sellisena, nagu ma olen, pean olema valmis aktsepteerima ka teisi sellistena, nagu nad on. Me soovime, et meie vanemad võtaksid meid sellistena, nagu me oleme, kuid ei ole sageli valmis ise sellega vastama. Aktsepteerimine tähendab seda, et anname endale ja teistele võimaluse lihtsalt olemasoluks. Teistele tingimuste seadmine on ülbus. Neid saame me seada ainult endi jaoks. Ja ka siis sooviksime neid näha pigem juhtnööride kui tingimustena. Mida rohkem me iseennast aktsepteerida suudame, seda kergem on meil kõrvale heita harjumusi, millest me välja kasvanud oleme. Armastuse õhkkonnas on meil kerge edasi areneda ja muutuda.
HIRM
MUL POLE MIDAGI KARTA.
Igal hetkel on meil võimalus valida armastuse ja hirmu vahel. Hirmu hetkedel meenutan ma päikest. See särab kogu aeg, isegi kui pilved teda parajasti varjamas on. Sarnaselt päikesega kiirgab mulle ka Üks ja Ainus Piiramatu Vägi igavesti oma valgust, isegi siis, kui negatiivse mõtlemise pilved seda ajutiselt varjavad. Ma otsustan Valgust mitte unustada. Ma tunnen end Valguse käes kindlana. Ja kui mind haarab hirm, siis otsustan ma seda võtta kui mööduvaid pilvi taevas ja lasen tal oma teed minna. Ma ei samasta end oma hirmudega. Ma saan elada kindlalt ka ilma pideva muretsemise ja enesekaitseta. Ma tean, et see, mis toimub meie südames, on väga suure tähtsusega ja nii alustan ma iga päeva sellega, et olen vaikses ühenduses oma südamega. Kui ma tunnen hirmu, avan ma oma südame ning lasen armastusel hirmu lahustada.
HOOLITSEJAD
MA OLEN SÄRAV VALGUS.
Mu keha on ime. Nende inimeste kehad, kellest ma hoolin, on ka imed. Meie kehad teavad, kuidas õnnetustega hakkama saada, nad teavad, kuidas puhata ning oma varusid täiendada. Me õpime oma kehasid kuulama ja pakkuma neile seda, mida nad vajavad. Mõnikord kujutab teiste eest hoolitsemine tohutut tööd. See on enam, kui oleme ette kujutanud. Õpi abi paluma. Ükskõik, kas sa oled abiandja või – saaja rollis, enda armastamine jääb üheks olulisimaks asjaks, mida sa teha saad. Kui sa tõesti armastad ja võtad end täpselt sellisena, nagu oled, siis on see justkui käiguvahetus. Ootamatult suudad sa end lõdvaks lasta ning tead sügaval sisimas, et kõik on kõige paremas korras.
HORISONDI LAIENDAMINE
ELU ON TÄIS VABADUST JA KERGE.
Kui kaugele oleme me valmis minema oma mõtlemishorisontide laiendamisel? Sa mõistad, et elu on tõesti täis vabadust ja kerge. See, mis on raske, piiratud, mis põhineb häbitundel või pole lihtsalt piisavalt hea – see on meie mõtlemine. Kui me avame ennast, jätame seljataha mõned piiratud mõttemustrid ja omandame midagi uut, siis on meil võimalus areneda ja muutuda. Või teame me juba seda kõike? Kui me seda kõike juba teame, siis on häda selles, et meil puudub võimalus areneda ja kõigel uudsel puudub meile ligipääs. Kas sa tõepoolest tunnistad, et on olemas sinust võimsam Vägi ja Intellekt? Või oled sa seisukohal, et sina oled kõik? Saa aru, kui sa arvad, et sina oled SEE, siis oled sa loomulikult hirmunud. Kui sa hakkad mõistma, et Universumis eksisteerib sinust mõõtmatult võimsam ja targem Vägi ja Intellekt, kes on sinu poolt, siis on sul võimalus liikuda selle vaimse ruumi poole, kus elu saab vabalt ja kergelt käsitada.
HUUMOR
MA KASUTAN OMA NALJASOONT ARUKALT.
Alateadvusel puudub huumorimeel. Kui ma enda üle nalja viskan või ennast naerualuseks teen, arvates: „Oh, sest pole midagi, ma teen lihtsalt nalja,” võtab mu alateadvus seda tõe pähe ja toimib sellele vastavalt. Kui ma räägin alandavaid või mõnd rahvust halvustavaid anekdoote, siis allun ma ka siis seadusele „Kuidas sina külale, nii küla sinule”. Nii olengi ma õppinud oma naljasoont armastavalt ja arukalt kasutama. Elu ise sisaldab nii palju humoorikat, et pole mingit vajadust mõnda isikut või isikute gruppi mustata. Isegi naljaga saame me aidata maailma armastusväärsemaks ja kindlamaks kohaks muuta.
ILU
ILU VIRGUTAB JA TERVENDAB MIND.
Ilu on kõikjal. Ilu oma loomulikul kujul peegeldub igast väikesest lillekesest, valguse heiastusest veepinnal, vanade puude rahust ja kindlusest. Loodus erutab, uuendab ja värskendab mind. Ma leian elu kõige tavalisematest asjadest lõõgastust, naudingut ja kosutust. Kui ma vaatan loodust armastusega, siis on mul lihtne ka iseennast armastusega jälgida. Ma olen osake loodusest, järelikult olen kaunis omal ainulaadsel viisil. Ükskõik kuhu ma ka ei vaataks, kohtavad mu silmad ilu. Täna heliseb minus kaasa kogu elu ilu.
IMMUUNSÜSTEEM
MINU KEHA ON INTELLIGENTNE.
Iga